Ärevushäiretega töötaja. Depressioonis ülemus. Obsessiiv-kompulsiivne alluv. Buliimikust kolleeg. Bipolaarse häirega koostööpartner. Inglismaal ja USA-s tehtud analüüsid näitavad, et umbes iga neljas inimene kannatab elu jooksul mõne vaimse tervise häire all kuid endiselt on see teema, millest avalikult vähe räägitakse.
Eelmise aasta juulikuus tunnistas Suurbritannia parlamendisaadik Charles Walker avalikus sõnavõtus, et põeb obsessiiv-kompulsiivset häiret, mis sunnib teda päevas vahel sadu kordi käsi pesema ning toast väljudes lampi täpset neli korda sisse-välja lülitama. Järgnesid ka teised parlamendiliikmed – Kevin Jones rääkis avalikult oma depressioonist, Sarah Wollaston ärevushäiretest ning Andrea Leadsom kirjeldas toimetulekut sünnitusjärgse depressiooniga. USA Duke ülikoolis läbi viidud analüüsis jõuti järeldusele, et aastatel 1776-1974 võimul olnud USA presidentidest võis mõnel ajahetkel diagnoositav vaimse tervise häire olla igal teisel – näiteks Abraham Lincoln kannatas tõenäoliselt depressiooni ja Thomas Jefferson sotsiaalfoobia all. Vaimse tervise probleemid on igapäevaelu reaalsus ning reeglina ei ole psüühikahäire diagnoos põhjus püsivaks töövõimetuseks. Siiski esineb selles valdkonnas endiselt rohkelt stigmatiseerimist ja diskrimineerimist, kuigi tänapäeval on ka tõsisemad psüühikahäired sageli ravi abil kontrollitavad ning võrreldavad teiste ravimite abil kontrolli all hoitavate krooniliste haigustega. Kui avalikkuses valitseb arvamus, et psüühikahäirega inimesed on sageli vägivaldsed ja ettearvamatud – arvamus, mida toetavad erandlikud kõmulood meedias, siis reaalsuses on ühiskonnale ohtlike inimeste hulk psüühikahäire diagnoosiga inimeste hulgas väga väike ning pigem kuuluvad nad ise riskigruppi ohuga sattuda ‘tervete’ inimeste vägivalla ja tagakiusamise ohvriks.
2009. aastal käivitati Suurbritannias teabekampaania Time to Change, mille üheks tulemuseks võib pidada ka eelpool kirjeldatud parlamendiliikmete sõnavõtte – kampaania eesmärgiks on avalikult ja ausalt rääkida psüühikahäirete olemusest ja taustast, vähendada vaimse tervise probleemidega seotud negatiivseid hoiakuid ja diskrimineerimist. Diskrimineerimine ja stigma on olulised just tööelus – psüühikahäire diagnoosiga inimestel on raske tööd leida ning sageli ka seda hoida, kui diagnoos avalikuks tuleb. Töötus on aga omakorda seotud mitmete terviseprobleemide ning sotsiaalse tõrjutusega. Suurbritannia andmetel kogeb diskrimineerimist neli igast viiest psüühikahäire diagnoosiga täiskasvanust. Kampaania on olnud edukas – kui 2006. aastal arvas kolmandik tööandjatest, et tema töötajaid psüühikahäired ei puuduta, siis 2010. aastaks oli selliseid tööandjaid vaid 4% ning suurenenud on tööandjate valmisolek tööd ja töötingimusi vastavalt töötajate erivajadustele kohandada.
Eestis pöörduti 2011. aastal psühhiaatrite poole 100 000 korral ning juba aastaid on psüühika- ja käitumishäired püsiva töövõimetuse esmapõhjuseks 2000-2500 inimese jaoks – 2012. aastal jäi nende diagnoosidega tööelust täielikult või osaliselt kõrvale 2439 inimest.
Näiteid inimestest, kes vaatamata oma psüühikahäiretee tööelus edukalt toime tulnud on veel mitmeid: Isaac Newton ja Winston Churchill põdesid tõenäoliselt bipolaarset häiret, Abraham Lincoln depressiooni, matemaatik John Nashil on diagnoositud paranoidne skisofreenia, ujuja Michael Phelpsil aktiivsus- ja tähelepanuhäire, laulja Elton Johnil buliimia, näitlejal ja ärinaisel Jessica Albal obsessiiv-kompulsiivne häire ning loomateadlane ja professor Temple Grandin on autist.
