Välismaal töötamisest unistavad paljud, kuid tore, kui julgetakse oma unistusi ka reaalselt ellu viia. Ja veel vahvam, kui leitakse tõepoolest parim töökoht riigis, mille kultuur huvitav ja loodus hingelähedane.
Kui kuulsin Soome ühe raamatupidamisfirma tegevjuhilt, et tema tuttav Eva Kukk töötab Iirimaal raamatupidajana, siis tunnistan ausalt – tundus see esiti päris uskumatu! Raamatupidajana välismaal töö leidmine võib paista kõrvaltvaatajale väga erilise saavutusena. Tundub, et selle tööga välisriigis kohanemine on tunduvalt raskem, kui õppida olema liinitööline kusagil tehases või hotelliteenindaja majutusasutuse rutiini keskel. Sest raamatupidamisvaldkond on küllalt riigisüsteemi ja seadusandluse keskne. Kuid Eva oli nõus oma töökogemust jagama.
Samuti avaldab käesolevas loos välismaal töötamise teemal arvamust firma Online Raamatupidamine OÜ omanik Piret Prinzmann. Ja räägib enda välismaal töötamise kogemustest ka Tallinna Haridusameti vanemspetsialist Sigre Rõuk.
“Sisukam turismireis”
Eva töötab käesoleva aasta aprillist alates firmas, millel igati uhke nimi – Shellfish De La Mer Ltd, ja mille näol on tegemist Iirimaa ühe suurema mereandide (krabid, vähid, krevetid jne) töötleja ja eksportijaga. Töölepingu järgi on Eva ametinimetus raamatupidaja.
“Seoses ettevõtte kiire kasvuga oli pearaamatupidaja töökoormus suurenenud ja otsustati tööle võtta inimene, kellele ta saaks osa kohustustest delegeerida. Nii töötangi pearaamatupidaja asetäitjana ja mu ülesannete hulka kuulub teiste raamatupidajate poolt programmi sisestatud info kontrollimine. Pean kindlaks tegema, et kõik oleks kuu lõpetamisel ja aruannete koostamisel valmis,” tutvustab Eva oma tööd lühidalt.
Veel vaatab ta alati üle selle, kas ostuarved on sisestatud õigetele kulukontodele ja kõik vajalik on põhivarana arvele võetud ning kas käibemaksu on õigesti arvestatud. Hoolitseb ka, et firma pearaamatupidaja saaks olla kindel – kõik müügiarved on tõesti programmis olemas ning müügi- ja ostureskontro on vastavuses bilansiga ja ka pank nii-öelda klapib!
Veel kuuluvad Eva tööülesannete hulka käibedeklaratsioonide esitamine ja peale kuu lõpetamist juhtkonnale aruannete koostamine. Ühesõnaga – tööülesanded on samalaadsed raamatupidaja ülesannetega Eesti firmas.
Kuidas Eva aga üldse Iirimaale tööle jõudis? Selgub, et suhteliselt tavalist “töö leidmise” teed pidi. Nimelt nägi ta tööpakkumise kuulutust ja saatis selle avaldanud personalifirmasse oma CV. Järgnesid intervjuud Eestis asuva personalifirmaga ja Iirimaa personalifirmaga, Shellfish De La Mer’i tegevjuhi ja pearaamatupidajaga.
“Mõte mõnes teises riigis töötamisest oli mul juba mitu aastat,” lisab Eva. Talle tundus enese proovile panemine teises kultuuri- ja keelekeskkonnas huvitav ja samuti paelus võimalus õppida tundma teist rahvust ise selle rahva keskel elades ja töötades.
“Minu meelest on see palju sisukam turismireisist,” leiab noor raamatupidaja, kes lisaks leidis enda sees tubli annuse professionaalset huvi teise riigi raamatupidamisvaldkonnas toimuva vastu.
Algus ei olnudki raske!
Esimene tööpäev Iirimaal sarnanes Eval üldjoontes esimesele tööpäevale Eestis. Teda tutvustati kõigile kontori töötajatele, tehti ringkäik tehases ja näidati kätte töökoht, tutvustati tööülesandeid. “Eks väike pabin oli ikka sees, nagu esimesel tööpäeval alati. Oma kodukootud inglise keele pärast pelgasin pisut.”
Keeleoskuse pärast pabistas Eva justnimelt põhjusel, et ta ei teadnud, kas sellest piisab, et ennast igapäevases töös arusaadavaks teha ja teisi mõista. “Kõik olid aga väga mõistvad ja püüdsid esimesel päeval vähemalt poole aeglasemalt rääkida,” muigab raamatupidaja.
Eva tööpäev algab hommikul kella üheksa ja kestab õhtul kella viieni. Ülejäänu on tööst vaba aeg. Vaba aja veedab ta koos tuttavate iirlaste ja eestlasega. Suur pluss on imeilus Lõuna-Iirimaa loodus, mida võiks Eva arvates lõputult kiita.
“Nädalavahetustel sõidame ringi ja ammutame endasse kõike seda positiivset. Üldiselt on nii, et juba kontorist väljudes kaob otsekohe töine meeleolu ja su meeled haarab endasse suurpärane maastik ja ookean. Jääb ainult üle seda kõike nautida.”
Firma Shellfish De La Mer Ltd on tegutsenud juba 20 aastat. Kolleegid selles firmas on Eva sõnul väga toetavad. Suhtutakse mõistvalt tõsiasja, et noor naine tuleb teisest riigist, ja saadakse aru, et mõned asjad, mis nende kui iirlaste jaoks on iseenesestmõistetavad, võivad eestlanna jaoks olla täiesti uudsed.
“Näiteks oli mulle alguses pisut võõras, et siin tasutakse suur osa arvetest tshekkidega, mis teeb arvestuse palju aeganõudvamaks kui see on Eestis.”
Kõige raskem moment kogu senise tööperioodi jooksul oli Eval aga kohe Iirimaale saabudes, kui selgus, et varem lubatud linnas asuva eluaseme asemel pandi teda elama linnast 7 km kaugusele hostelisse.
“Elukoha linna sain alles kolme nädala pärast, kui olin ennast tööl juba mõnevõrra tõestanud. Tagantjärgi arvan, et neil oli siiski teatav umbusk Eestist tulija suhtes. Paljud välismaalased, kes Iirmaal töötavad, ei oska isegi nii palju inglise keelt, et kontoris töötada ja ka arvutioskus pole piisav. Vähemalt nii arvavad iirlased. Seega suhtutakse võõrastesse esialgu teatava umbusuga.”
Kaasa viis värskeid ideid
Tänasel päeval on juhtkond Eva tööga rahul. “On öeldud, et tulin Eestist uute ja värskete ideedega ning just seda nad vajasid. Nii et mina õpin neilt ja samal ajal olen juhtimisaruannete koostamisel kasutanud oskusi ja teadmisi, mille olen saanud Eestist.”
Iirimaale läks Eva plaaniga jääda sinna vähemalt aastaks. Hetkel ta ei teegi kaugemaid plaane.
“Raske on midagi öelda, mis peale seda aastat saab. Põhimõtteliselt on kolm võimalust: kas jään siia kauemaks, tulen tagasi Eestisse või lähen edasi kuhugi teise riiki. Olen mõelnud ka Austraalias elamisest ja töötamisest. Viie aasta pärast tahan aga kindlasti Eestis tagasi olla.”
Mida soovitaksid teistele raamatupidajatele, kes unistavad ka välismaal töötamisest?
“Tegemist on tõelise vaheldusega oma eriala piires. Kindlasti soovitan otsida võimalusi, et oma unistusi teostada. Töökoha vahetusega kaasneb alati palju uut informatsiooni, on see siis välismaal või Eestis. Seega pole vaja karta, et ei saa hakkama. Kõik on õpitav.”
Küsimustele vastab Piret Prinzmann,
firma Online Raamatupidamine OÜ omanik
Paljud noored inimesed, just naised, mõtlevad välismaal au-pairi tööst, et omandada kasvõi võõrkeelt. Kas ka teie olete sellele võimalusele kunagi mõelnud?
Loe edasi..
Milline on töö välismaal au pair’ina?
Sigre Rõuk on hetkel küll riigiametniku leiba teenimas, kuigi ta on olnud mitmeid kordi ka välismaal tööl. Kahel korral au pair’ina ja ühel korral USA lastelaagri huviringijuhina. Välismaal töötamine kinkis Sigre elus palju uut ja olulist, mida meenutada.
Loe edasi..
–page1–
Küsimustele vastab Piret Prinzmann, firma Online Raamatupidamine OÜ omanik
Paljud noored inimesed, just naised, mõtlevad välismaal au-pairi tööst, et omandada kasvõi võõrkeelt. Kas ka teie olete sellele võimalusele kunagi mõelnud?
Piret: “Mõtlesin, kuid mõte tekkis liiga hilja – selleks ajaks olid tekkinud juba erinevad kohustused ja minek oleks olnud raskendatud. Hiljem enam ma ei olnud huvitatud au-pairi tööst, kuna tahtsin areneda erialaselt ja selleks tekkis huvitav võimalus Eestis.”
Mis teie meelest tõmbab inimesi välisriiki tööle? Kas peamiselt võib põhjus olla rahas või pigem on see sisemine soov?
“Põhjuseid võib olla mitmeid, kuid arvan, et suurel määral praeguses Eestis on põhjus rahas. Enamus eestlastel on suured laenud ja teised kohustused ja need sunnivad tavaliselt minema tööle välismaale mingiks ajaks. Sisemine soov on pigem noorematel. Algul lähevad välismaale ülikooli, siis tekivad sidemed ja leiavad erialast tööd jne.”
Kui palju olete oma tööga seoses välispartneritega suhelnud?
“Suhtleme pidevalt välispartneritega, kuid enamuses emaili teel.”
Kas olete vahel tutvunud mõne välisriigi raamatupidamissüsteemi või – seadustega? Kui palju selline teema on teile huvi pakkunud?
“Olen kokku puutunud praeguse Soome maksusüsteemiga läbi oma klientide äritegevuse. See tundub palju keerulisem ja bürokraatlikum Eesti maksusüsteemiga võrreldes. On huvitav tutvuda teiste riikide raamatupidamissüsteemidega, kuid arvan, et on õige tunda korralikult ühe riigi seadussüsteemi, kui mitme riigi seadusi osaliselt.”
–page2–
Milline on töö välismaal au pair’ina?
Sigre Rõuk on hetkel küll riigiametniku leiba teenimas, kuigi ta on olnud mitmeid kordi ka välismaal tööl. Kahel korral au pair’ina ja ühel korral USA lastelaagri huviringijuhina. Välismaal töötamine kinkis Sigre elus palju uut ja olulist, mida meenutada.
“Esimest korda läksin tööle USA-sse peale ülikooli lõppu, 2000. aastal. Olin seal natuke üle aasta, siis tulin tagasi ning mõne aja pärast sõitsin uuesti USA-sse tööle, lastelaagri huviringijuhina. Au pair’iks läksin rahvusvahelise programmi kaudu. Pered, kes otsisid au pair’i, võtsid minuga ise ühendust ja valisin välja pere, kus oli üks laps. Kuigi selgus, et tegemist oli iraani päritolu perega, otsustasin minna.
Umbes nädal pärast viisa valmimist lendasin USA-sse, lennuaeg anti agentuurist ja minule lisaks oli sama lennu peal veel viis eesti tüdrukut. Koos nendega olime esimesed kolm päeva New Yorki lähedal väljaõppel. Seejärel saadeti meid laiali “oma perede” juurde.
Soome au pair’i töö leidsin iseseisvalt, sisestasin oma profiili internetti au pair’ide lehele http://www.eaupair.com ja otsisin peret Hispaanias. Kuid kuna seal oli palk väike, aga samal ajal sain kirja Soome rallisõitjalt ja ka palganumbrid olid soomlastel paremad, otsustasin Soome kasuks.”
Missugune oli Su välismaal olemisel kõige raskem hetk ja kuidas selle ületasid?
“Esimene murdumine või stress tekkis USA-s umbes kolmandal kuul. Tundsin, et iraani pereema ei usalda mind, helistab mitu korda päevas ja usutleb, aga olin ometi vanem kui enamik au pair’e (23-24) ja diplomeeritud õpetaja. Tagantjärgi ei tundu need probleemid üldse nii suured, aga ju siis see päevad läbi lapsega olemine võimendas tundeid.
Pereema oli ortodont ja vahel äärmuseni hügieenifriik. Ka selle pinnalt tekkisid lahkhelid, nt ei tohi väljast tulles telefonitoru haarata, kui pole käsi pesnud, hakkliha tuleb üle pesta jne. Probleemide korral helistasin oma piirkonna nõustajale, tema oli au pair’ide ameeriklasest “ema”. Enamasti sain temalt toetust.
Pinged peres süvenesid ja suvel me arutasime “rematchi“, mis tähendab pere vahetust. Lapsehoidjale on raske uut peret leida, kui tal on programmi lõpuni vähe aega ning tavaliselt satud siis ka uude linna. Peale kümmet kuud Iraani peres õnnestus mul siiski saada uus pere sealsamas naabruskonnas. Kuna mu Hispaania sõbranna lõpetas seal oma aasta, siis tema pere oli nõus mulle teenet tegema ja mind kaheks kuuks võtma ja kõik käis ametlikult nõustaja kaudu.
Pered ootavad oma raha eest aktiivset tegelemist. Iraani perekonna tüdruk sai suvel kaks aastat vanaks ja tal tekkis periood, et hakkas liivakastis teisi lapsi lööma ja ise jäi uudishimuliku näoga vaatama, kuidas teine selle peale nutma hakkas. Pereema ütles, et esimese korral järel pean selgitama, et nii ei tohi teha, teise korra järel jälle selgitama ja lisama, et kui ta veel nii teeb, siis läheme ära ja kolmanda korra järel siis lahkumegi. Ja nii meil jäidki need mänguväljakul käimised lühikesteks, mis tähendas mulle vähemat vaheldust. Teine probleem tekkis toas seinale joonistamisega. Iraani päritolu pereema väitis, et lapsele ei tohi “ei” öelda, kui see pole eluohtlik ning nii ma siis nühkisin neid seinu iga lõuna ajal mitu nädalat. Vahepeal õnnestus veekindlad vildikad ära peita, sest neid sai ainult klooriga maha nühkida. Lõpuks siis nõustaja abil saime nii kaugele, et sein kleebiti pabereid täis, mida sai siis lihtsalt vahetada.
Soomes oli mu raskeim hetk vist kohe esimesel nädalal, kui mind saadeti kahe pisikese tüdruku ja nelja koeraga neljaks päevaks suvilasse – minu soome keel piirdus paari sõnaga, lapsed veel ei usaldanud mind, maja kõrval oli järv, süüa pidi tegema (pereisa jättis retseptid), koeri toitma ja lisaks kõigele lastega ühes toas magama. 1,5-aastasele oli võõras voodi ja uus lapsehoidja päris harjumatu ja ta ärkas pidevalt öösel üles ja mina jooksin allkorruse vahet, et talle lutipudeliga “vellit” tuua ja maha rahustada.
Teine kriitiline moment Soomes oli see, kui selgus, et pere interneti profiilis välja kuulutatud nädalapalk oli hoopis kuupalk ja kuna ma töötasin tõesti neli korda rohkem kui plaanitud, tekkis meil pereisaga väike konflikt, aga otsustasin ikkagi jääda, kompromissina hakkasin ise oma kodus käimise piletite eest maksma ja sain natuke raha juurde. Lepingut mul muidugi ei olnud.
USA lastelaagris olles oli minu jaoks raske näha toidu raiskamist. Laps võtab pudingist kaks suutäit ja lennutab prügikasti. Või näiteks – kui on vaja uut toitu teha ja kuna ruumi ei ole, visatakse terve plaaditäis kirsikooki minema. Meie siis Lõuna-Aafrika poisiga ohkasime kõrval, aga kes meid kuulas. Ise ka ei tahtnud nii palju süüa, kuna niikuinii oli USA-s pidevalt arbuusi tunne, aga söömist piirata ei suutnud, sest kuidas saaks ei öelda nendele juustukookidele, pizzadele, lasagnedele, soojadele vahvlitele, maapähklivõisaiadele.
Poole laagri peal andis programmi direktor igale kasvatajale tema hinnangu teada. Küll ma olin solvunud, kui mulle öeldi, et ma ei ole viisakas, et mõned teised kasvatajad on ka seda öelnud. See oli ilmnenud sööklas, et ma ei öelnud alati “tänan”, kui midagi ulatasin, vaid lobisesin naabriga edasi jne. Siis hakkasin jälgima ja sain aru, et see on üks kultuuride erinevus jällegi. Tõesti, ameeriklane läheb laua äärest korraks ära ja vabandab, meie kinniste eestlastena ei tule aga selle pealegi, et iga minuti tagant “palun” ja “aitäh” öelda, eriti kui oled oma sõpradeks saanud kolleegidega kuskil metsalaagris. Aga järgmine hinnang laagri lõpus oli mulle juba positiivne, nii et sain hakkama küll, kui end jälgisin.”
Mis oli kõige ilusam moment välismaal töötamise kogemustes?
“Ilusaim moment töös oli see hetk, kus tundsin, et lapsed on mind omaks võtnud või et meeldin laagris töökaaslastele. Samuti see, kui tundsin, et ma olen saanud tõeliselt head sõbrannad endale – nimelt enne Ameerikasse minekut mõtlesin, et see ei ole võimalik, et võõramaalasest võiks lähedane sõbranna saada.
Ma mäletan, et üks õnnelikumaid momente oli minu jaoks, kui mu nõustaja ühel oktoobrikuu lõunal uksele koputas ja ütles, et saan minna uude peresse (mu Hispaania sõbranna asemele). Ma olin tõeliselt õnnelik. Kuigi armastasin oma hoolealust, olid meie suhted iraani pere emaga läinud vaid viisakusetasemele ja tundsin, et ei oska enam seda last ka kasvatada. Aga teises peres veedetud 2,5 kuud olin tõesti õnnelik.
Kõige meeldejäävam oli vast minu kahenädalane puhkus Läänerannikul 2001. aasta suvel. See oli nagu tõeline unistus, millest poleks eales osanudki unistada. Tellisin selle spetsiaalsest noorte reisikataloogist. Algas reis Los Angelesest, sõitsime oma 14 -kohalise minibussiga mööda Vaikse ookeani rannikut, ronisime Yosemite rahvuspargis mägedel, tegime pilte maailma suurimate sekvoia puude all, matkasime Suures Kanjonis, möllasime Las Vegases, käisime San Franciscos, San Diegos.
Kahest nädalast vaid neli päeva ööbisime hotellis, ülejäänud ööd telkisime, iga päev tegid paar inimest lõkkel süüa. Grupis olid kõik eurooplased, pooled neist au pair’id, ainult reisi- ja autojuht oli ameeriklane. Võimsad mälestused on ka külaskäikudest Chicagosse, Washingtoni ja Niagara joast. Ilusad momendid olid seotud ka loodusega, õigemini kogemustega looduses, eriti USA-s, mida enne polnud näinud-tundnud. Näiteks kui juba aprillis läks suviselt soojaks ja akna all hakkas magnooliapuu õitsema.
Talv oli Clevelandis küll lumine, aga mitte ei kestnud pool aastat nagu meil, vaid tõesti algas kevad varakult ja veel novembriski oli päike, kuiv ja võis vaid kampsuniga väljas hakkama saada. Ilm mõjutab ikka inimesi väga palju. Paar aastat tagasi oli Eestis ka selline soe päikseline oktoober ja siis mul kohe tuli selline õnnelik Ameerikas olemise tunne peale.”
