Päev-päevalt aktuaalsemaks muutuva psüühikahäirena klassifitseeritava talvedepressiooni süvenemise hirmus (loodetavasti veel mitte reaalsuse varjus) on igati asjakohane mõelda vaimse heaolu tähtsusele.

Riskigrupis on kutselised, enda ajutööst elatuvad spetsialistid, kellel on teenistuse iseloomust tulenevalt suurem oht üle pingutada. Võib ju mõelda, et tühja kah: üksnes mõtlemise ja õppimisega seotud ajukoores on 1500 korda rohkem neuroneid kui Linnutee galaktikas tähti. Sealjuures on neuronite loomulik kadu vältimatu. Selleks, et neuronite hävimist minimeerida ja teha teene enda soliidsemas eas minale, on ülioluline pöörata vaimsele tervisele vähemalt sama palju tähelepanu kui füüsisele. Mõtlema võiks veel panna fakt, et neuropsühhiaatrilised häired on kardiovaskulaarsete haiguste järel üleilmses arvestuses teisel kohal tervena elatud aastate arvu vähenemise põhjustajatena.

Kuna vaimsed probleemid ja paljud muud haigused on tihedalt seotud stressiga kaasneva "ülekuumenemisega", näib asjakohane juhtida mõte korraks kurkidele. Kurkidel on olnud ajalooliselt huvitav roll tulenevalt asjaolust, et palava ilmaga on nad jäätisest ja jääveest paremad jahutajad. Nimelt püsib kurkide temperatuur atmosfääri temperatuurist alati umbes 11,1 kraadi madalamana, mis on selgitatav nende suure veesisalduse kaudu. Britid on sellele rakendust leidnud neile omistatud leiutise, kurgivõileibade kaudu. Taolist einet võis kohata juba 19. sajandi Briti sõjameeste laual, kes tarbisid India koloniseerimise järgselt sealses kuumas kliimas enda jahutamiseks kodumandril kõrgklassi seas laialtlevinud võileibu.

Kuigi alati ei ole lihtne säilitada kurkidele omast jahedust (be as cool as a cucumber), on teadlikuma keskendumise harjutamine üks võimalus olla tasakaalukam ja fokusseeritum. Seekord on siht jõuda selgusele, kas kasu võib olla ka fokusseeritusele vastupidisest olemisest – olesklemisest. Kuigi minu eelmisest artiklist jäi õhku lubadus tutvustada enda keskendumise parandamisele suunatud 5-päevase eksperimendi tulemusi, on veel palju märkimisväärset, millele tähelepanu juhtida. Järgnevalt saab lugeda sellest, mis juhtub "mõtterongide kraavisõidul", suurendada enda teadlikkust ilmselt ka teie tööd häirivate sensoorsete segajate kohta ning leida praktilist nõu, kuidas panna koolitatavaid end kuulama pikemalt kui 10 minutit.

Fookuses ja fookusest väljas – võrdväärselt tähtsad olemised

Eelmises artiklis selgus, kui väärtuslik ja samas habras on tähelepanu. Isegi pingutatud keskendumise korral on tõenäosus, et miski võib seda takistada, sama suur kui tõenäosus, et tähtede asetus homme samal kellaajal ei ole enam sama. Keskendumist saab häirida kaheti: sensoorselt ja emotsionaalselt. Kui kolleeg tuleb nõu küsima või ehmatab mööda minnes ootamatu kõdirünnakuga, on tegemist sensoorse segamisega. Suutmatuse korral sisemaailma probleeme ajutiselt summutada on segamine emotsionaalset laadi. Viimase variandi puhul peetakse keskendumist väljakutsuvamaks; võimetus muremõtteid summutada ja tähelepanu vajalikule tegevusele suunata võib viia koguni kroonilise ärevuseni.

Teadlased on avastanud, et kui mõte kaob ära ehk toimub "mõtterongide" seisak, rakendub sama ajumehhanism, mis aktiveerub, kui meid liikumisel äkitselt segatakse või peatatakse. Mida segavam on mõttetööd või füüsilist liikumist häiriv või peatav mõjur, seda tugevamalt on see ajumehhanism kaasatud, mis omakorda raskendab endise mõttetegevuse juurde naasmist. Kuna aju tunnetab segamist füüsilise sekkumise ning võimetusena edasi liikuda, siis võib-olla on see üks põhjustest, miks on segamine pingsal keskendumisel nii häiriv. Positiivne on aga see, et kuna sama mehhanism on seotud teatud Parkinsoni tõve sümptomitega, on eelpool kirjeldatud teadmine aidanud teadlasi selle haiguse uurimisel ja võib olla abiks ka depressiooni ravimisel.

Suutlikkus tööl keskenduda ja seda seisundit hoida näitab muuhulgas seda, kui väljakutsuv ja motiveeriv käsilolev ülesanne on. Täieliku keskendumise, piltlikult öeldes kulgemise seisundit nimetatakse vooks (flow). Selleni jõutakse iseeneslikult nauditava või enda jaoks väljakutsuvamaks muudetud tegevuse kaudu. Vooseisundit peetakse töötajate haaratuse (engagement) ning seega motiveerituse ja tööõnne suurendamise oluliseks eduvalemiks. Samas näitab statistika, et maailmas ei kogeta veel piisavalt voogu: kõigest 13% üleilmsest töötajaskonnast tunneb end tööl haaratuna. Seega tasub mõelda, kuidas seda näitajat suurendada, sest kõrge haaratusega töötajad suudavad konkurentidest teenida 147% rohkem kasumit aktsia kohta.

Kuigi paremaid keskendujaid peetakse edu etaloniks, oleks maailmas mõtte minnalaskmise ja endassetõmbunud mõtisklusteta loodud geniaalseid leiutisi ja kunstiteoseid ilmselt oluliselt vähem. Seega, kui märkate kolleegi näiliselt tühjal pilgul aknast välja või tühjusse vaatamas, siis ärge pidage teda kohe loodriks või imelikuks. Teadaolevalt kondab mõte päeva jooksul omapead umbes poole ajast ning öösiti ekslevad meeled unenägudes ringi. Lisaks endassesüüvimisele ja ideede kristallisatsioonile suurendab uitmõtlemine teiste inimestega parema suhestumise kaudu empaatiavõimet ja sotsiaalset üksteisemõistmist. Ekstreemsed uitmõtlemise näited pärinevad geeniustelt, kes kasutavad seda võtet loovuse suurendamiseks. Näiteks on teada, et Inglise romantiline luuletaja William Wordsworth hulkus mõttes üksildase pilvena ringi ning Albert Einstein kujutles end valguskiirel reisimas.

Kontoritööga kaasnevad sensoorsed segajad

AVATUD KONTOR

Kuigi avatud kontori idee võib näida pigem moodsa lahendusena ning ei ole ilmselt igasse kontorisse veel jõudnud, sai see alguse juba 1950. aastate Saksamaal. Selle mõju töötajate tõhususe ja loomingulisuse suurendamisel on tänaseks kahtluse alla seatud. Üheltpoolt ergutab ruumi avatus ja töötajate füüsiline lähedus suhtlust, ideedel on rohkem kõlapinda ning probleemid võivad leida tahes-tahtmata pealtkuulavate kõrvapaaride rohkuse tõttu kiirema ja loomingulisema lahenduse. Teisalt suureneb müratundlikkus, võivad tekkida keskendumisraskused ning arvestada võib töötajate haiguspäevade sagenemisega. On teada, et keskendumise häirimisel pikeneb ülesande sooritusaeg ning suureneb vigade arv 50% võrra.

Avatud kontori kujundamisel võiks muuhulgas teada eri lauapaigutuste tüüpide funktsionaalsust. Üksteise vastas istumine soosib vestlemist või vastandumist, üksteise kõrval istumine turgutab koostööd, suhtlust vältivad kolleegid peaksid istuma teineteise suhtes diagonaalis. Ühes hiljutises bakalaureusetöös analüüsiti avatud kontori ohte-võimalusi veebi- ja raadioajakirjanike töö näitel, kelle puhul on sagimist ja melu tavapärasest rohkem. Selgus, et avatud kontoriga kaasnevaid negatiivseid aspekte saab enda kasuks pöörata: töine sumin võib muuta ennastki motiveeritumaks ning kui on soov vähem kontoris aega veeta, tuleks muuta enda ajakasutust veelgi efektiivsemaks.

Kui kodukontor pole võimalus ning tööaeg ei ole väga paindlik, on siiski nippe, kuidas keskendumist soodustada. Ühe näitena võib tuua kollektiivid, kus on kirjutamata reegel, et kui kolleeg töötab, kõrvaklapid peas, ei tohi teda segada. Olukorras, kus see reegel ei ole erand, saaks kolleege üle kavaldada ning segamatult tööd teha ka muusikat kuulamata. Lisaks soovitatakse "palun-mind-mitte-segada" siltide riputamist nähtavale kohale, nõupidamisruumi broneerimist eriti pingsat keskendumist nõudvate ülesannete ajaks ning loomingulist sütitavate jalutuskäikude tegemist. Voospetsialistid julgustavad enda töökalendrisse broneerima aega keskendumisspurtide jaoks. Sellega oleks lihtne arvestada diplomit väärivatel kolleegidel, kes kasutavad Outlook’i kalendrit otstarbekalt ja küsimuste korral esmalt veenduvad, kas kolleeg on kättesaadav. Kui ärevus on laes, kõik ajab närvi ja keskendumine näib Hiina mõistatusena, ei jää muud üle, kui mõelda taas kurkidele. Võite näiteks vastata, et te ei ole hetkel kättesaadav, kuna olete hybernate mode’is ning teie aktiveerimiseks tuleb teile kohvi tuua või et teiega võttis hetk tagasi ühendust Vana-Kreeka filosoof Hippias ning teil on pooleli temaga filosofeerimine.

MULTITASKING

Rõõmusõnum soovõrdsuse pooldajatele: varasemalt püstitatud küsimus, kas naised on meestest paremad rööprähklejad, ei oma mingit tähtsust. Nimelt pole multitasking’ut olemas selle levinud tähenduses, milleks peetakse mitmele asjale korraga keskendumist. Ainuke rööprähklemine, mida neuroteadlased tunnistavad, on võime teha mitut asja korraga, näiteks mängida mõlema käega klaverit või samaaegselt kõndida ja rääkida. Tähelepanu jagamine ei ole füsioloogiliselt võimalik, kuna aju suudab korraga keskenduda vaid ühele objektile, mistõttu toimub kiire lülitumine ühelt ülesandelt teisele ehk switching. Samas ei ole rööprähklemise taagast vabastamine sugugi kergendus, kuna tähelepanu hüpitamisel ei ole täielik keskendumine võimalik.

Tõsi, ei saa eitada, et tähelepanu "ümberlülitajate" seas leidub andekamaid ja vähemosavaid näiteid, näiteks on noortel siin vanemate ees kindel eelis. Siiski võiks eesmärk olla alati single-tasking ehk korraga ühele ülesandele keskendumine, kuna töömälu ehk see, mida suudame lühiajaliselt ühekorraga meeles pidada, ei ole lõpmatu ja on inimeseti  varieeruv. Siinkohal peaksid autojuhid, kes tegelevad sõidu ajal lisaks sõitmisele veel muuga, näiteks kasutavad telefoni või koolutavad ripsmeid, sügavalt elu üle järele mõtlema. Teaduslikult on kindlaks tehtud, et sõidu ajal telefoni kasutamine on samaväärne purjuspäi sõitmisega. Ühe uuringuga tõestati koguni, et sõidu ajal millegi järele haaramine suurendab avariiohtu üheksa korda ning ümbritsevast jääb tähelepanuta üle 50%.

DECISION FATIGUE

Kui elu oleks tekst, siis lõppeks ilmselt iga kolmas lause küsimärgiga. Statistika kõneleb enda eest: keskmine täiskasvanu võtab päevas vastu umbes 27 otsust, mis teeb elu jooksul 773 618 otsustust, millest kahetsetakse umbes 20%. Liigsest otsustamist tingitud jõuetust tuntakse väljendi decision fatigue all. Teadlased on kindlaks teinud, et otsustamine on amortiseeruv võime, mistõttu suudame päeva edenedes järjest vähem otsustada. Seepärast tuleks kõige olulisemad ülesanded jätta hommikuks ning päeva lõpu poole teha triviaalsemad otsustused.

Vähemtähtsate otsuste arvu vähendamisel võib katsetada stevenjobsilikku lähenemist ja kanda iga päev sama riietust. Radikaalsemate meetmete pooldajad võiksid proovida lahendada kõiki ebaolulisi probleeme, nagu mida õhtusöögiks süüa või millal pesu pesta, sheldoncooperlikult fantaasiamängu Dungeons & Dragons täringuid veeretades. Sel moel saaks aju samal ajal tagaplaanil tegeleda olulisemate küsimustega. Juhid peaksid enda aja- ja töökulu optimeerimiseks vältima iseseisvalt kõige otsustamist ning kaaluma spetsiifiliste teemade delegeerimist vastavatele osakonnajuhtidele. Nii jääb päeva lõppu lootus, et mida vähem oleme otsustanud, seda väiksem on tõenäosus, et kahetseme hiljem tehtud otsuseid.

MULTITASKING’U JA DECISION FATIGUE’I KOOSMÕJU – nõuanne koolitajatele 

Kuna otsustamise vajadus ei puudu ka igapäevasest suhtlusest, tuleks aduda, et nii enda kui ka teiste aju vajab puhkust. Liigse info korral on kuulaja sunnitud enda tähelepanu pidevalt teemalt teemale juhtima, mis väsitab, raskendab kõneleja jälgimist, võib tekitada öeldu mõttest mahajäämist ning tuhmistab meeldejäetud teadmisi. Kõige enamlevinud suhtlemisveaks peetaksegi kaasvestleja infoga ülekülvamist, kui ei anta teisele osapoolele piisavalt aega öeldu seedimiseks ja järelduste tegemiseks. Eriti oluline on seda teadmist õpetamisel rakendada. Siit ka ütlemine, et teadmised ei tee eksperdist veel head õpetajat.

Teadlased on kindlaks teinud, et ettekannete ajal suudavad kuulajad keskenduda korraga vaid 10 minutit, tavaliselt jääb detailide asemel paremini meelde üldine kontseptsioon ehk "asja uba" ning ajule meeldib uusi teadmisi kindlate hierarhiate järgi omandada. Seepärast soovitatakse ettekannete tegemisel rakendada 1/9 mudelit, mis suurendab uuringute kohaselt õpitavast arusaamist 40% võrra. Niisiis tuleks ettekanne jagada 10-minutilisteks segmentideks nii, et iga osa koosneks ühest põhiideest, mida saab 1 minutiga ammendavalt selgitada. Järgneva 9 minuti vältel tuleks uuele teadmisele näidete ja selgituste abil samm-sammult detaile lisada. Mõtelgem kas või metsajalutuskäigu ajal eksimise tõenäosusele: kui alustaksime jalutamist metsa servast, aduksime metsa puu puu haaval ning sügavamale jõudes hakkaksime järjest enam detaile märkama. Samas kui meid viidaks kinniseotud silmadega sügavale metsa ning seotaks seal silmad lahti, tunneksime end tõenäoliselt kohe eksinuna ning alguses läheks palju aega adumiseks, kuhu oleme üldse sattunud.

Kokkuvõttes tuleb keskendumiseks broneerida aeg oma peas või Outlook’i kalendris, sest keskendunud, motiveeritud ja õnnelikud töötajad on iga tööandja unistus. Samas ei tohiks end liigselt piitsutada, kui mõte ei ole parasjagu koostööaldis: ju siis on ajul selleks hea põhjus ning peatselt võib oodata uute põnevate ideede sähvatusi, millele te ei ole enda arvates kunagi varem mõelnudki. Kontoritöötajate ja eriti avatud kontoris aja kulgu tunnistavate inimeste õnneks või kahjuks ei ole me ainukesed, kes ei lase endal keskenduda, kolleegidel on selles arvestatav roll. Samas võiks kolleegi tuld sülgava draakoni pilguga vaatamise asemel proovida olla enda vastu hoolivam: otsustamisel ja tähelepanu hüpitamisel ei teeks paha proovida vahel minimalistlikku lähenemist. Maksimalistidel on soovitatav oodata järgmist artiklit Kristiina väljakutsest saavutada 5-päevase minimalismi eksperimendiga parem keskendumine.