Küllap on enamik inimesi elus mõne korra alaseljavaluga kokku puutunud. Mida mure leevendamiseks Eestis ette võetakse, selgub Haigekassa tellitud värskest auditist.
Alaseljavalust ning selle ravi uurivast auditist jagab mõtteid auditeerimisel osalenud perearst Urmas Takker.
Esmalt mainib ta, et kui enamik inimesi (statistiliselt 84-90%) kogeb elu jooksul mõnel korral alaseljavalu, siis umbes 10-20% neist on see viimastel aastatel olnud oluline põhjus arsti poole pöördumiseks. Esimesel kohal, millega Eestis arsti poole pöördutakse, on külmetushaigused, ent alaseljavalud ei jää neist just kaugele maha.
Alaseljavalu on enam-vähem võrdselt nii meeste kui ka naiste probleem, kuid kaugeltki mitte kõik ei jõua selle murega ka arsti juurde, vaid leiavad abi apteegist, enamasti valuvaigisti näol. Eriarstini jõuab umbes 10% alaseljavalu juhtumitest. Sinna suunab enamasti perearst.
"Auditi eesmärk oli hinnata ägeda alaseljavaluga 20.-55. aastaste patsientide käsitlust esmakordsel pöördumisel perearsti vastuvõtule aastal 2014. Auditeerimise käigus hinnati alaseljavaluga patsiendi esimese vastuvõtu informatiivsust. Muuhulgas jälgiti, kas perearst on välistatud potentsiaalselt ohtlikud ja/või spetsiifilised alaseljavalu põhjused, kaardistati perearstide tehtud uuringud, hinnati ravisoovituste tõenduspõhisust ja vaadeldi, kui kiiresti on taastunud patsientide töövõime ning kas seda on mõjutanud psühhosotsiaalsed tegurid," selgitab Urmas Takker.
Valik auditeeritavatest perearstikeskustest moodustati juhuvalimina. Samal meetodil valiti igast perearstikeskusest 8-10 haigusjuhtu 20-55 aastaste patsientide seast, kes polnud vähemalt viimase 10 aasta jooksul alaseljavalu kurtes arsti poole pöördunud.
Esimesel visiidil kogutud info paneb aluse ravile
Anamneesiks nimetatakse terviseprobleemi olemuse võimalikult põhjalikku väljaselgitamist. See on esmane kontakt arsti ja patsiendi vahel ning probleemi efektiivseks lahendamiseks on oluline, et anamnees oleks võimalikult põhjalik. Läbiviidud auditist selgus, et ägeda alaseljavaluga esmaselt perearsti poole pöördunud patsientide kohta kogutud anamnees oli umbes pooltel juhtudel informatiivne, kuid pooltel juhtudel oli dokumenteerimine puudulik.
"Anamnees oli esmaseks oluliseks auditeerimisteemaks," selgitas dr Takker. "See on olulisim osa alaseljavaluga haige uurimisel. Esmakontaktil peaks hindama, millal ja kuidas valu algas, selle kestust ja tugevust, täpset asukohta ja kiirgumist jms. Arst peaks välja selgitama, kas patisent on saanud trauma ning kas ja milliseid tegevusi valu igapäevaelus takistab. Lisaks peaks tervisekaardist olema leitav informatsioon alaseljavalu riskitegurite kohta, nt kas patsiendil on selga koormav töö või hobi, ülekaalulisus, suitsetamine, kasutatavad ravimid. Anamneesist peab selguma, kas arst on mõelnud potentsiaalselt ohtlikele või spetsiifilistele alaseljavalu põhjustele," tutvustab esmase informatsiooni kogumise põhimõtteid doktor Takker.
Tulemused näitavad, et kõige paremini oli dokumenteeritud valu asukoht ja kiirgumine (88%). Pooltel juhtudel oli olemas info valu alguse, kestuse ja tegevuste häirimise kohta. Urmas Takker arutleb, et tõenäoliselt on perearstide tegelik töö märksa infoküllasem, kuid tihti võib nappida aega, et patsiendilt vestluse käigus teada saadud info kirja panna.
Anamneesile järgneb objektiivne uurimine, mille kõige olulisemaks eesmärgiks on kindlaks teha, ega patsiendil pole mõnd tõsist seljahaigust. Läbivaatuse käigus tuleb perearstil avastada võimalikud "punased lipud" ehk siis eelkõige neuroloogilised sümptomid. Takkeri sõnul on oluline, et objektiivne uuring tehtaks kõigile alaseljavaluga esmakordselt arsti poole pöördunud patsientidele. Auditi tulemused näitavad aga, et see oli tehtud vaid 78% juhtudest.
Liikumine on esimene lahendus seljavalu leevendamiseks
Kui arst on patsiendi seljavalu teemal küsitlenud ja tema selga uurinud, mis saab edasi? "Kui tõsist haigust pole, tegeletakse esmalt sümptomitega ehk leevendatakse valu," selgitab Urmas Takker, "seda kõige sagedamini valuvaigisti abil." Tähtis on patsiendi informeerimine ka tema edasise käitumise teemal – kui selg vähegi võimaldab, on arukas jõudumööda jätkata oma igapäevaseid toimetamisi.
"Väga oluline on ka patsiendi eluviis tervikuna. Näiteks vähene füüsiline aktiivsus ning suurenev vööümbermõõt on kindlad alaseljavalu riskitegurid," selgitab dr Takker, ning soovitab turvaliste, kuid kasulike liikumisaladena jalutamist, kepikõndi ja ujumist.
Doktor Takker märgib, et kui valuvaigistisoovitus oli üldjuhul patsiendi raviloos kenasti kirjas, siis elustiili-teemalised soovitused on enamasti jäetud dokumenteerimata. Samuti ei lähtu haiguslugudest, et arstid oleksid soovitanud võimlemisharjutusi, millega selga liikumises hoida, valu leevendada ning edasisi valusid ennetada. Lisaks selgus auditist, et umbes kolmandikul juhtudest kirjutas perearst alaseljavalu tõttu patsiendile ajutise töövõimetuse lehe, neist 28 juhul oli töövõimetusleht väljastatud pikemaks ajaks kui 14 päeva.
Töötervishoiul on oluline roll alaseljavalu ennetuses
Auditi tulemusel valmisid mitmed asjalikud soovitused nii perearstidele, Eesti Perearstide Seltsile kui ka sotsiaalministeeriumile. Üheks väga oluliseks teemaks, mille audit välja tõi, on alaseljavalude seos töötervishoiu ning sundasenditega.
Nii selgub näiteks, et tööst tingitud seljavalude põhjuste ja nende vältimise selgitamises ei saa perearstid olla efektiivsed, kuna nad ei ole teadlikud patsientide töötingimustest ega saa ka tööandjatele ettekirjutusi teha ergonoomika parandamiseks või pikkade sundasendeid nõudvate töötsüklite vältimiseks. Töötervishoiu(arsti) ülesanne peaks olema soovituste andmine ülekoormusprobleemide vältimiseks, mille üheks väljenduseks on ka seljavalu. Perearst saab vaid nõustada patsienti individuaalselt teatud õigeid töövõtteid kasutama, julgustama profülaktilisi liikumisharjutusi tegema ning aitama aru saada diagnoosi olemusest. Seega on oluline järjepidevalt arendada töötervishoiu valdkonda, ennetamaks alaseljavalu. Seejuures võiks olla abiks näiteks alaseljavaluga patsiendile mõeldud võimlemisharjutuste juhised.
