Möödunud aastal sai tööõnnetustes viga 1314 noort inimest. See on neli noort inimest päevas. Mitte ühegi teise vanuserühmaga ei juhtu tööl nii palju õnnetusi kui alla 26-aastastega. Kujutan ette, kuidas seda statistikat vaadates tababki lapsevanemaid pealkirjas toodud mõte.
Tegelikult ei tähenda iga õnnetus tingimata murtud luid või mahalõigatud näppe. Õnneks. Paljud neist juhtumitest on sellised, mille puhul ei pea isegi pikemaks ajaks töölt eemale jääma. See aga ei muuda fakti, et kõige rohkem tööõnnetusi juhtub noorte töötajatega. Sageli just nende esimesel tööaastal.
Miks need õnnetused aset leiavad? Kui vaadata arvude taha, siis suur osa neist õnnetustest on sellised, mida saanuks vältida. Põhjusi leiab rohkesti. Noortel on sageli konkreetse töö tegemiseks veel vähe oskusi ja kogemusi. Nad satuvad valel ajal valesse kohta, nad ei ole piisavalt hoolikad või lihtsalt ei oska ohtu ette näha. On ju noored ka muretuma suhtumisega ja riskialtimad. Need on iseenesest head iseloomuomadused, aga kõige hea kõrval võivad need paraku suurendada tööõnnetusse sattumise tõenäosust.
Kas sellist tüüpi õnnetusi saab vältida või nende toimumissagedust vähendada? Mida saaks lapsevanem üldse teha selleks, et hommikul tööle läinud laps sealt õhtul sama tervena koju tagasi tuleks? Tööle kaasa temaga ju ei lähe ja kõrval ei seisa, kui ta höövelpingil liiste parajaks timmib või restoranis sööke ette kannab.
Küll aga saab küsida ja huvi tunda. Küsi tema käest, kuidas tal tööl läheb. Eriti kui see on tema esimene töökoht ning kindlasti siis, kui need on tema esimesed töönädalad. Uuri, kas keegi teda juhendab ning kas talle on seletatud, kuidas vajalikud masinad töötavad ja kuidas materjalidega ümber käia. Isegi kui töö spetsiifikat ei tunne, on elu aastatega ilmselt üht-teist õpetanud ning vanemad oskavad oma kogemustest lähtudes nõu anda, mil moel tervist säästa ja õnnetusi vältida.
Küsima ei peaks ainult tööohutuse kohta. Oma esimesele töökohale asudes ei osata tihti tähelepanu pöörata kõigele sellele, mis esmapilgul võib tunduda teisejärgulise formaalsusena, nagu näiteks töösuhte vormistamine. Üks põhitõdesid on ju, et tööle asudes tuleb sõlmida tööleping, milles on mõlema poole õigused ja kohustused selgelt ära toodud. Isegi siis, kui töö on ajutine, ning ka siis, kui tööandja teeb ettepaneku esialgu tulla teatud perioodiks ametit proovima.
Võib tulla üllatusena, kuid proovipäevi kui selliseid ei ole olemas. Juba esimesest päevast peale on töösuhe ametlik ning tööga tutvumiseks on ette nähtud katseaeg. Selle eest tuleb maksta tasu ning töötajale laienevad kõik töösuhtes olemisega tagatud õigused. Tõsi, on siiski üks erand: töötukassas arvel olevatel töötutel on töötukassa teenusena võimalik teha üks (!) proovipäev.
Eeskätt on see töötaja enda huvides, et oleks sõlmitud korralik tööleping. Kirjalikult. Alates esimesest tööpäevast. Ainult selline kinnitus, mitte hägus suusõnaline kokkulepe või umbmäärane lubadus leping kunagi hiljem teha, aitab tagada noore õigusi juba esimesest tööpäevast.
Skeptik ütleb muidugi: ah, sellest pole niikuinii mingit abi. Mina seda ei usu. Skeptikule on ka need 1314 noort, kellega on juhtunud tööõnnetus, võib-olla lihtsalt statistika. Minule on need neli noort viga saanut iga päev. Ja seda on neli noort inimest rohkem, kui olla võiks. Iga päev.
Proovime anda väikese panuse, et noore inimese esimene töökoht ja tööaasta jääksid meelde millegi muu kui tervisekahjustuse, kauaaegse töölt eemal viibimise või, mis veel hullem, haiglapalatilõhna ja suure muretsemisena. Teeme nii, et nad tulevad töölt koju sama tervelt ja rõõmsalt, kui hommikul sinna läksid.
