Rimess OÜ õigusnõustamise osakonna juhataja Jürgen Valter tutvustab sel poolaastal mõisteid, mille väärkasutus on Eestis levinud.
Kas oled töötaja või töövõtja? Kui kuulata näiteks meie valitsuse liikmeid, kõrgeid ametnikke ja muidu tarku mehi, siis tundub kohati, et need mõisted on samatähenduslikud.
Näiteks ei ole erandlik, kui räägitakse töövõtjate miinimumpalga tõusust jms. Tegelikult on “töötaja” ja “töövõtja” mõistetel põhimõtteline erinevus. Töötaja on tööõiguslik mõiste, mis väga lihtsustatult tähendab isikut, kes kohustub vastavalt lepingule (tööleping) tegema tööandjale tööd ning alluma tema juhtimisele ja kontrollile, kusjuures tööandja kohustub maksma selle eest palka ning kindlustama töötaja kokkulepitud töötingimustega (sh tööga) (TLS N 1).
Töötajal on lisaks veel hulgaliselt muid õigusi (nt õigus puhkusele, õigus puhkepäevadele, õigus ületunnitasudele jne). Töövõtja on seevastu võlaõiguslik mõiste. Töövõtja kohustub vastavalt lepingule (töövõtuleping) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö). Teine isik (tellija) kohustub maksma selle eest kokkulepitud tasu (VÕS N 635).
Seega on töötaja ja töövõtja peamine erinevus piltlikult öeldes selles, et töötaja kohustub tööd tegema, kuid töövõtja kohustub töö ära tegema.
Töötajal on mitmesugused laiaulatuslikud sotsiaalsed tagatised ja hüved, mida töövõtjal ei ole. Võiks öelda, et töötaja on sotsialist, kuid töövõtja on kapitalist.
