Finantskriis, mis algas USA investeerimispanga Lehman Brothersi kokkukukkumisega 2008. aastal, on levinud üle kogu maailma ning kujunemas kõige tõsisemaks majanduslikuks madalseisuks alates 1930date Suurest Depressioonist.

EL ja euroala on samuti kehvas seisus. Käesolev sõnastik selgitab kõige lihtsamal võimalikult moel majanduslikke mõisteid, vaadates kriisi mehhanismi lähemalt.

Tutvustame peamisi majanduslikke mõisteid, mida ajakirjanduses sageli kasutatakse. Mõisted ei ole esitatud tähestikulises järjekorras, vaid kriisi tekkelises järjekorras.

Väliskaubanduse ülejääk ja puudujääk – riigil tekib ülejääk siis, kui riik ekspordib rohkem tooteid ja teenuseid kui impordib st toodab rohkem kui tarbib. Puudujääk tekib vastupidiselt – rohkem raha läheb riigist välja impordi eest. Esimesel juhul on riik võlausaldaja, teisel puhul võlgnik.

Ülemaailmne kaubandusbilansside tasakaalustamatus maailma majanduses on olukord, kus osad riigid on püsivalt ülejäägis, teised samamoodi puudujäägis. Tegu pole jätkusuutlike olukordadega.

Suure väliskaubanduse ülejäägiga võlausaldajariigid (nt Saksamaa, Hiina, Jaapan, nafta eksportijad) laenavad ülejääva raha rahvusvaheliste finantsturgude kaudu välja.

Võlgnikriigid (nt Kreeka, USA), kel on suur kaubanduspuudujääk ja kes ei ekspordi piisavalt, et oma importkauba eest maksta, täidavad lünga nii, et laenavad vajamineva raha rahvusvahelistelt finantsturgudelt.

Kuna planeet Maa ei vaheta teiste planeetidega kaupa, siis ülejääk ühes maailma osas kajastub tingimata puudujäägi näol mujal – mitte iga majandus pole suurepärane ekspordimeister, saavutades impordi üle võidu.

Et toodete ja teenuste eest maksta, peavad nn puudujääkriigid raha laenama samadelt võlausaldajariikidelt. Auto müüjalt auto ostmiseks otse laenu tavaliselt ei saa. Laenamine tähendab tavaliselt seda, et erasektori võlg, st tarbijate ja ettevõtete võlg kasvab.

Kuna suurte eksportijate üleliigne raha on odavalt saadaval rahvusvahelistel finantsturgudel, on pankadel ja teistel finantsasutustel võimalus suunata see sinna, kus seda kõige enam vajatakse. Selgeks sihtmärgiks on nende majanduste ettevõtted ja tarbijad, kes soovivad tarbida rohkem.

Samas võib tekkida probleem seoses halbade laenudega, st laenudega, mida ei suudeta üldse või osaliselt tagasi maksta. Kui pank ei saa tagasi kogu raha, on tal raske seda tagasi maksta oma hoiustajatele, teistele pankadele või võlakirjade omanikele. Viimaste aastate jooksul laenasid pangad palju raha kinnisvara ehitusse investeerinud tarbijatele; samuti on suurenev tööpuudus pööranud palju laene halvaks.

Eluasemelaenud olid praeguse kriisi päästikuks, näidates pankade nõrkust laenude andmisel. Eluasemelaene anti laenajatele, kes oleksid saanud need tagasi maksta vaid juhul, kui kinnisvarahinnad oleksid jätkunud tõusmist, kui majandus oleks jätkanud kasvamist ja intressimäärad jäänud madalaks. Need oletused osutusid valeks, muutes laenuvõtjad maksejõuetuks ja tuues pankadele suuri kahjumeid.

Eelarve ülejääk või puudujääk tekib siis, kui valitsus kogub makse rohkem kui kulutab erinevate kaupade ja teenuste (ülejääk) peale või kulutab rohkem kui ta kogub maksudena (puudujääk). Pankade kriisi ajal pidid valitsused appi tulema, süstides miljardeid eurosid halbadest laenudest tekkinud kahjude katmiseks. See tähendas seda, et vähenevate maksulaekumiste ja majanduslanguse pärast on riigieelarved lastud järsult puudujääki.

Valitsussektori võlg on rahasumma, mis valitsus võlgneb oma võlausaldajatele. Seda nimetatakse ka riigivõlaks, sest lõppude lõpuks on maksumaksjad need, kes peavad võla ära tasuma. Kui valitsus kulutab rohkem kui ta maksudena kogub, tuleb laenata täiendavat raha, tavaliselt müües võlakirju.

Võlakiri on müüja lubadus maksta raha koos intressiga tagasi. Eduka võlakirjade müügiga suunatakse raha eelarvesse ning võlakirja investorid arvestavad koos intressiga tagasimaksega tulevikus.

Riigi võlakirjade intressimäär määrab, kuidas raskeks muutub riigi laenamine maksumaksjale. Mida riskantsem laen, seda kõrgem intressimäär ja seda suurem summa raha, mis valitsus peab intresside jaoks kõrvale panema selle asemel, et kulutada see raha nt tervishoiule.

Võlakirjade intressimäärade vahe on erinevus nn turvaliste ja teiste võlakirjade intressimäärade vahel.

Võla refinantseerimine tähendab selle tagasi maksmist uuesti laenatud rahaga. Kui olemasolevad võlakirjad hakkavad läbi saama, võib valitsus emiteerida uusi võlakirju, kasutades tulu vanadele investoritele tagasimakseks. Kogu maailma riigikassad teevad seda kogu aeg. Probleem tekib siis, kui investorid ei ole valmis refinantseerima, sest nad peavad seda liiga riskantseks ja tahavad oma raha tagasi.

Finantsvahendus viib kokku need, kes saavad lubada raha välja laenamist ja need, kel on vaja laenata. See võib toimuda ka kahe majanduse vahel, nt Hiina investeerib oma kaubanduse ülejäägi Ameerika Ühendriikide võlakirjadesse. Samuti võib finantsvahendus toimuda majanduste sees, nt pank laenab majapidamiste hoiused firmale, kes ehitab tehast.

Tuntuim finantsvahendaja on pank. Panga omanikud on pannud oma raha ehk kapitali firmasse. Nad on panga aktsionärid. Panga äri on lihtne – ta laenab raha hoiustajatelt (näiteks 3protsendilise intressiga) laenates selle välja üksikisikutele ja firmadele (näiteks 5protsendilise intressiga). Seega on panga enda kasum viis miinus kaks protsenti.

Nii toimib äri headel aegadel. Nüüd aga kujuta ette, et majandus langeb sügavasse auku. Firmad ning inimesed avastavad, et neil on raske laene tagasi maksta. See teeb ka panga elu raskeks, kes võlgneb endiselt sama summa hoiustajatele ja teistele, samas teenib vähem raha laenudelt, mida ei maksta tagasi.

Kui paljud hoiustajad, kes panid oma raha panka ja otsustavad nüüd paljude halbade laenude kartuses selle välja võtta, toimub raha massiline väljavool pangast.

Kui piisavalt inimesi teeb seda ja tekib paanika, siis võib pank muutuda mittelikviidseks. See toimub siis, kui pank on välja laenanud suurema osa hoiustajate raha. Kui vaid väike osa hoiustajad nõuab oma raha tagasi, siis saab pank sellega raskusteta hakkama, kui aga kõik hoiustajad teevad nii, siis on pank sunnitud oma uksed sulgema.

See pole aga päris sama olukord, kui pank on maksejõuetu. See on olukord, kus nii palju laene on muutunud halvaks, et summa, mis pank võlgneb oma võlausaldajatele ületab laenude ja muu vara väärtuse. Isegi kui viimased müüdaks viivitamata, siis ei tooks see sisse nii palju, kui pangal oleks vaja.

Kui laen muutub halvaks, siis pank registreerib vara allahindamise. Samas on kaotused tavalised igas äris. Pangad peavad lihtsalt olema kindlad, et neil on piisavalt raha, et maksta tagasi oma laenud ja püsida endiselt äris.

Seepärast on kapital väga oluline. Kapital on raha, mille panga omanikud on pannud firmasse ja nende aktsiad tõestavad seda. Kapital on esimene, mida halvad laenud sööma hakkavad. Kui kapitali on piisavalt, ei pea omanikud muretsema, et nad ei suuda oma laene tagasi maksta.

Finantsvõimendus on laenu ja kapitali suhe. Oletame, et sul on 50 krooni (kapital) ning sa võtad osa hobuste võidusõidu kihlveost, teades, et sinu hobune kindlapeale võidab ja seega algne investeering muutub topeltsuureks (100 krooni). See tähendab 100protsendilist kasumit! Aga oota – miks mitte laenata sõbralt veel 50 krooni ja panna mängu 100 krooni? Finantsvõimenduse määra järgi oleks tulu siis topeltsuur – 50 krooni sõbrale tagasi ja 150 krooni jääb pihku.

See on finantsvõimenduse hea näide, aga ei tohiks unustada, et võimendus toimib mõlemat pidi. Kui sa kaotad kihlveo, ei kaota sa vaid 50 krooni, vaid oled ka sõbrale 50 krooni võlgu.

On oluline meeles pidada, et kõik finantsasutused, olgu nad pangad, pensionifondid või riskifondid, teevad äri üpris sarnasel moel. Kõigepealt tagavad omanikud piisava kapitali ettevõtte loomiseks, mis neelavad endasse võimalikud kahjud. Ettevõte laenab raha ning investeerib selle erinevatesse finantstoodetesse, püüdes teha kasumit. Finantsvõimendust ehk teiste inimeste raha kasutatakse veelgi suurema kasumi saamiseks.

Kui laenud lähevad halvaks ja aktsiaturud sulavad, siis on kaotused tavaliselt oluliselt suuremad kui finantsasutused ja reguleerijad ennustasid. Ka kapitalist ei piisa kahjude katmiseks ja finantspaanika vaid suureneb. Krediit on majanduse elujõud ning kui finantsturud sulavad, peavad valitsused maksumaksjate rahaga appi tulema.

Et selle toimumist ennetada, tahab Euroopa Parlament finantsturgude karmimat reguleerimist.