"Tööstress on hiiliv probleem, mida ei olegi alati lihtne ära tunda, sest sellega kaasnevad sümptomid, mis iseloomustavad stressi üleüldiselt – näiteks sage ärritumine, väsimus, tülpimus, muutused söögiisus, seksuaalses aktiivsuses jne. Ent tööstressi iseloomustab lisaks eelnimetatuile ka ärevus või ükskõiksus tööasjades, huvi puudumine, vastumeelsus töölemineku vastu, negatiivsed tunded töökaaslaste ja klientide suhtes. Tõsine tööstress võib minna üle depressiooniks, mis halvab elu juba laiemalt."
Tema on see, kes alati kõik ja enamgi tehtud saab, teisi abistab ja kunagi ei virise!
Tuleb tuttav ette? Tööstress kipubki tabama just tublisid ja kohusetundlikke inimesi, kes võtavad enda õlule liiga suure vastutuse ja on enese suhtes ülinõudlikud. Nad tahavad näida hakkamasaajad nii enese kui teiste silmis ning kõrvalseisjad ei pruugi raskustest tükk aega arugi saada. See võib olla ohumärk, et inimene on tegelikult ülepinges ja proovib vastata üha kõrgematele nõudmistele.
Tööstressi suhtes on haavatavamad ka inimesed, kes töötavad abistavatel elukutsetel ja puutuvad sageli kokku raskete kriisidega. Siia kuuluvad näiteks politseinikud, kiirabiarstid, sotsiaaltöötajad, õpetajad, psühholoogid, päästjad ja professionaalsed sõjaväelased.
Tööstressi tuleb täie tõsidusega suhtuda
Tööstress on haigus, millest taastumine nõuab samasugust hoolt ja kannatlikkust nagu mistahes teine tõsine terviseprobleem. Tööstressi mõjul alaneb inimese kognitiivne võimekus, mistõttu ei suuda ta tööellu päris täisväärtuslikult panustada. See omakorda vähendab eneseväärikusetunnet, süvendab süüdistavaid mõtteid nii enese kui teiste suunas ja võib mõjuda pärssivalt kogu tööõhustikule.
Palju on uuritud stressi ja sealhulgas tööstressi mõju inimese füüsilisele tervisele ning näidatud, et püsiv stress on organismile tohutu koormus, mis kurnab südameveresoonkonda, nõrgestab immuunsust, põhjustab pea- ja kõhuvalusid ning isegi fertiilsusprobleeme.
Häda on selles, et kui tööstressi ei julgeta käsitleda samasuguse probleemina nagu mis tahes füüsilise tervise tõrget, mis õige kohtlemise korral kenasti leevendust leiab, võivad organisatsioonid kaotada oma kõige pühendunumad töötajad.
Kes vastutab tööstressi vältimise eest?
Mitte keegi päris üksinda. See on igaühe enda, tema kõrval olevate inimeste ja organisatsiooni ühine teema, inimesi päriselt väärtustav mõtteviis. Me ei saa lükata vastutust vaid töötajale, kes rabab liiga palju. Ega ka ainult tööandjale, kes alati ei adu, kust kellegi jaoks piirid jooksevad. Samuti ei pruugi kolleegid alati märgata, et kaaslase sees kruvib tuure ülepinge.
Kuidas ilmse tööstressiga toime tulla?
Esmajoones tuleb murele ausalt otsa vaadata, mida võib aidata teadvustada ka armastav lähedane, töökaaslane, arst, psühholoog või keegi teine. Sotsiaalne tugi, mis kannab hoolt ja armastust, mitte süüdistusi ja nõuandeid, on üks peamisi jõudu andvaid tegureid.
Loomulikult ei saa üle ega ümber juhi ja kolleegide mõistvast suhtumisest, töökoormuse või ka töö sisu ümberkujundamisest. Tööstressi korral on organism kurnatud – seega on vaja taastuda, lubada enesele puhkust, lõõgastust ja tervislikku kosutust. Rehabiliteerumine ei toimu aga üleöö, vaid võib sõltuvalt stressi sügavusest aega võtta lausa kuid.
Tööstressi aitab ennetada tahe enese ja teiste vajadustega arvestada
Tööstressi aitab ennetada tahe enese ja teiste vajadustega arvestada, pingutuse ja lõõgastuse vaheldamine, oskus aeg-ajalt välja hingata ja rahul olla, pingutamine ja sellest teadlikult rõõmu tundmine.
Soovitan teadvustada täiesti siiralt, et tööalane eneseteostus on elus ütlemata oluline, kuid siiski vaid üks paljudest tähtsatest asjadest. Lähedussuhted, uni, liikumine, huvid, naudingud – kõik see toimib ennetava teraapiana. Kui tundub, et kuhjunud probleemide kõrval ei ole ruumi mitte millelegi positiivsele, siis tasub astuda samm kõrvale ja hinnata olukorda teise mätta otsast.
Tööstressi aitab ennetada pingutuse ja lõõgastuse vaheldamine, oskus aeg-ajalt välja hingata ja rahul olla, seejärel pingutamine ja sellest teadlikult rõõmu tundmine.
Loe lisaks:
