Sügise hakul said valmis mittemeditsiiniliste töötervishoiuspetsialistide kutsestandardite kavandid ja on lootust, et need kinnitatakse juba käimasoleva ergonoomikakuu jooksul. Töörühmas osalenud MTÜ ErgoEst nõukogu liige Märt Reinvee selgitab tagasivaatena kutsestandardi loomise ja mõningate otsuste tausta.

Ergonoom, kes ta on?

Ergonoom on spetsialist, kes aitab kaasa tervisliku ja ohutu töökeskkonna loomisele. Ta tuvastab töökeskkonna ohutegurid ja mõõdab ise või korraldab ohutegurite parameetrite mõõtmised. Ta hindab eelkõige töökeskkonna füüsikaliste ja füsioloogiliste ohutegurite võimalikku mõju töötajate tervisele ning nõustab tööandjaid ja töötajaid tervist säästvate töötingimuste loomises. Ergonoom osaleb nõustajana uute toodete disainimises.

Hetkel nimetavad ergonoomia valdkonna spetsialistid ennast nii ergonoomideks, ergonomistideks kui ka ergonoomikuteks. Nimetus ergonoom, mis on kõige paremini kooskõlas õigusaktide terminoloogiaga, tuleneb põhitermini ergonoomia ülevõtmisest soome, saksa, prantsuse või poola keelest. Seevastu nimetust ergonomist kasutavad eelkõige ülikoolid ja tuleneb see põhitermini ergonoomika ülevõtmisest vene või inglise keelest. Mõningatel juhtudel on erialaspetsialisti nimetatud ka ergonoomikuks, kuid seda kasutatavate inimeste pädevus ja mõiste tuletustee ei ole päris selge. Kuigi ka siinkirjutaja eelistab mõistet ergonoomika mõistele ergonoomia on selguse huvides järgnevalt kasutatud mõistet ergonoomia ja sellest tulenevalt nimetatud vastavat spetsialisti ergonoomiks.

20. juunil 2013 möödus kümme aastat sotsiaalministri määruse nr 89 vastuvõtmisest, millega määratleti, töötervishoiuspetsialistide tööülesanded töötervishoiuteenuse osutamisel. Kindlasti ei piisa üldsõnalisest tööülesannete või tegevuste nimetamisest spetsialisti või teenuse vajalikkuse üle otsustamiseks. On siis iga spordiga tegelev inimene automaatselt sportlane? Võrdlus spordiga on igati pädev kuivõrd mõlemad peaksid olema igaühe elus olulisel kohal. Sarnaselt regulaarse treeninguga peaks töötaja mõtlema kaasa osalusergonoomia raames või vähemalt reguleerima oma töökohta. Selge, et parima tulemuse saavutamiseks on vajalik ka vastav väljaõpe (treening) ja kogemus.

Hetkeolukorra problemaatilisusele viitas Eesti Töötervishoiu [2008:3] veergudel Tartu Ülikooli emeriitprofessor Hubert Kahn juba viis aastat tagasi, küsides retooriliselt: "Millise pädevusega tööhügieenikut ja tööergonoomi vajame?" Kirjatöö sisaldab ülevaadet takistustest kutsestandardi loomise käivitamisel, arutelu riskianalüüsi korraldusest, sellega tegelevate spetsialistide tasemest ja lõppeb "kümne lahendamist vajava küsimusega". Neist enamikule ei ole ka täna, viis aastat pärast artikli ilmumist, võimalik vastata.

Professor Kahni artikliga koos ilmunus ka repliik, kus Qvalitas Arstikeskuse valdkonnajuht Alar Seiler juhib praktikuna tähelepanu, et teenuse tellib siiski tööandja ja seega peaks nii teenuse sisu kui kvaliteedi taseme üle saama otsustada just nimelt tööandja. Tõepoolest, levinud tava selline ongi – tööandja vajadus on sisendiks nii spetsialisti väljaõppele kui ka standardi koostamisele. Paraku peame nentima, et ka tänase tööandja pädevus seda reeglina ei võimalda. Maailma kogemust silmas pidades võib aga prognoosida, et seni kuni piirdutakse ainult töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (miinimumtaseme) nõuete täitmisega, saab töötervishoid olla tööandja jaoks vaid kulu, mille täiendava suurendamise vajadust ei nähta. Selle tünnilauaseadusest (tünnis ei saa olla rohkem vett, kui on kõige lühem laud) tuleneva probleemi lahendamiseks on muidugi juba aastaid pingutatud (koolitused, teabepäevad jne). Samas tuleb tunnistada, et esimesel ringil (kutsestandardi kehtivus on viis aastat) on kutsestandardi koostamisel siiski otsustatud tööandjast mööda minna ja kasutada peagi kinnitamisele minevaid kutsestandardeid osaliselt reklaamina. Rääkida sellisest teguviisist kui otsusest on ehk meelevaldne, kuid "Töötervishoiu ja tööohutuse strateegia 2010-2013" tegevuskavast leiab kindlatoonilised viited ergonoomi, tööhügieeniku ja tööpsühholoogi kutsestandardite koostamisele ja eelnimetatud mittemeditsiiniliste töötervishoiuspetsialistide kutsestandardi valmimise järgsele täiendõppe korraldamisele.

Kuidas siis ikkagi saada kutsestandardile sisend tööandja leige huvi korral? Üks võimalus on kasutada hetkel spetsialistide väljaõppega tegelevate õppeasutuste õppekavasid, kuid need peaksid samuti põhinema tööandja vajadusel, milles ju kogu probleem seisnebki. Teine võimalus on kasutada välisriikide kogemusi – kuna reeglina on need meist töötervise arengus ees, on võimalik koostada nii tulevikku vaatav, aga samas olevikuga arvestav kutsestandard. Kõige laiema haardega tegelevad ergonoomi pädevuse hindamisega Ameerika Ühendriikide sertifitseeritud ergonoomide nõukogu (BCPE) ja Euroopa registreeritud ergonoomide keskus (CREE). Meie naaberriikide (Soomes viie ja Lätis kahe) ergonoomide pädevustunnistused pärinevad just Euroopa registreeritud ergonoomide keskusest. Ülemaailmse ergonoomiaühenduse (International Ergonomics Association ehk IEA) andmetel toimub aga rahvuslik ergonoomi kutse andmine hetkel Austraalias, Uus-Meremaal, Jaapanis, Brasiilias ja Kanadas. Näiteks rõhutataks Kanadas, et reguleeritud pädevuse tunnustamine aitab kaitsta nii ergonoomiateenuse kasutajaid kui ka ergonoomi mainet, ühtlasi aitab see tõsta teenuse kvaliteeti.

Niisiis kirjeldab kutsestandardi jõustumiseni ainsa allikana ergonoomi tegevust Eestis Sotsiaalministri määrus "Töötervishoiuspetsialistide tööülesanded töötervishoiuteenuse osutamisel". Viimane on võrdlemisi üldsõnaline ega aita kuidagi selgitada ergonoomi vajalikku pädevust. Samas on võimalik, et ebapädeva spetsialisti teenus võib töötaja tervisele osutuda ka kahjulikus, seega on vajalik temaatika reguleerimine ka võrdlemisi vähelevinud teenuse korral.

Teiseks probleemiks on tööhügieeniku ja ergonoomi vähene eristumine eelnimetatud määruses. Eriti teravalt tuleb see esile kui ergonoomi nimetada „tööergonoomiks“. Kuigi selle sisu on hoomatav, ei ole mõiste kasutamine soovitav – ergon tähendab kreeka keeles tööd. Üks võimalus tööhügieeniku ja ergonoomi paremaks eristamiseks on rõhutada ergonoomi olulisust väljaspoole töökeskkonna riskianalüüsi jäävate tegevuste juures. Nii on kutsestandardi kavandis käsitletud tööhügieenikut pigem kontrollija ja ergonoomi loojana. Mõnikord rõhutatakse, et tööhügieeniku puhul peab kindlasti tegemist olema töökeskkonna ohutegurite parameetrite mõõtjaga, kuid mõõtja tegevust jääb kindlasti reguleerima mõõteseaedus. Tuleb rõhutada, et alusdokumendid (nii seadused kui standardid) annavad vaid miinimumtaseme, mida ei ole kindlasti keelatud ületada. Samuti ei ole välistatud, et hea spetsialisti pädevused ei võimalda tal taotleda nii ergonoomi kui tööhügieeniku kutset.

Mida kutsestandardi kavand sisaldab?

Tööosad ergonoomi kutsestandardi kavandis jagunevad kohustuslikuks ja valitavateks. Valitavad tööosad – töötervishoiu- ja tööohutusalaste koolituste ettevalmistamine ning läbiviimine ja uue toote kujustamises (disainiprotsessis) osalemine rõhutavad just ergonoomi tegevust väljaspool töökeskkonna riskianalüüsi. Kohustuslikud tööosad on aga järgmised:

1. töökorralduse analüüsimine ja hindamine,
2. töökeskkonna riskianalüüs ja terviseriskide vähendamine,
3. töökeskkonna kujundamine,
4. inimene-masin-keskkond süsteemi optimeerimine,
5. osalemine tööõnnetuste ja tööga seotud haigestumiste ja õnnetusjuhtumite uurimises ning ennetamises,
6. tööandjate ja töötajate nõustamine ning teavitamine.

Loogika on lühidalt järgmine – mistahes tegevus algab hetkeolukorra analüüsiga ja sellele järgnevad tööosad lõppevad kõik tööandja nõustamise või neile arusaadavas viisil kokkuvõtte tegemisega. Seejuures võivad, aga ei pruugi, eelnevas loetelus tööosad 2-5 olla omavahel seotud. Rõhutab see jällegi mõtet, et ergonoomi töö ei tarvitse seotud olla ainult töökeskkonna riskianalüüsiga. Peamised ergonoomia spetsiifilised tööülesanded kuuluvad aga inimene-masin-keskkond süsteemi optimeerimise tööosa alla. Hõlmab see töövahendite, töökoha kujundamise, tööliigutuste ja töökoormuse probleeme.

Töökeskkonna riskianalüüs kui hetkeseisuga peamine mittemeditsiiniliste töötervishoiuspetsialisti sissetulekuallikas, on ilmselt kõige rohkem vaidlusi põhjustanud tööosa. Eeldatavalt võimaldab spetsialistide taseme määramine kutsestandardi kaudu tõsta riskianalüüside taset, teisalt on tööpsühholoogid seisukohal, et psühholoogiliste (või psühhosotsiaalsete) riskide hindamiseks ei saa olla ühelgi teise eriala asjatundjal piisav kvalifikatsioon. Lahendusena on kutsestandardi kavandisse sisse kirjutatud konsulteerimise vajadus. Igal spetsialistil on oma spetsiifika ja sügavuti minevad teadmised ergonoomi puhul on kutsestandardi kavandis kirjas, et tema ettevalmistus peab võimaldama bioloogilist ja psühholoogilist ohutegurit märgata, kuid ohuteguri mõju hindamiseks peab ta pöörduma tööhügieeniku või tööpsühholoogi poole. Oma pädevuse piiride üle otsustamine eeldab aga ka suuremat tähelepanu kutseeetikale. Ülejäänud ohutegurite mõju hindamise näeb kavand ette täies mahus.

Eeltoodu põhjal tekib taaskord küsimus – kas tööandja peab tulevikus riskianalüüsi korraldamiseks palkama kolmest mittemeditsiinilisest töötervishoiuspetsialistist koosneva meeskonna? Ühest vastust sellele anda ei ole võimalik, sõltub see muudatustest õigusaktides aga eelkõige töökeskkonna eripärast ja riskianalüüsiga tegeleva spetsialisti pädevusest. Vähemalt teoreetiliselt on võimalik taotleda ka kõiki kolme kutset.

Mis saab edasi?

Kutsestandardi kinnitamisele järgneb avalik konkurss kutseandja leidmiseks. Konkursil osalemiseks tuleb moodustada kutsekomisjon ja kutse andmise kord. Edasi tuleb aga ainult loota, et kutsestandardid võetakse hästi omaks ning pärast viie aastase kutsestandardi kehtivuse lõppu annavad  selle parendamisse suurima osa juba tööandjad.