Köögiviljana on spargel Eestis veel võrdlemisi vähe tuntud. Küll aga kasvatatakse teda koduaedades sageli ilutaimena. Paljudes maailma maades on spargel tähtis köögivili. Euroopas on suurimad sparglitootjad Hispaania ja Prantsusmaa, järgnevad Itaalia, Kreeka, Madalmaad, Saksamaa jt. Viimastel aastatel on huvi sparglikasvatuse vastu tunduvalt kasvanud ka Poolas, Ungaris ja Tšehhimaal. Nendest maadest pärineb ka meie toiduärides nii naturaalsel kui ka konserveeritud kujul kaubastatav spargel.

Taim on kahekojaline

Köögiviljana kultiveeritav spargel ehk harilik aspar (Aspa-ragus officinalis) on mitmeaastane rohttaim. Esineb looduslikult kogu Euroopas (ka Eestis), Põhja-Aafrikas, kohati Põhja-Ameerikas.

Üldiselt on spargel kahekojaline taim. Leidub aga ka vorme, millel samal taimel on nii isas- kui emasõied, samuti mõlemasooliste õitega taimi. Taimel on lühikeste harunemata juurtega risoom. Selle ülemisest osast arenevad jämedad võrsed.

Varred on püstised (võivad kasvada 1,5–2 m kõrgeks), tugevasti harunenud ning kannavad 3–6 kaupa männaseliselt kimpu koondunud niitjaid 1–3 cm pikkusi, lehtede ülesandeid täitvaid harusid (kladoode). Õrnrohelisi ažuurseid sparglioksi kasutatakse sageli lillekimpude kaunistamiseks, selle jaoks teda koduaedades põhiliselt kasvatataksegi.

Dieetiliselt väärtuslik

Toiduks tarvitatakse noori rohelisi (rohelisel sparglil) või paksu mullakihi all kasvanud pleegitatud (pleeksparglil) lihavaid ja mahlakaid võrseid. Neid süüakse keedetult või hautatult väga mitmel moel.

Nii rohelisest kui pleeksparglist valmistatakse ka konserve. Võrsed sobivad samuti hästi sügavkülmutamiseks.

Spargli toiteväärtus ei ole kõrge, kuid ta on dieetiliselt väärtuslik ja väga maitsev köögivili. Peale valkude, süsivesikute ja mineraalsoolade sisaldab karotiini, samuti C-, B1-, B2- ning PP-vitamiini.

Temas leidub ka asparagiini ja väävlit sisaldavaid aineid, mis soodustavad ainevahetust ning mõjuvad hästi veresoonkonna ja neeruhaiguste, samuti podagra, vesitõve jt vaevuste puhul.

Kõrgema toiteväärtusega on rohelised võrsed, mis sisaldavad kuivainet, valku ja vitamiine enam kui pleegitatud võrsed.

Spargli väärtust tõstab asjaolu, et ta annab saaki varakevadel, mil värske köögivilja valik on veel kesine.

Istandik kestab kaua

Sparglit paljundatakse harilikult seemnetega. Koduaias tuleb kõne alla ka vegetatiivne paljundamine puhmiku jagamise teel. Tõusmed ja noored taimed on külmaõrnad. Täiskasvanud taimed aga külma ei karda. Risoom ja juured talvituvad meie oludes hästi ega hävi isegi –25 kuni –30° pakase puhul.

Seemnetest paljundamisel tuleb istikud istandiku rajamiseks ette kasvatada. Selleks külvatakse seemned kevadel (mai lõpul – juuni algul) avamaale hästi kobestatud ja väetatud istikupeenrale. Esimesel suvel arenevad istikud aeglaselt ja moodustavad vaid paar-kolm võrset. Osa istikuid on kõlblikud alalisele kasvukohale istutamiseks juba järgmisel suvel.

Üldiselt soovitatakse meie oludes kasutada spargliistandiku rajamiseks kaheaastasi istikuid. Neist saab juba eristada ja välja praakida enamiku emastaimi ning rajada istandiku põhiliselt isastaimedest, mis on saagikamad.

Korralikul spargliistikul peaks alalisele kasvukohale istutamisel olema vähemalt 7–8 hästi välja arenenud jämedat lihakat juurt ja 5 võrset või võrsepunga.

Saaki võib hakata koguma istutamisest arvates kolmanda aasta kevadel. Pleekspargel tuleb koristada enne võrsetipu mullapinnale jõudmist. Roheline spargel koristatakse, kui võrsed on mullapinnal 15–20 cm pikkused, lõigates need 3–4 cm allpool mullapinda läbi.

Spargliistandiku iga on 15–20 aastat, hea hooldamise ja väetamise korral pikemgi.

Vanadest sortidest on pleekspargli kasvatamiseks kohasemad “Ruhm von Braunschweig” (“Braunšveigi kuulsus”), “Lu-kullus”, “Rekord” jt. Rohelise spargli kasvatamiseks sobivad “Mary Washington”, “Connovers Colossal” (“Konoveri hiigel”) jt.

Avaldatud: Maaleht, 22.04.2004