Meie tööelu on pidevas muutumises. Ühelt poolt kaasneb tehnoloogia arengu, üleilmastumise ja demograafiliste muudatuste, sh töövormide ja
-meetodite arenguga palju positiivset, näiteks paindlikum tööaeg, töö- ja eraelu ühitamise võimalus ning füüsiliselt raske töö vähenemine. Teiselt poolt peituvad muudatuste taga uued riskid. Tehnoloogia areng võimaldab olla töötajal tööandjale kättesaadav kogu aeg, erandlik pole seegi, kui e-kirjadele vastatakse teatris.
Multikultuursetes organisatsioonides võib inimeste erineva kultuuritaustaga kaasneda teistsugune suhtlus- ja töökultuur. Konkurents põhjustab töö intensiivistumist, mis omakorda tekitab pingeid ja stressi. Vanemaealiste ja piiratud töövõimega inimeste osakaalu kasv tööjõu hulgas nõuab senisest veelgi suuremat tähelepanu töötaja individuaalsetele eripäradele. Need on vaid mõned näited, millega tuleb töökeskkonna muudatuste käigus kokku puutuda.
Kuigi meie eesmärk on turvaline töökeskkond, on selge, et 100% ohutut töökeskkonda luua ei ole võimalik. Küll aga peab tööandja rakendama kõiki vajalikke ohtu ennetavaid ja vähendavaid meetmeid, mida töötajad on omakorda kohustatud järjepidevalt rakendama.
Alati on tõhusam ja odavam probleeme ennetada, kui hiljem nende tagajärgi kõrvaldada. Ennetust loetakse Euroopas tööohutuse ja töötervishoiu nurgakiviks, mis võimaldab töökeskkonnas riske juhtida.
Tervislikke ja ohutuid töötingimusi saab tagada vaid tööandjate ja töötajate koostöös. Kuigi turvalise töökeskkonna loomine on tööandja kohustus, on tervist hoidva ja säästva töökeskkonna loomisel samavõrra tähtis roll töötajal. Töötaja on oma töö parim ekspert. Vastutustundlik ja hooliv tööandja järgib töökeskkonna ja -ohutuse nõudeid, luues töötajale tööks sobilikud tingimused, näiteks varustades teda vajalike isikukaitsevahenditega. Töötaja kohustus on neid vahendeid omakorda kasutada.
Suhtumist tööohutuskultuuri näitab seegi, kui palju juhtub tööõnnetusi Eesti ettevõtetes ja asutustes ning milliseid ja kui palju puudusi leiavad tööinspektorid töökeskkonna järelevalve käigus. Tööinspektsioon tuvastas 2014. aastal 1050 rikkumist, mis olid seotud just isikukaitsevahendite kasutamisega: küll oli probleemiks see, et tööandja polnud isikukaitsevahendeid muretsenud, ning siis jällegi vastupidi – tööandja oli isikukaitsevahendid muretsenud ja töötajatele väljastanud, kuid töötajad ei kasutanud neid kas üldse või ei kasutanud neid kasutusjuhendi kohaselt.
Meie nõrka ohutuskultuuri näitab seegi, et paljud töötajad ei pea isikukaitsevahendite kasutamist vajalikuks. Tööandjal tuleb töötajat teavitada terviseriskidest, mis kaasnevad isikukaitsevahendite kasutamata jätmisega.
Tööandjal on kohustus saata oma töötajad tervisekontrolli. Kui sageli aga kasutatakse tervisekontrolli tulemusel saadud infot töötingimuste parandamiseks? Iga tervisekontrollis ilmnenud ohutegur, nii juba tuntud kui ka seni teadvustamata, väärib töökohal käsitlemist. Selleks peaks tööandja küsima töötervishoiuarstilt üldist tagasisidet töökoha tervisemõjude kohta. Antud info põhjal saab tööandja teha muudatusi töökorralduses ja tööprotsessides ning uute töökohtade planeerimisel.
Töötajate juhendamine ja väljaõpe on vundamendiks tööandja ennetus tegevusele, mis aitab vältida tööõnnetusi ning tööst põhjustatud haigestumiste ja kutsehaigestumiste teket ja süvenemist. Hästi kavandatud ning asjatundlikult korraldatud juhendamise ja täiendõppega on võimalik vältida tööõnnetusi, samuti suurendada töö tõhusust ning hoida kokku kulusid.
Juhendamise käigus peaks töötajatele andma ka informatsiooni, kelle poole on neil võimalik probleemide tekkides pöörduda. Töötaja peaks saama innustust ja tuge, et ta julgeks tööandjaga töökeskkonna probleemidest ja puudustest rääkida. Sageli peljatakse seda teha, sest kardetakse tööd kaotada.
Selleks et töökeskkond oleks turvaline ja töötamine ohutu, ei ole vaja teha midagi ennastületavat. Piisab hoolivast suhtumisest ning soovist olla kursis tööohutuse ja töötervishoiu nõuetega ning neid iga päev tööl rakendada.
Artikkel ilmub koostöös Tööinspektsiooni infokirjaga Tööelu.
