Leivategu on segu tunnetusest ja harmooniast

Leib on olnud eestlaste põhitoiduks juba  iidsetest aegadest. Leivakõrvast ja leiva peale pandav võib ju olla, aga leib ise on põhiline.

Rukis on pisut isemeelne teravili. Talle meeldib just meie kliimas kõige paremini. Soojades maades ei anna ta korralikku saaki. Tänu sellele on ta olnud meie oluline ekspordiartikkel. Vanal ajal hinnati Euroopas kõige kõrgemalt just meie pisut suitsuhõngulist partel kuivatatud leivavilja.

Mille poolest siis leib hea on?

Kaasaegse toiduvaliku taustal on leival kohe üpris palju väärt omadusi. Kõige olulisem vahest see, et  teda tehakse täisterajahust. Täisterajahu ei oleks võimalik kasutada siis, kui kergitajaks oleks pärm. Pärm sööb suhkrut ja rammu on tal ainult kerge ja peene jahu kergitamiseks. Juuretis sööb aga jahu ja suudab kohevaks ajada ka kõige jämedamast jahust tehtud taina.

Seega pole juuretisega kergitatud leivasse tarvis lisada grammigi valget jahu. Miks aga täisterajahu hea on? See on vahest kõigile teada, et peale rikkaliku elutähtsate toitainete valiku on ta ka pikema seedimisajaga. Kõht on kauem täis ja meel rõõmus.

Miks aga peaks ise leiba küpsetama? Kõige olulisem ja õigem vastus küsimusele on, et süüa ahjusooja leiba ja tunda sooja leiva magusat lõhna. Vähemtähtis pole, et ise valmistades saame me küpsetada just sellise koostisega leiva, mis on kõige meelepärasem. Ideaalis siis värskelt jahvatatud jahust ehtsa linnaselisandiga parajalt magus-soolane leib, milles lisandiks kas terad, seemned, rosinad või mis iganes parasjagu maitseb.

Ja ega see küpsetaminegi teab mis keeruline ole. Tõsist tegemist jagub kokku ehk paarikümne minuti jagu, ülejäänud aeg ööpäevast kulub ootamisele ehk siis on muude toimetuste päralt. Leib ei küsi pikka silitamist (võrreldes pelmeenitaina tunnipikkuse mudimisega), aga riigist lahkumine poole valmistamise pealt ei ole soovitav.

Iga leivaküpsetaja peab kodus lemmikloomana ka juuretist. Tema eest on võimalik hoolitseda ja ta elu säilitada ka siis, kui mitu kuud pole mahti leiba küpsetada. Kuid selle n-ö Tamagotchi saab muidugi ka uue soetada.

Niisiis on leivateoks tarvis pealehakkamist, lisaks ka pisut nippe teada, natuke jahu ja päris tavalist küpsetusahju. Kui aga pealehakkamist ikka napib, siis tasub tulla inspiratsiooni ammutama Harmoonikumi. Hubases ja koduses mõisamiljöös saavad mõnusa õpitoa käigus selgeks ja kätte õpitud ka need võtted, mis leivateo juures esialgu kauged ja kättesaamatud tundusid.

Ja kord juba iseküpsetatud värske sooja leiva maitse suhu saanud ...

RMP.ee toimetaja osales Harmoonikumi leivaküpsetamise koolitusel ja sai küllaga häid emotsioone ja kasulikke näpunäiteid. Iseenesest ei ole leivaküpsetamine midagi keerulist. Vaja on vaid juuretist, vett ja rukkijahu, maitseks soola, suhkrut ja meelepäraseid lisandeid. Ometi tundsin oma esimest leiba tehes väikest aukartust. Esimest leiba küpsetades olin saanud juuretisega kaasa õpetuseks selle, et leivataina õige kontsistensti üle otsustamisel aitab, kui tainast kuulata ehk kui sõtkumisel tekib see õige "lurts", siis on tainas valmis. Pärast koolitust olin targem. Nimelt on lisaks kuulamisele kasulik ka silmaga ja käega taina paksust hinnata. Eestis pidada valitsema kaks leivaküpsetajate koolkonda. Ühed on need, kes eelistavad pehmemat ja nätskemat leiba, teised aga tugevamat ja tihkemat. Sellest lähtuvalt tehakse ka leivatainas kas vedelam või paksem. Kõige tähtsam sealjuures on tunnetus. Et inimene ikka ise kõike mitte teada ei saa ja mõnes asjas teiste näpunäiteid vajab, siis nüüd tean, et leivatainast sõtkudes on kasulik hoida veekauss käepärast, millesse käsi kasta, et sõtkumisel tainas liialt käe külge ei kleepuks. Kui leivad on vormis ja valmis küpsemiseelseks kerkimiseks, on mõistlik vajutada leiva sisse näpuga mõned augud. Kui augud on peaaegu kinni kerkinud (tahes-tahtmata mõtlen siin nendele pilusilmadele, mida väiksena õdedega hiinlasi mängides tegime), on leivad valmis, et need ahju pista. Leiba ei pea pidama ainult n-ö soolaseks toiduks. Jõulukringlit sobib suurepäraselt asendama rukkileib, millesse on lisatud kookoshelbeid, šokolaaditükke ja värsketest jõhvikatest tehtud püreed. Kuid kõige tähtsam, mis koolituselt kõlama jäi, et leivategu vajab rahu ja harmooniat ning kiirustades ei maksa leiba tegema hakata.

Nii leivategu kui ka muid huvitavaid õpitubasid võib Harmoonikumis korraldada ka erinevate firmaürituste raames. Teetuba mahutab kuni 30 ja Mõisaproua söögituba kuni 60 inimest. Asjalikeks koosolekuteks ja seminarideks on kohapeal kasutamiseks saadaval ka kõik kaasaaegsed tehnikavidinad, kehakinnituseks saab tellida kohvi- ja lõunapause juba kuulsust kogunud Mõisaproua söögitoa suussulavate ja tervistavate roogadega. Saladuskatte all võime öelda, et tavaline kolmapäevane töökoosolek on Harmoonikumis võimalik ühendada ka oivaliste protseduuridega meie Eesti esimeses ökospaas.

Harmoonikum asub Laidoneri mõisa endises Karjakastelli hoones Viimsis, Pargi tee 8. Meie tegemistest saab rohkem teada kodulehelt www.harmoonikum.ee, kõige kiiremad uudised tulevad kätte meie Facebooki lehe kaudu.

Jätku leiba ja kohtumiseni Harmoonikumis!

Pildistas: Kristel Vokk