Küsimus: töötan alates 01.08.16 ettevõttes koolitajana. Mulle pakutakse erinevaid koolitusi, mis toimuvad kas tööandja ruumides või klientide (õpilaste) ruumides. Mul puudub kohustus pakutud koolitusi vastu võtta, kui ma ei soovi. Tasu makstakse iga kuu 15ndal kuupäeval eelneva kuu jooksul toimunud koolituste eest.
Ühtegi lepingut pole minuga sõlmitud, esimestel kuudel ma küsisin seda aga kuna tasu kanti alati õigel kuupäeval ja õiges summas, siis “unustasin” lepingu.
Suvel kaks kuud tööd ei olnud, siis ei makstud ka makse, mis tähendab, et mul puudub hetkel ravikindlustus (öeldi, et see hakkab kehtima novembrist/detsembrist). Tulenevat võlaõigusseadusest. See on mulle arusaadav, aga kas sotsiaalmaksu on võimalik hajutada kuude peale, kuna osadel kuudel on see suur ja teistel väiksem või peangi sellega leppima, et osadel kuudel mul ravikindlustus puudub?
Kas ettevõte saab kajastada töötamise registris, et meil on võlaõiguslik leping, kui tegelikult ei ole ühtegi sellist lepingut moodustatud/allkirjastatud? Milline töösuhe meil siis tegelikult on?
Vastab tööinspektsiooni nõustamisjurist Kaire Saarep
Enne lepingu sõlmimist on kõige olulisem kindlaks teha, millistele kriteeriumitele töö vastab ja vastavalt sellele valida sobiv leping. Üldjuhul tehakse tööd töölepingu alusel. Eraisikud ja juriidilised isikud võivad osutada ka teenust, näiteks käsundus- ja töövõtulepingu alusel. Teenuse osutamise lepinguid reguleerib võlaõigusseadus (VÕS), töölepingut töölepingu seadus (TLS).
TLS § 1 lg-d 1 ja 2 toovad esile töölepingu põhikriteeriumid:
- töö kui järjepideva protsessi tegemine (töötaja ja tööandja seovad end töölepinguga ning tekib ootus töötaja/töö olemasoluks pikemaks ajaks);
- tööd tegeva isiku allutatus tööd andva isiku juhtimisele ja kontrollile, st töötaja kohustus järgida tööülesannete täitmisel tööandjalt saadud korraldusi ning tööandja õigus kontrollida töötaja kohustuste täitmist (tööandja määrab ära töö tegemise koha, aja ja viisi);
- töö eest perioodilise tasu maksmine (TLS § 33 lg-st 1 tulenev kohustus maksta töötasu vähemalt korra kuus);
- töötamine tööandja ruumides ja tööandja töövahendite kasutamine.
Töösuhtega ei ole tegemist juhul, kui tööd tegev isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev (TLS § 1 lg 4). Töö tellijale on kõige olulisemaks kriteeriumiks töö lõpptulemus, st töö tellijal ei ole oluline aeg ja koht, kus töö sooritatakse.
Kohtud on mitmel korral leidnud, et töölepingu ja võlaõigusliku lepingu olulisemaks erinevuseks on teenust osutava isiku alluvuse määr tööd andvale isikule. Kui isik on oma tegevuse korraldamisel vabam ja saab ise määrata, kuidas ta täpselt teenust osutab, pidades samal ajal kinni teise lepingupoole juhistest, on tema sõltuvusaste võrreldes töölepinguga väiksem ning tegemist saab olla võlaõigusliku suhtega.
Kui teise lepingupoole tegevuseks on näiteks käsitöö tootmine, siis on temaga võimalik sõlmida nii tööleping kui töövõtuleping. Töölepingu sõlmimine tuleb kõne alla olukorras, kus töötaja töötab tööandja ruumides, tööandja vahenditega, allub tööandja korraldustele, sh töökorraldusreeglitele, töötab graafiku alusel ja saab perioodilist tasu. Töövõtulepingu sõlmimine tuleb kõne alla olukorras, kus isik osutab teenust, näiteks valmistab käsitööehteid kindlaks kuupäevaks oma ruumides ja oma vahenditega ning kokku on lepitud töö kriteeriumites.
Teie kirjeldatud olukorras on olemas nii töölepingu kui võlaõigusliku lepingu tunnused. Seetõttu tuleb eelkõige hinnata alluvusemäära, st kui suures osas on Teil õigus ise on töökorralduse ja töö sisu osas otsuseid teha.
Nii tööleping kui võlaõiguslik leping tuleb kajastada töötamise registris. Töötaja ja tööandja peavad omavahel jõudma selgusele, millise lepingulise suhtega on tegu. Kui tööandja leiab, et tegemist on võlaõigusliku suhtega, kuid töötaja, et tegemist on töölepinguga, siis on töötajal õigus pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtu poole töösuhte tuvastamise nõudega. Töövaidluskomisjon või kohus saab anda hinnangu, millise lepingulise suhtega on tegu. Nii töölepingu kui võlaõigusliku lepingu puhul ei muuda kirjaliku lepingu puudumine lepingulist suhet kehtetuks. Lepingulist suhet tõendavad muuhulgas kirjavahetused, pangakonto väljavõte jms. Samas tuleb märkida, et suulise lepingute puhul on konkreetseid kokkuleppeid oluliselt keerulisem tõendada.
Vaata lisaks:
