KÜSIMUS:
Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ütleb, et suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad (TTOS § 9 lg 3¹).
Töölepingu seadus jälle ütleb, et tööpäevasiseseid vaheaegu üldjuhul ei arvestata tööaja hulka.
Kes otsustab selle üle, kas töö on suure füüsilise töökoormusega või monotoonne?
VASTUS
Tööinspektsiooni peajurist Ilona Torn ja töökeskkonna osakonna juhataja Rein Reisberg
Kahjuks ei saa mõõta, kas tegemist on raske füüsilise töö või monotoonse tööga või mitte. Seda saab hinnata üldjuhul subjektiivselt ja kõige pädevamaks hindajaks on töötaja ise.
Erandiks võib lugeda raskuste käsitsi teisaldamist. Selle kohta on sotsiaalministri 27. veebruari 2001. a määruses nr 26 “Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” juhend terviseriski hindamiseks. Juhendi alusel saab arvutada riskihinde ja selle alusel määrata koormuse suuruse. Kui osapoolte (tööandja ja töötaja) arvamus on, et tegemist on suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse tööga, peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad puhkamiseks.
TTOS § 9 lõiget 3¹ tuleb võtta kui erinormi ja selles loetletud juhtudel puhkamiseks antud vaheajad loetakse tööaja hulka.
