Turteltuvi / foto: Andy Hay rspb-images.com
Eesti Ornitoloogiaühing valis 2017. aasta linnuks turteltuvid. Eestis pesitseb selle perekonna kaks liiki: turteltuvi ja kaelus-turteltuvi.
"Need kaks liiki on ühed kõige vähem uuritud linnuliigid Eestis. Pealegi on nende arvukus viimastel kümnenditel kõvasti kahanenud nii meil kui ka mujal Euroopas. Seepärast soovime neid liike inimestele tuttavamaks teha ja loodusvaatlejate abiga neist ka rohkem teada saada," selgitas tuviaasta eestvedaja Jaanus Elts.
Alanud tuviaastal korraldatakse armastusluule-, joonistus- ja postkaardikonkurss, toimuvad loodusõhtud, oodata on nii turteltuvisid kui ka teisi meie tuvisid tutvustavaid artikleid ning saateid raadios ja televisioonis. 14. veebruaril ilmub traditsiooniline aasta linnu postmark.
Turteltuvide uurimiseks on kavas nende märgistamine ning teadmiste parandamine nende leviku, arvukuse ja elupaigakasutuse kohta. Selleks palume kõigist kohatud turteltuvidest teada anda selleks loodud veebirakenduse abil, mida saab kasutada nii aasta linnu kodulehel kui ka nutiseadmetes.
Eesti Ornitoloogiaühing valib Eesti aasta lindu alates 1995. aastast ning turteltuvid on järjekorras 23. Aasta linnu valimise eesmärk on tutvustada avalikkusele üht Eestis esinevat linnuliiki või liigirühma ning kaasata loodushuvilisi selle liigi uurimise ja kaitse tegevustesse. Varasemate aasta lindudega saab tutvuda EOÜ kodulehel.
Turteltuvi
Teaduslik nimetus: Streptopelia turtur
Musträsta suurune lind, kelle sulestikus vahelduvad pruunid, mustad, valged, oranžid ja roosad toonid. Pea on halli värvi, kurgualune roosa, tiivapealne on oranžikas mustade täppidega, saba servasuled ja kõhualune on valged, tiivaalused hallid. Kaelal asetseb tume laik, mis lähedalt vaadates on must-valge-vöödiline.
Laul on madal ja monotoonne "turrutamine" "turrrrrr- turrrrrr- turrrrrr- turrrrrr…", mis meenutab kassi nurrumist ja pole segi aetav teiste lindudega.
Turteltuvi on rändlind, kelle pesitsusala hõlmab Euroopat, Põhja-Aafrikat ja Lääne-Aasiat, kuid puudub Skandinaavias ja Põhja-Venemaal. Liigi talvitusalad asuvad Aafrikas Saharast lõunas Saheli ja Sudaani vööndis. Eestisse levis turteltuvi alles 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguspoolel ning muutus tavaliseks alles 1960-ndatel aastatel. Eestis on rõngastatud 40 lindu, kuid kuna ühtegi taasleidu neist pole, ei ole meil täpseid andmeid meie lindude rändeteedest ja talvitusalade paiknemisest Aafrikas.
Turteltuvi on üks enim ohustatud põllumajandusmaastike lind Euroopas. Pesitsusaladel on suurimad ohutegurid põõsastike maharaiumine, looduslike rohumaade vähenemine, intensiivne karjatamine ja herbitsiidide kasutamine. Põõsastike ja hekkide maharaiumine vähendab sobivate pesapaikade hulka. Looduslikud rohumaad pakuvad mitmekesist seemnevalikut ja piisavalt toitu, mida intensiivse karjatamisega alad, herbitsiididega töödeldud alad ja monokultuuridega põllud ei paku. Rändeteedel on suurim oht massiline illegaalne tapmine ja talvitusaladel savannialade muutmine põllumajandusmaastikuks. Looduslike vaenlaste – kullilised, kakulised, vareslased, maod ja kassid – mõju on väike.
Perioodil 1980-2013 on turteltuvi arvukus Euroopas kahanenud koguni 79%. Kui 2004. aastal hinnati Euroopa populatsiooni suuruseks 3,5-7,2 miljonit paari, siis tänaseks on see langenud juba 2,4-4,2 miljoni paarini. Eestis on haudelinnustiku punktloenduse andmetel on turteltuvi arvukus aastatel 1980-2012 langenud üle 50% ning ka hiljutine arvukushinnang (2008-2012) näitab mõõdukat langust (10-50%). Eesti arvukuseks hinnatakse tänapäeval 1000-3000 pesitsevat paari.
Turteltuvid saabuvad Eestisse aprilli lõpus ja mai alguses ning ränne talvitusaladele toimub augustis ja septembris. Turteltuvid tegutsevad valgusküllastes hõredamates lehtmetsades või nende servades, kuid silma torkavad nad rohkem põllumajandusmaastikul toitumas käies. Eestis pole turteltuvide elupaiku veel uuritud, kuid Inglismaal on leitud, et liik vajab pesitsuskohtade läheduses veekogusid, musta taimestikuta maad ja kesa. Turteltuvide kodupiirkonna (pesitsus- ja toitumisalad) suuruseks on peetud raadiusega 450-1400 m raadiusega ala, kuid osad isendid võivad pesitsusajal liikuda ka kilomeetrite (isegi 10 km) kaugusele pesitsus- ja toitumisalade vahel. Turteltuvi pole kodupaigatruu liik: head elupaigad on küll aasta-aastalt asustatud, kuid aastati erinevate lindude poolt.
Turteltuvi ehitab oma hõreda raagudest pesa nii leht- kui ka okaspuudele. Pesa asub madalal: Inglismaal keskmiselt 2,27 m kõrgusel. Kurnas on tavaliselt 2 valget muna, mis on täis alates juuni algusest ning noorlinnud lennuvõimestuvad juuli II poolel. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanalinnud, toites neid esimestel päevadel tuvipiimaga, hiljem poolseeditud seemnetega.
Turteltuvi on taimetoiduline: ta toitub marjadest, seemnetest ja muudest pehmematest taimeosadest.
Ladinakeelne nimi Streptopelia koosneb sõnadest krae (v. kr. streptos) ja tuvi (v. kr. peleia) ning liigi vaste turtur viitab otseselt häälitsusele. Turteltuvi nimi on meie keelde jõudnud tõlkelaenuna ning viitab seega samuti tuvi häälitsusele. Kuna liik levis Eestisse alles 19. sajandil, siis vanarahvas teda eriti ei tundnud. Turteltuvi üldist nimetust teati siiski Piibli kaudu ja seetõttu kasutas maarahvas liigi kohta üldiselt kahte vormi "turtel tui" või "turteltuvikene".
Kaelus-turteltuvi
Teaduslik nimetus: Streptopelia decaocto
Kaelus-turteltuvi / foto: Ingmar Muusikus
Musträstast veidi suurem, saleda kehakuju ja pika sabaga. Valdavalt hallika-kreemjasbeeži sulestikuga, tiivaalused on valkjad, kõht hele kreemjasbeež ja sabapealsed tüürsuled on valged. Kaela ümbritseb kitsaste valgete servadega must vööt. Isased ja emased on välimuselt sarnased, emastel on veidi kahvatum sulestik.
Kolmesilbiline vaikne laul, rõhuga teisel silbil: "guguu-guk… guguu-guk". Laul võib meenutada käo kukkumist või kaelustuvi uugutamist. Vahel teeb kaelus-turteltuvi ka kräunuvat häält: "krräehh".
Kaelus-turteltuvi on üks kõige kiiremini oma levilat laiendanud lind. 20. sajandi alguses jõudis kaelus-turteltuvi Balkani kaudu Euroopasse, levides sajandi keskpaigaks üle kogu Euroopa. Liigi algkodu on Aasias Myanmari, Sri Lanka ja India aladel. Praegune looduslik levila koosneb suurtest Lõuna-Aasia ja Euroopa populatsioonidest, kuid inimese kaasabil on kaelus-turteltuvi levinud ka Põhja-Ameerikasse. Euroopa asurkond on levinud Aafrika põhjarannikust Lõuna-Soomeni, Pürenee poolsaarest ja Prantsusmaast Lõuna- Uuralite ja Kaspia mereni.
Kaelus-turteltuvi pole ohustatud liik, vaid ta on praegu üks väheseid linnuliike Euroopas, kellel läheb väga hästi.
Liigi arvukus Euroopas on viimase 30 aastaga suurenenud kaks korda ning 2004. aastal hinnati populatsiooni suuruseks 4,7–11 miljonit paari. Eestis pesitses kaelus-turteltuvi esimest korda alles 1957. aastal Harjumaal Kostiveres. Meil on liigi arvukus viimastel aastakümnetel hoopis kahanenud poole võrra, kuigi viimastel aastatel on arvukus hakanud veidi kasvama. Praegu pesitseb Eestis 100–200 paari kaelus-turteltuvisid.
Kaelus-turteltuvi on kogu oma areaali piires valdavalt paigalind, kuid Eestis ja mujal levila põhjaosas on osa isendeid rändsed. Rändavad isendid saabuvad meile keskmiselt 22. aprilli paiku, sügisel lahkutakse augustist oktoobrini. Paikseid isendeid kohatakse meil igal talvel, aga neid on vähe (10-50 lindu).
Kaelus-turteltuvi on üle Eesti levinud harv haudelind, kes eelistab pesitseda peamiselt asulates (väikelinnad, alevid) või nende läheduses. Tavalisemad elupaigad on pargid, suuremad aiad ja sadamad, toitumas võib teda näha ka viljasalvede ja aitade läheduses.
Kaelus-turteltuvid sooritavad territooriumi tähistamiseks mängulende, mis sarnanevad kaelustuvi mängulennule: lennatakse tiibadega klaperdades umbes 45-kraadise nurga all üles, seejärel liueldakse avatud tiibadega sama nurga all tagasi maapinna poole. Pesa ehitatakse raagudest nii leht- kui ka okaspuule. Pesa on väga hõre ja näeb pesitsemiseks suisa ohtlik välja. Kurnas on kaks valget muna, kurn on täis alates mai lõpust. Mune hautakse 14–16 päeva ning poegade eest hoolitsevad mõlemad vanalinnud 15-19 päeva. Noorlinnud lennuvõimestuvad Eestis tavaliselt juuli teisel poolel.
Kaelus-turteltuvi on seemnetoiduline, eelistades looduslikest taimedest näiteks kirburohu, sinepi ja rebasheina seemneid, teraviljadest nisu ja otra, aga sobivad ka mais ja päevalill. Süüakse ka marju (näiteks viinamari, leeder) ja muid pehmemaid taimeosi, harvem väiksemaid limuseid, lehetäisid või liblikaröövikuid. Poegi toidetakse esimestel päevadel mitte putukatega, vaid hoopis valgurikka linnupiimaga, mis moodustub mõlema vanalinnu pugus. Linnupiim (tuvipiim) on valkjas kohupiimjas mass, mis on moodustunud pugu pinnalt eraldunud epiteeli- ehk kattekoerakkude klompumisel. 5-10-päevased pojad hakkavad vanalindudelt saama üha rohkem seemneid ja puuvilju.
Vanalindude suurimad vaenlased on kassid, kullilised ja kakulised, poegadele mitmed vareslased.
Vanim teadaolev isend on looduses elanud peaaegu üheksa-aastaseks, keskmiselt on eluiga ilmselt 4-5 aastat.
Ladinakeelne nimi Streptopelia koosneb sõnadest krae (v. kr. streptos) ja tuvi (v. kr. peleia) ning liigi vaste decaocto viitab otseselt häälitsusele. Kreeka mütoloogia kohaselt muutsid jumalad ühe teenija tuviks, pärast seda kui ta oli kurtnud, et saab palgaks vaid 18 raha aastas – nüüd ta siis jätkab kurtmist kaelus-turteltuvina. Väidetava päritolu järgi on meil seda liiki üksvahe kutsutud ka türgi turteltuviks. Praegu on paralleelnimena kasutusel pargi-turteltuvi, mis viitab tema eelistatud elupaigale.
