Olgugi, et 2004. aastast kehtiva soolise võrdõiguslikkuse seadusega on kehtestatud naistele ja meestele võrdse tasu maksmise põhimõte, valitseb Eestis endiselt Euroopa Liidu suurim palgalõhe, mis on 26,9%, kirjutab soolise võrdõiguslikkuse poliitika juht Agnes Einman.
Eestis tähistatakse võrdse palga päeva üldjuhul siis, kui täitub lisatööpäevade arv, mis tuleb naistel töötada selleks, et teenida meeste eelmise aasta sissetulekuga võrdne palk. Euroopa Komisjon on aga märkinud võrdse palga päevaks 2017. aastal 3. novembri, mil naised on oma töö ära teinud ning võiksid sümboolselt selleks aastaks töötamise lõpetada. Euroopa Liidu keskmine palgalõhe on 16,3%. Kui Eesti kasutaks võrdse palga päeva läbiviimiseks Euroopa Komisjoni loogikat, oleks meie võrdse palga päev toimunud 24. septembril.
Poliitikauuringute Keskuse Praxise soolise palgalõhe uuringu kohaselt ei ole palgalõhe tekkimisel ning püsimisel ühte kindlat põhjust, vaid palgalõhe on seotud väga erinevate teguritega ning tööd tuleb teha nende kõigi suunal üheaegselt. Praxis on uurinud ka soolise võrdõiguslikkuse seaduste rakendamist tööandjate seas. See näitas, et tööandjate õigusteadlikkus soolise diskrimineerimise vältimisest on madal, sooline diskrimineerimine on levinud praktika ning printsiip “võrdse töö eest võrdne tasu” pole tööandjate poolt üheselt omaks võetud. Sama uuring näitas ka, et vaid 36% organisatsioonides tõstetakse lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötaja palka, kui teistel töötajatel on palk vahepeal tõusnud.
Ka Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) indeks peegeldab suuri ebavõrdsusi nii Euroopas kui Eestis. EIGE soolise võrdõiguslikkuse indeks mõõdab poliitikameetmete mõju soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ning aitab seega Euroopa Liidu liikmesriikides jälgida, millised poliitikameetmed on olnud edukad ja millised vähem edukad. Mida kõrgem indeks, seda võrdsem ühiskond. Viimase kümne aasta jooksul on indeks tõusnud vaid 4 punkti ehk Euroopa Liidu keskmine indeks on praegu 66,2 punkti 100-st. Eesti indeks on võrreldes varasemaga mõnevõrra kerkinud, kuid asub Euroopa Liidu 28 liikmesriigi paremusjärjestuses 56,7 punktiga 20. kohal.
Positiivsest küljest paistab Eesti silma naiste kõrge tööhõivega. Tööhõive näitajate poolest oleme indeksi tipus koos Soome ja Rootsiga. Samas eristub Eesti endiselt kõrge soolise segregatsiooni poolest tööturul. Kui naiste liikumine IKT aladel on mõnevõrra tõusnud, siis mehi leiab hariduse, tervise ja sotsiaaltöö valdkondadest endiselt väga vähe. Võrdluses teiste riikidega on samuti nendes valdkondades Eestis mehi vähe.
Võib öelda, et sooline palgalõhe on struktuursete ebavõrdsuste peegeldus ning edendades soolist võrdõiguslikkust ükskõik millises valdkonnas, aitab see tõenäoliselt kaasa ka palgalõhe vähendamisele. Ühelt poolt on oluline võidelda sooliste stereotüüpidega, mis poisse ja tüdrukuid põhimõtteliselt erinevatena näitavad ning nende maailmapilti ja valikuvõimalusi piiravad. Samal ajal on oluline tagada, et toimivad seadused on korrektselt rakendatud. Ebavõrdsusi süvendab ka naiste ja meeste ebavõrdne hoolduskoormus ning seega on oluline rakendada meetmeid, mis aitavad naistel ja meestel tööd ja pereelu paremini ühitada. Käimasolev vanemahüvitiste süsteemi muudatus samuti aitab naiste ja meeste võrdõiguslikkust suurendada.
Soolise segregatsiooni vähendamine on võtmetähtsusega
Oluline on tagada, et naisi ja mehi ei diskrimineerita – ehk me peame veenduma, et printsiip “võrdse töö eest võrdne tasu” päriselt ka rakendub. Kuid võrdseks ühiskonnaks ei saa kindlasti pidada seda, kui naised töötavad valdkondades, mis on vähem tasustatud. Seega tuleb muuta hoiakuid, mis naisi ja mehi erinevatesse valdkondadesse suunavad ning peavad loomulikuks, et naised on valmis väiksema tasu eest töötama kui mehed.
Lisaks eelpoolt nimetatule tuleb rakendada meetmeid, mis aitavad suurendada soolist tasakaalu juhtivatel kohtadel. Naiste osakaal juhatuse liikmete ja nõukogu liikmete seas on Eestis üks madalamaid Euroopa Liidus ehk kui vaadata naisi ja mehi otsustustasandil, siis on meil üks ebavõrdsemaid ühiskondi EL-is. Riigikantselei andmetel on 93-st hetkel täidetud avaliku sektori tippjuhtidest vaid 16 naised. Soolise võrdõiguslikkuse indeksi tulemused näitasid, et üks efektiivsemaid meetmeid soolise tasakaalu suurendamisel Euroopa Liidu liikmesriikides on olnud kvoodi kehtestamine.
Naiste ja meeste ebavõrdne positsioon ühiskonnas näitab, et vaatamata kehtivale õiguskorrale, mis peaks tagama naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, on ligipääs ressurssidele tegelikult erinev. Neid erinevusi on võimalik ületada, kui võtame ühiskonnaelu korraldamisel ebavõrdsusi arvesse ning kujundame poliitikaid nii, et tulemuseks on võrdsem ühiskond.
