Lektor: Katrin Sarap
3.01.2008. a arutas töövaidluskomisjoni P. K. avaldust OÜ Bauworks vastu rahaliste hüvituste nõudes.
Avaldaja asus tööle puusepana 12.06.2007. a. Töö tegemise kohaks oli Soome vabariik. Kohale sõites selgus aga, et tööandjal ei olegi eriti tööd pakkuda - paar päeva sai avaldaja teha pisiremonttöid ühes korterelamus ning pidi seejärel töö puudumise tõttu naasma Eestisse. Tööandja helistas pärast jaanipäeva ja kutsus avaldaja tagasi tööle. Seegi kord ei läinud paremini - vaid paar päeva tegi ta koos paarimehega katuseehitustöid ning pidi jälle koju tagasi sõitma. Tööandja ei vastanud enam avaldaja telefonikõnedele ja viimane ei teadnud, kaua võib selline olukord veel kesta. Seetõttu esitas ta juuli algul omal soovil töölt lahkumise avalduse.
Töölepingu lõpetamise päeval ei maksnud tööandja välja lõpparvet. Töötajal oli saamata juuni- ja juulikuu töötasu kokku summas 27 600 krooni, samuti puhkusekompensatsioon summas 2400 krooni. Avaldaja esitas nõuded töövaidluskomisjonile, soovides saada ka keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest.
Tööandja aktsepteeris töösuhte tekkimist, kuid väitis, et avaldaja käis tööl vaid ühe päeva ning kadus seejärel ei tea kuhu. Seetõttu ei saanud ta töötajaga isegi töölepingut lõpetada. Oma väidete kinnituseks ei esitanud tööandja ühtegi tõendit. Kuna töötaja tööle ei ilmunud, leidis tööandja, et ta ei pea palka maksma, samuti puhkusekompensatsiooni.
Töövaidluskomisjon asus seisukohale, et avaldaja ei saanud tööd teha tööandja süü tõttu, kuna viimane ei kindlustanud teda kokkulepitud tööga. Seega oli tegemist TLS § 66 lg 1 tähenduses kirjeldatud olukorraga, st tööseisakuga. Palgaseaduse § 20 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale tööseisakuaja eest töölepingus kokkulepitud palka. Avaldaja töösuhe algas 12.06. ja lõppes 15.07, st kestis kokku 24 päeva ning töövaidluskomisjon mõistis avaldaja kasuks välja töötasu nimetatud ajavahemiku eest summas 28 350 krooni.
Puhkuseseaduse § 25 kohustab tööandjat maksma töötajale töölepingu lõpetamise päeva seisuga kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest. Avaldajal oli õigus saada puhkusehüvitust ühe kuu eest summas 1772 krooni.
Avaldaja nõudis ka keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest summas 22 000 krooni.
Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamise eest töötajale maksma keskmist palka iga päeva eest, mil kestis lõpparve kinnipidamine, kuid mitte suuremas summas kui töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses.
Antud nõude puhul asus töövaidluskomisjon seisukohale, et hüvituse väljamõistmine töötaja kasuks ei oleks õiglane ja mõistlik tööandja suhtes ning on vastuolus võlaõigusseaduse paragrahvidega 6 ja 7, mille kohaselt peavad pooled käituma teineteise suhtes mõistlikult ja hea usu põhimõtetest lähtuvalt ning seadust ei kohaldata, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu.
Töövaidluskomisjon võttis arvesse, et avaldaja töösuhe kestis tegelikult alla ühe kuu ning tööd tegi ta sellest ainult nädala jagu. Komisjon mõistis avaldaja kasuks välja hüvituse kogu tööseisakuaja eest, samuti puhkusehüvituse, mis oli põhjendatud ning mõistlik, kuid ühe kuu keskmine palk veel täiendavalt lõpparve kinnipidamise eest oleks tööandja suhtes ebaproportsionaalselt range sanktsioon ning asetaks tööandja raskesse olukorda. Seega jättis komisjon keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest tööandjalt välja mõistmata.
Töövaidluskomisjonis arutati A. K. avaldust Kuressaare väikelastekodu vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja rahaliste hüvituste nõudes.
Avaldaja töötas alates 1.01.2006. a sotsiaal-hooldajana. 7.11.2007. a sai ta tööandjalt kirjaliku teatise, milles tööandja infomeeris teda töölepingu lõppemisest seoses mittevastavusega ametikohale vastava hariduse puudumise tõttu (TLS § 86 p 4).
Tööandja väitel peab inimesel sotsiaalhooldaja ametikohal töötamiseks olema vähemalt keskharidus, kuid avaldajal see puudus.
Avaldaja selgitusel töötas ta samas asutuses alates 1978. a meditsiiniõena ja nüüd ligi kaks aastat sotsiaalhooldajana. Keskhariduse puudumine ei ole tal takistanud töö tegemist. Avaldaja väitel on tal pensionist puudu vaid kaks aastat, kuid tööandja otsustas ta ikkagi töölt vabastada, kuigi tööl on mitmeid pensionäre, kellel pole samuti haridusnõue täidetud. Seetõttu nõudis avaldaja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja tööle ennistamist. Hiljem asendas ta ennistamise nõude kompensatsiooninõudega.
Tööandja oli juba tookord teadlik, et avaldajal vastav haridus puudub, kuid see ei takistanud teda tööle võtmast ega takistanud ka edaspidi tööga toime tulemast. Tööandja põhjendas töötaja vabastamist sotsiaalhoolekande seadusega, mis kehtestab kvalifikatsiooni- ja haridusenõuded asenduskodu töötajatele, ning viitas ka sotsiaalministri määrusele, mida olevat töötajatele korduvalt tutvustatud, et neil oleks võimalus end toodud nõuetega vastavusse viia.
Vastavalt sotsiaalhooldekande seadusele loetakse laste hoolekandeasutuse kasvatusala töötajateks abikasvataja, nooremkasvataja, kasvataja või vanemkasvataja ning neile kehtivad kvalifikatsiooninõuded, sh haridusnõuded, millega tuli end vastavusse viia hiljemalt 1. juuliks 2007. a.
Avaldajale need nõuded ei laienenud, kuna ta töötas sotsiaalhooldajana, keda ei loeta kasvatusala töötajaks. Sotsiaalhooldaja ametikoha oli tööandja ise oma sisemises struktuuris loonud ning sellele ei laienenud riiklikult kehtestatud kohustuslikud kvalifikatsiooninõuded.
Keskharidusnõude oli tööandja fikseerinud sotsiaalhooldaja ametijuhendiga selle koha moodustamisel ning avaldaja sinna tööle võtmisel. Tööandja oli juba tookord teadlik, et avaldajal vastav haridus puudub, kuid see ei takistanud teda tööle võtmast ega takistanud ka edaspidi tööga toime tulemast. Seega oli avaldaja töölt vabastamise põhjendus - mittevastavus ametikohale vastava hariduse puudumise tõttu - otsitud ja ebamõistlik, kuna tegelikult selgus, et avaldaja tulnuks hoopis koondada, kuna tööandja oli otsustanud alates 1. jaanuarist 2008 sotsiaalhooldaja ametikoha struktuurist likvideerida, sest sisemiste struktuurimuudatuste tõttu ei jätkunud kõigile töötajaile enam tööd.
Seega asus töövaidluskomisjon seisukohale, et avaldaja töölepingu lõpetamine ametikohale mittevastavuse põhjendusega oli ebaseaduslik. Tööandja ei tõendanud, et avaldaja ei tulnud oma tööülesannete täitmisega toime.
Töövaidluskomisjon luges avaldaja töölepingu lõppenuks töötaja omal soovil ning mõistis tema kasuks välja hüvituse kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 19 254 krooni.
Avaldatud: Oma Saar, 18.06.2008
Loe ka:
