31. augustil 2006. a arutati töövaidluskomisjonis S. A. avaldust OÜ Mona Kaubandus vastu rahaliste hüvituste nõudes.
Avaldaja töötas koristaja-pakkijana 1.04.2003. a kuni 6.06.2006. a. Avaldaja väitel alustas ta töötamist 1. aprillist, aga tööandja märkis töölepingusse tööle asumise ajaks 1. mai. Seetõttu jäi töölepingu lõpetamisel puhkusekompensatsiooni arvestamisel üks töötatud kuu arvestusest välja ning avaldaja pöördus töövaidluskomisjoni poole nõudega muuta tööle asumise kuupäeva ja saada täiendavat puhkusekompensatsiooni 2 kalendripäeva eest.
Viimasel tööpäeval ei tagastatud avaldajale ka tööraamatut. 7. juunil saatis töötaja tööandjale kirjaliku avalduse tööraamatu väljastamiseks posti teel, kuid seegi kord ei saanud töötaja tööraamatut. Avaldaja leiab, et tegemist on tööraamatu kinnipidamisega, ning nõuab selle eest keskmise palga maksmist.
Tööandja tunnistas oma eksimust avaldaja tööle asumise kuupäeva fikseerimisel töölepingus ning nõustus maksma arvesse võtmata jäänud kuu eest täiendavat puhkusekompensatsiooni kahe päeva ulatuses.
Vastavalt puhkuseseaduse § 25 on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisel maksma töötajale kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest. Tööandja teeb töölepingu lõpetamise päeva seisuga kindlaks, kui mitme töötatud kuu eest ei ole töötaja puhkust saanud ning kompenseerib kasutamata puhkuse rahaliselt. Kui töötajal on õigus saada põhipuhkust tööaasta eest 28 kalendripäeva ulatuses, siis ühe kuu eest arvestatav puhkusekompensatsioon on 2,33 päeva tasu.
Puhkusekompensatsiooni saamine ei sõltu töölepingu lõpetamise põhjusest ning seda tuleb maksta kõigile töötajatele, kes on tööd teinud vähemalt 15 kalendripäeva. Puhkusekompensatsioon loetakse osaks lõpparvest.
Antud töövaidluses ei tunnistanud tööandja tööraamatu kinnipidamist. Väidetavalt oli töötaja soovinud tööraamatut 2003. a maikuus välja võtta, et esitada see pensioniametile pensioni määramiseks, kuid tagasi ta seda tööandjale ei toonud. Avaldaja kinnitusel tagastas ta tööraamatu kohe selle tagasisaamisel pensioniametist.
Tööraamat on kohustuslik dokument ning tööandja peab seda pidama iga töölepingu alusel töötava isiku kohta. Tööandja kehtestab oma firmasisese dokumendiga tööraamatute pidamise korra, kuna riiklikul tasemel tööraamatute hoidmiseks ja pidamiseks mingeid nõudeid kehtestatud ei ole. Seega vastutab tööandja tööraamatu olemasolu ja säilimise eest.
Antud töövaidlusasjas oli tööraamat tõenäoliselt poolte vahel kaotsi läinud, kuid selline olukord on lubamatu ning vastutus lasub siinkohal tööandjal. Tööandjat ei takistanud miski töölepingu lõpetamise päeval väljastamast töötajale uut tööraamatut, kus oleksid vaid tööle asumise ja töölt lahkumise kanded viimasest töökohast. Tööraamatut tervikuna saab taastada vaid tõendite alusel, mida töötaja peab ise hankima eelnevatest töökohtadest või arhiivist.
Kuna tööandja tööraamatut ei väljastanud ja avaldajale posti teel ei saatnud, luges töövaidluskomisjon tööraamatu tööandja poolt kinnipeetuks ning mõistis töötaja kasuks välja keskmise palga tööraamatu kinnipidamise eest.
29. augustil arutati töövaidluskomisjonis kahe OÜ Liberator töötaja avaldust rahaliste hüvituste nõudes.
Avaldajad töötasid ehitustöölistena Norras. Töö toimus suulise kokkuleppe alusel, töötasuks lubati 70 Norra krooni tunnis ( ca 140 Eesti krooni). Töö lõppemise järel naasid töötajad Eestisse, kuid töötasu välja ei makstud, samuti ei pakutud tööd edaspidiseks. Olles paar kuud asjatult tööd oodanud ja üritanud tööandjalt töötasu kätte saada, esitasid töötajad 12. aprillil 2006. a töölt lahkumise avaldused TLS § 82 alusel, s.o põhjusel, et tööandja rikub lepingutingimusi.
Töölepingu lõpetamise päeva seisuga ei makstud töötajatele välja puhkusekompensatsiooni, mistõttu nad esitasid vastava nõude töövaidluskomisjoni ning nõudsid lisaks veel keskmist kuupalka lõpparve kinnipidamise eest.
Puhkuseseaduse § 25 kohaselt on tööandja alati kohustatud töölepingu lõpetamise päeva seisuga maksma töötajale kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest. Avaldajate töösuhe oli lühiajaline, kestis vaid 3 kuud, kuid nimetatud ajavahemiku eest tuleb arvestada puhkusekompensatsiooni 7 kalendripäeva ulatuses, mis rahaliselt tähendas mõlemale töötajale hüvituse maksmist summas 5320 krooni.
Kuna puhkusekompensatsiooni loetakse osaks lõpparvest, on selle mittemaksmise näol tegemist lõpparve kinnipidamisega.
Vastavalt TLS § 119 lg 2 on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamise eest maksma töötajale keskmist palka iga päeva eest, millega viivitati lõpparve väljamaksmisel, kuid mitte suuremas summas kui töötaja ühe kuu keskmine palk.
Töövaidluse läbivaatamise ajaks oli töötajate lõpparveid kinni peetud juba 94 päeva, kuid hüvitust ei saa välja mõista rohkem, kui ühe kuu keskmise palga ulatuses, seega mõisteti mõlema töötaja kasuks välja keskmine kuupalk summas 23 520 krooni.
Avaldatud: Oma Saar, 14.03.2007
Vaata ka: Töövaidlusi Saaremaalt 31.05.2007
Registrikood 11027462
KÜLALINE