Hooajatööde aastaaeg on saabunud. Ühes sellega on paljudele saabunud hetk otsustamaks, milline kirjalik kokkulepe selleks sõlmida. Tavapärane on tööleping, kuid valida on ka töövõtulepingu ja käsunduslepingu vahel. Milline neist on aga sobivaim?

Sobiva lepinguvormi leiab töö iseloomu kaudu

Kui töö tegija allub tööd tehes tööandja juhtimisele ja kontrollile, täidab ülesandeid tööandja vahenditega ning töö tegemise koha, aja ja viisi määrab tööandja, siis on tegemist töösuhtega, mille kohta sõlmitakse tööleping. Kui näiteks kohvik otsib suveks teenindajat, kes serveeriks toitu ja jooke, koristaks laudu ning teeks seda järjepidevalt mitu kuud samas kohas kohvikupidaja juhiseid järgides, tuleks valida tähtajaline tööleping.

Kui töö on aga suunatud hoopis konkreetse tulemuse saavutamisele kokkulepitud ajaks, on tegemist pigem töövõtulepinguga. Näiteks soovib inimene tellida uue aia ehitamise. Sel juhul lepitakse kokku nii tulemuses kui ka tasu suuruses, kuid töövõtja võib ise valida, kuidas ülesande täidab. Ta võib ehitada aia ühe hooga või teha tööd tunnikaupa kümnel päeval. Samuti võib ta lasta aia valmistada kellelgi kolmandal. Oluline on tähtaegselt kokkulepitud resultaadini jõudmine.

Teenuse osutamine tingimustel, kus töö lõpptulemus on raskesti ennustatav ning reguleerida oleks vaja pigem ülesande täitmise protsessi, vormistatakse aga käsunduslepinguga. See sobib näiteks lapsele klaveriõpetaja palkamisel, kuna tulemust ei ole võimalik ette ennustada, küll aga saab kokku leppida koostöö detailides – eelkõige õppetundide kestuses ja tasus.

Sõltumata töösuhte iseloomust on mõistlik see kirjalikult vormistada. Pearu Õigusbüroo juristi Kaili Siilaku sõnul tuleb nii tööle asujal kui töö pakkujal meeles pidada, et valitud lepinguvormist olulisem on reaalne tegevus. “Lepingu pealkirjast ei sõltu midagi. Alati tuleb vaadata, milline on koostöö tegelik sisu. Kui inimene teeb teisele inimesele tööd, mida võib oodata üksnes tasu eest, siis eeldatakse, et nende vahel on sõlmitud tööleping,” selgitas jurist. Tema sõnul tuleb vaidluse korral tööandjal tõendada, et tegu on muu võlaõigusliku lepinguga, mida hinnatakse just töö tegemise tegelikest tingimustest lähtuvalt.

Levinumad lepinguvormid hooajaliseks tööks

Tööleping	Töövõtuleping
Tähtajaline või tähtajatu	Tähtajaline
Töötaja allub tööandja juhtimisele	Töövõtja on vaba töötaja ja -koha valikul
Töötasul on alammäär	Tasu alammäär puudub
Palgapäev on iga kuu	Tasu saab tellimuse täitmisel
Töökeskkonna eest vastutab tööandja	Töötingimuste eest vastutab töövõtja
Õigus puhkusele ja puhkusetasule	Puhkust ette nähtud ei ole
Suuremad sotsiaalsed tagatised	Ravikindlustus vaid juhul, kui leping kestab üle kolme kuu

Mille poolest lepingud erinevad?

Töölepingulises suhtes on oluline osa vastutusest tööandja õlgadel. “Tööandja peab tagama töö, juhendamise, vahendid, ohutu töökeskkonna ning seaduses ette nähtud hüved, nagu näiteks puhkus, puhkeaeg ja perioodiline töötasu vähemalt alammäära ulatuses,” kommenteeris Siilak. Seadusega on seega ette nähtud minimaalsed nõuded, millest töötaja kahjuks kõrvale kalduda ei ole lubatud ja sellised kokkulepped oleks tühised.

Töövõtulepingu ja käsunduslepingu puhul on osapooled oluliselt võrdsemas seisus ning võivad vabalt määrata oma koostöö tingimusi. Nii on töövõtjal kohustus jõuda kokkulepitud tulemuseni ja selle mittesaavutamisel lasub ka vastutus ennekõike tema õlgadel. “Ebaõnnestumise korral võib töö tellija keelduda tasu maksmisest olenevalt olukorrast kas osaliselt või täielikult,” tõi jurist välja olulise erinevuse. Samuti ei tulene seadusest mingeid sotsiaalseid garantiisid, nt sellega ei kaasne tingimata  ravikindlustus.

Praktikas võib lepingute erinevusi kirjeldada järgmiselt.

1. Juuli soovib luua juuksurisalongi. Ta sisustab endale kuuluvad ruumid, sõlmib töölepingud kolme juuksuriga ning asub teenust reklaamima. Kliendid külastavad salongi. Soengud valmivad. Sissetulekute eest makstakse töötajatele sõltumata töömahust kokkulepitud palka. Juuksuritel on õigus puhkusele ning neile on tagatud riiklikud sotsiaalsed garantiid (nt ravikindlustus).
2. Juulil on juuksurisalong. Aeg-ajalt käivad tema juures suuremad turistigrupid. Nende teenindamiseks sõlmib Juuli ajutise töövõtulepingu  kahe täiendava juuksuriga, kes kohustuvad klientidega kokkulepitud ajal neid teenindama. Nad võtavad kaasa oma vahendid ning lahkuvad peale turistide teenindamist.
3. Juulil on juuksurisalongiks sobilik ruum ja osa sisseseadest. Ta sõlmib käsunduslepingu äriühinguga, kes tuleb oma vahendite ja töötajatega ning täidab salongi vaba pinna, tasudes kokku lepitud protsendi oma käibest. Mõlemad pooled tegutsevad iseseisvalt aktiivses partnerluses vastutades oma töötajate eest ise.

Töötasu arvestamine

Töölepingu puhul on tööandjal kohustus maksta perioodilist tasu vähemalt vabariigi valitsuse kehtestatud alammäära ulatuses. “Võlaõiguslike lepingute puhul kohustuslikku tasu alammäära ei ole. Pooled võivad tasu suuruse vabalt läbi rääkida ja seetõttu on mõistlik see kokkulepe ka kirjalikult fikseerida. Kui tasus ei ole kokkulepet, kuid käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada siiski vaid tasu eest, kuulub asjaoludele mõistlik tasu ikkagi maksmisele. Töövõtulepingu puhul tuleb samuti maksta tavalist tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Seega võib tasu kokku leppimata jätmine tekitada asjatuid vaidlusi, mida saab vältida,” soovitas Siilak.

Mida teha, kui sõlmitud leping ei vasta pooltevahelise suhte iseloomule?

“Ennekõike peaksid töötajad, kes on formaalselt allutatud sobimatule lepingu vormile, pöörduma tööandja poole selle ümber vormistamiseks, et poolte suhetes valitseks selgus. Aga nagu öeldud, kaitseb töötajaid eeldus, et tasu eest töö tegemisel ongi tegemist töölepinguga koos kõigi seadusest tulenevate õiguste ja garantiidega. Kui tööandjaga ühele nõule ei jõuta, saab pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse,” tutvustas jurist võimalusi.

Kõige aluseks on aga teadlikkus lepingute sisulisest erinevusest, enda õigustest ning valmisolek oma huvisid kaitsta.