Üldreeglina vastutab töötaja tööandja ees kohustuse rikkumise eest, kui töötaja on rikkumises süüdi. Teatud juhtudel on tööandjal mõistlik sõlmida töötajaga varalise vastutuse kokkulepe, mille kohaselt vastutab töötaja oma süüst sõltumata, kui tema vastutuse all olev vara on hävinud, kadunud või selle väärtus vähenenud. Selline kokkulepe aitab tagada töötaja kätte usaldatud vara säilimise ning lihtsustada tööandja tõendamiskoormist, kuna puudujäägi korral ei ole vaja töötaja süüd tõendada.
Tööandja saab varalise vastutuse kokkuleppele tugineda vaid siis, kui see on sõlmitud seaduses ette nähtud nõudeid järgides. See tähendab, et kokkulepe peab olema kirjalikus vormis ning vara, mille hüvitamise kaitseks leping sõlmitakse, olema ajaliselt, esemeliselt ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Silmas tuleb pidada, et leping saab hõlmata vaid vara, millele ligipääs on ainult töötajal või kindlaks määratud töötajatel, kuna töötaja saab vastutada vara eest, mille üle tal üksinda või koos töötajate grupiga on teatav kontroll.
Lisaks on oluline kokku leppida varalise vastutuse ülempiiris, st summas, millest suuremat ei saa tööandja töötajalt vara mittesäilimise korral nõuda. Kui puudujääk jääb alla kokkulepitud ülempiiri, on tööandjal õigus nõuda töötajalt summat, mis vastab tegelikule puudujäägile. Tööandja võib küll täiendavalt nõuda kahju hüvitamist, kuid sellisel juhul peab olema valmis tõendama töötaja süüd kahju tekkimisel.
Samuti peab tööandja maksma töötajale varalise vastutuse kokkuleppe eest lisaks töötasule mõistlikku hüvitist, mille suurus on vastavuses vastutuse ülempiiriga. Hüvitise mõistlikkust hinnatakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Sealjuures ei saa mõistlik hüvitis sisalduda alampalga sees, vaid peab sellele lisanduma.
