Muidu Eesti riigi patrioodina ning e-Eesti tulihingelise pooldajana on mind juba pikemat aega vaevanud üks suur vale, mille sisse oleme me end ise mässinud. Selleks valeks on üleriigiline tasuta wifi.

Tasuta üleriigiline wifi, on see müüt või vale?

Seda vale levitavad meie poliitikud ning Eesti turundamisega tegelevad asutused. Suurima rahvusvahelise kajastuse osaks on saanud tänavu märtsis peaministri esinemine Ameerika telesaates “The Daily Show”, mille igal episoodil on keskmiselt 1,2 miljonit vaatajat. Saatejuht Trevor Noah päris Taavi Rõivaselt, kas see vastab tõele, et Eestis on wifi igal pool, Rõivas noogutas ning lausus “yes”.

Olgu, seda küsimust ning vastust võib mitmeti tõlgendada ning võtta ka naljana, kuid olgem ausad, rahvusvahelises meedias ilmub aeg-ajalt artikleid, kus teatatakse, et Eesti on kaetud üle kogu maa wifiga. Sellest johtuvalt võis paljudele televaatajatele jääda mulje, et taaskord räägitakse sellest müstilisest tasuta wifist.

Teeme nüüd selgeks ka selle, et antud hetkel räägin ma konkreetsest valest, mitte müüdist. Kui tasuta wifi jutt leviks vaid turistide kaudu ning suvalistel veebilehtedel, siis oleks tegu müüdiga, aga seda väidab isegi peaminister.

Poliitikutel ning ametnikel oleks rahvusvahelistel kohtumisel väga lihtne jutukaaslastele täpsustada, et meil ei ole mitte üleriigiline tasuta wifi, vaid suur osa kohvikuid, raamatukogusid ning muid asutusi pakuvad avatud wifi võrku. Turunduslikus võtmes on see aga väga hea müügiargument, mida ei soovita ümber lükata.

Kindlasti on Eesti saanud endale mitmeid turiste või isegi inimesi, kes on siia töötama tulnud arvestusega, et meil on tasuta üleriigiline wifi.

Tasuta wifi jutt hakkas rahvusvahelises meedias levima 2004. aastal, mil BBC-s ilmus artikkel, kus kiideti Eesti ettevõtjate ambitsioone tasuta wifi pakkumise osas. Ja just siit tulebki välja e-Eesti suurima vale iva. Kunagi aastaid tagasi läks tõlkes kaduma fakt, et ettevõtjad pakuvad Eestis tasuta wifit, mitte ei ole terve riik kaetud tasuta wifiga.

Nüüd oleme nii kaugel, et isegi reaalselt Eestis asuvate asutuste töötajad kirjutavad ühemõtteliselt, et “valitsuse ehitatud tasuta wifi võrk katab 100% riigi territooriumist” (see lause kustutati viidatud artiklist pärast Geeniuse artikli ilmumist).

Palju meil seda tasuta wifit siis ikkagi on?

Hakates uurima tasuta wifi võimalusi Eestis selgub, et otseselt ei ole riik loonud ühtegi võrku. Seda kinnitab ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Rasmus Ruuda.

“Riik ise otseselt wifi alasid ei ehita (kuigi kindlasti paljud riigiga seotud asutused pakuvad muuhulgas ka tasuta wifit). Riigi ülesanne on rajada kvaliteetne baastaristu. Võimalik, et nö wifi müüt on liikvele läinud seetõttu, et meil on hea ja kvaliteetne LTE (4G) mobiilsidevõrk, üks parimaid Euroopas, mis katab peaaegu kogu territooriumi. Seega saavad tarbijad kasutada pea kõikjal kiiret mobiilset andmesidet, mis aga ei ole wifi,” selgitas Ruuda.

Perspektiivi laiendades saab tõdeda, et riigiga seotud asutustest on tasuta wifi olemas raamatukogudes ning Elroni rongides. Raamatukogudes on see tõesti väga heal tasemel ning nurisemiseks ei ole põhjust. Kahjuks ei saa sama roosiliselt rääkida Elroni rongides levivast wifist, mis on aeglane ning väga katkendlik.

Paremas seisus on Tallinna külastavad turistid, kes tõesti võivad oma nutiseadme ekraanilt leida linnavalitsuse poolt loodud tasuta wifi leviala. “Tallinna linn pakub käesoleval ajal avaliku tasuta wifi teenust 38 levialas. Wifi kasutamine on aktiive eriti kesklinnas, eelmisel aastal kasutati seal asuvaid linna alasid kokku enam kui 150 000 korral. Uusi levialasid luuakse vastavalt vajadusele ja võimalustele,” sõnas Tallinna linnakantselei arvutisüsteemide osakonna juhataja Gert Väli.

Tasuta wifiga kostitab külalisi ka Tartu, kus on linna toel avatud üheksa tasuta leviala punkti.

Kuidas on seis välismaal, meie oleme ju ikkagi paremad?

Välisriike vaadates on pilt üsna kirju. Sarnaselt Tallinnaga on Helsingis olemas linnavalitsuse poolt loodud avalik wifi võrk, mis levib sadamate ning rongijaama ja südalinna piires. Suur osa sealseid kohvikuid on samuti kaetud avaliku wifiga. Peensustesse minemata saab Eesti seisu võrrelda Skandinaaviaga, kus on avalik wifi olemas enamikes kohvikutes. Üldistavalt öeldes saab tõdeda, et mida rohkem lääne poole minna, seda keerulisemaks olukord läheb. Nn vanas Euroopas on kohvikud loodud selleks, et seal saaks nautida makroone, friikartuleid, õlut ning veini.

Ühe suure erandina saab tuua välja Pariisi, kus on linnavalitsuse toel loodud lausa 316 wifi leviala punkti. Mõne avaliku wifi punkti leiab ka Brüsselist, kuid nagu juba öeldud, on avalik wifi Lääne-Euroopas pigem haruldus.

Üle suure lombi lennates on pilt sarnane nagu meil ehk ettevõtted on klientide meelitamiseks loonud avalikud wifi võrgud. Mõned kuud tagasi hakkas T-Mobile operaator USAs pakkuma 4G andmesidega kõnekaarti, mis on suunatud just turistidele. 30 dollari eest saab piiramatu andmemahuga SIM-kaardi, mis sisaldab endas ka sõnumeid ja kõneminuteid. Sellist pakkumist mujal maailmas väga tihti ei kohta.

Veelgi huvitavam pakkumine on saadaval Jaapanis, kus lubatakse turistidele 14-päevalist tasuta wifit, mis levib Tokyos, Hakones ja veel paljudes muudes kohtades. Teenus käivitati juba paar aastat tagasi ning esialgu pidi wifi parooli saamiseks suunduma lennujaamas olevasse infopunkti, kus passi näidates anti turistile parool.

Jaapani riigiwifit ise proovinuna oskan öelda, et see oli konarlik. Õige infopunkti leidmine võttis kaua aega ning seal ei oldud turistidele suunatud tasuta wifist midagi kuuldud. Pärast mõningast seletamist sain siiski vajalikud paberid koos parooliga kätte. Kiirelt selgus, et infopunkti otsimisele kulutatud aeg oli mahavisatud. Praktiliselt igal tänavanurgal on kümneid avatud wifi võrke ning spetsiaalselt turistidele loodud kinnine parooliga võrk toimis vaid üksikutel kordadel. Nüüd ei nõuta Jaapani riigiwifi kasutamiseks turistidelt passi ning avatud wifiga aitab ühenduda spetsiaalne äpp.

Üle-Eestilist wifit pole

Lõpetuseks saab tõdeda, et avalike tasuta wifi võrkude olukord Eestis on hea, kuid kindlasti ei saa me öelda, et meil levib wifi peaaegu kõikjal, kaugeltki mitte metsas või rabas. Me peame vaatama tõele näkku ning endale tunnistama, et sellise jutuga ei löö me enam kedagi pahviks. 2004. aastal oli tõesti tegu haruldase nähtusega. Tundub kummaline, et Eestit reklaamides või tutvustades nimetatakse ettevõtjate poolt loodud avatud wifi võrke kui ülemaalist wifit, kuigi sarnased ettevõtete võrgud on tegelikult olemas ka suuremas osas mujal maailmas.

Sellest tulenevalt peab kurbusega tõdema, et Genka lüürika – me üle Eesti nagu wifi – ei vasta lihtsalt tõele.

Täiendus:

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Taavi Kotka viitas artikli ilmumise järel kahele olulisele punktile:

• Riik ehitab baasvõrku. Selle pakutav kiire internetiühendus on eelduseks, et ettevõtjad ja omavalitsused saavad avalikke wifi punkte pakkuda.
• Telekomioperaatorite statistika ütleb, et eestlased eelistavad andmesidele wifit. “Tegelikult me oleme wifi rahvas ehk siis eestlastele meeldib otsida üles avatud wifi võrk,” kirjutas Kotka.

Need on mõlemad õiged tähelepanekud, mis puudutavad nii riigi panust kui ka Eesti wifi-kasutust. Vale on aga maailmas leviv väide, et “Eesti riik on 100% kaetud tasuta wifiga”.