Privaatpanganduse ajalugu

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Privaatpangandus on olnud panganduse keskmes sellest peale, kui pangandus oligi eelkõige või kogunisti privaatne ehk erapangandus. Niinimetatud jaepangandus ehk igamehepangandus on uuema aja mõiste ja praktika.

Juba aegade alguses, antiikmaailmas, tegutsesid ühiskondliku tööjaotuse arenedes ja raha kasutuselevõtuga seoses ka need, kes rahaga kauplesid, laene andsid ja tehinguid vahendasid, aga tol ajal oligi kõik väga personaalne. Seega oli pangandus antiikajal olemas vaid väga tinglikult.

Pangandus sellisena, nagu me seda praegu olema harjunud mõistma, sai alguse alles 1157. aastal Veneetsias, kui kaubanduskoja algatusel asutati riigi tagati­sega pank, et aidata kaasa paavst Urbanus II ristiretke korraldamisele. Renessansiajal, eelkõige ülemerekaubanduse kasvamise harjal, tõusis rikkus toona seninägematuisse kõrgustesse Veneet­sias ja Firenzes. Ka siin oli pangandus alguses n-ö erapangandus, kliendid aga kaubandusega seotud varakad pered. Va­nim, praegugi veel tegutsev pank on 1472. aastal Itaalias Sienas asutatud Monte dei Paschi di Siena.

Kuninga varade hoidjad

Panganduse hilisemad arengud on seotud panganduse levikuga Itaaliast kogu Püha Rooma riigi aladele, 15. ja 16. sajandil juba ka põhjapoolsematele maadele. Palju uuendusi tehti Hollandi Vabariigi aegadel – 17. sajandil – panganduskeskuseks saanud Amsterdamis ning järgmisel sajandil juba maailmamerede vallutamise ja maailmavalitsemise kursile asunud tekkiva Suurbritannia impeeriumi südameks saavas Londonis. Tollased põhimõtted püsisid pea muutumatuna 20. sajandini, mil kogu rahamaa­ilma olemust muutsid suured sõjad, neist aga veelgi enam telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia arengud, samuti ka 21. sajandi algust iseloomustavad pangandus- ja majanduskriisid. Aga eeltoodu käib eelkõige avaliku panganduse turuarengute kohta.

Jaepangandus ja hoiupangad on hilise­ma aja ilmingud, nende esilekerkimine on seotud ajaloos uue nähtuse, keskklassi tekkega. Ajalooliselt on privaatpangandus olnud omane just Euroopale ning seotud valitsejaperede ja jõukate ettevõtjate varade eest hoolitsemisega. Tihti on ihupankurid hoolitsenud varanduste eest paljude põlvkondade vältel, tegeledes ühtlasi ka ärinõustamisega ja pakkudes kõiki pangandusteenuseid. Personaalpanganduse kasutajaiks on olnud ka mitme kuningasoo varade haldajad, näiteks Briti kuningakoja varasid haldab 1692. aastal asutatud Coutts, Hollandi kuningapere varahaldur on 1720. aastast tegutsev MeesPierson, Liechtensteini vürstikoja raha haldab aga "alles" 1920. aastal asutatud LGT Group.

Uued ajad

Ajalooliselt on privaatpangandus tõepoolest olnud väga eksklusiivne teenus vähestele rikastele, n-ö väljavalituile. Kõrge netoväärtusega isikuiks (high net worth individual, HNWI) peeti neid, kel likviidseid varasid vähemalt 2 miljoni dollari jagu. Viimasel ajal, kui raha ja rikkus on saanud "demokraatlikumaks", tegelikult aga olukorras, kus üha rohke­mate inimeste raha pärast käib üha enamate finantsasutuste armutu konkurents, on võimalik ka "väikese", 250 tuhande dollarilise netoga erainvestoreil (kohati isegi 50 000 dollariga) avada oma privaatpanganduskonto.

Siiski räägitakse selles vallas eelkõige neist, kel likviidsust üle miljoni dollari. Kuigi Euroopas on privaatpanganduse kliendibaas aeglaselt kasvanud, on Aasias tempod teised. Seal on uusi, kõrge väärtusega privaatpanganduse jaoks sobi­vaid isikuid – miljonäre – juba viiendik USA vastavast arvust. Hiinas üksi on miljonäre praeguseks juba ligi 2 miljoni jagu. USA-s, kõigest hoolimata, on miljonäre aga 16 miljonit ehk 46 protsenti kogu maailma miljonäridest.

Koos pankade januga uute väärtklienti­de järele on tehnoloogia areng muutnud ka privaatteenuste pakkumise odava­maks, see ei nõua enam varasemaid pangakontorite ulatuslikke võrgustikke. Teiselt poolt on kriisiaegsete ja -järgsete regulatsioonide karmistamisega muutunud kogu teenustesektor läbipaistva­maks, muutunud on ka teenuste eest ta­sumise viisid.

Uusi teenuseid

Tänu kasvavatele investeerimisturgudele pakutakse üha laiemalt varade haldus­teenust, hoiuste-, pärimis- ja investeerimisabi, samuti ka maksude optimeerimise teenuseid. Erilise tähelepanu all on lisaks tavaliste finantslahenduste pakkumistele, mis tagavad kliendi eluviisile vajaliku varalise likviidsuse, ka pensioniaja planeerimine ja varade säilitamine järgmise põlvkonna tarvis. Üha enam tegutsetakse finantsteenuste vallas alternatiivsete rahapaigutustega, näiteks riskifondidesse ja kinnisvarasse.

Privaatpangandus on ka väga privaatne ja konfidentsiaalne. Privaatteenindus on tavaliselt ülikõrgel tasemel, igale kliendile pakutakse nn rätsepateenusena valminud finantslahendusi, aga vajadusel ka lihtsamat ja kiiremat teed suurte summade liigutamiseks. Teenustasud põhinevad uutes oludes kas tehingute arvul või portfelli aastatootlusel, kuid loodud on ka näiteks flat fee’d ehk teenustasud, mis arvutatakse aastase investeerimismahu protsendina. Ja paradoksaalselt saavad kõrge netoga isikud teenuste kasutamisel ka märkimisväärseid soodustusi, kuna nende hoiustatud ja hooldatud varad on hiiglasuured ning seega on ka kasumlikkus pangale märkimisväärsem kui tavaklientide puhul. Hüvesid võib saada ka näiteks riskifondidesse investeerimisel turu keskmisest kõrge­maid kasumimarginaale pakkudes.

Privaatpangandus on kindlasti usalduslikum suhe raha omaniku ja selle hoidja vahel, kui seda on n-ö avalik pangandus. See on abiks ka eelpool mainitud maksu­de optimeerimisel, nagu informeeritud ringkondades räägitakse. Off-shore ja Šveitsi hoiuseid on küll maksude vältimise meetoditena palju kritiseeritud, samas aga toimub selline tegevus tihtipeale hallis alas – erinevalt maksupettuste karmimast žanrist. Šveits on olnud Viini kongressist, aastast 1815, neutraalne, seetõttu on sinna oma varasid varjule viinud paljud: pärast Esimest ilmasõda näiteks Austria-Ungari keisririigi ülikud, Teise maailmasõja ajal Saksamaal ründe alla sattunud juudi pered ja institutsioonid, pärast sõda aga juba Ida-Euroopa varakad, kes päästsid oma vara kommunistide eest. Praegu on Šveits üks suuremaid off-shore’i riike, siin hoiustatakse üle veerandi kogu selles vallas liikuvast enam kui 8 triljonist dollarist.

Viimased arengud

Viimaste aegade arengud privaatpanganduses on seotud tehnoloogiate täiustumisega. Interneti- ja mobiilipanganduse areng sunnib panku ümber hindama kasumiprognoose ja otsima uusi turge. Pangad ja ka privaatpangandus on mõjutatud finantskriisi järel kehtestatud karmimatest ees­kirjadest. Talendiotsing on tõusva ja laieneva turu teenindamisel saanud pankadele tõsiseks peavaluks. Lisaks läbipaistvus- ja vastutusnõuete suurendamisele on privaatpanganduse haldureilt asutud karmimalt nõudma kutseoskusi ja nõudlikumat litsentseerimist, et tagada klientidele nõustamise piisav professionaalsus.

Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2017

Allikas:  LHV finantsportaal

Pane tähele!

Kord nädalas

Telli RMP Nädalakiri

Kolmapäeviti saadetav Nädalakiri sisaldab raamatupidamise, maksunduse ja tööõiguse valdkonna olulisi uudiseid, spetsialistide artikleid, seadusemuudatusi, nõuandeid ja soovitusi.

Töövahendid

Maksukalender Maksumäärad Numbriline Tööajafond RTJ IFRS Abitabelid Seadused MTA avalikud päringud Nädalakiri

Kalkulaatorid

Palgakalkulaator Maksuvaba tulu kalkulaator Puhkusekalkulaator Auditikalkulaator Kogumispensioni kontroll