Töölähetus tähendab tööülesannete täitmist väljaspool töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Töölepingu seaduse järgi peab töötaja täitma tööülesandeid tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Seaduses eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.
Juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme puhul loetakse töökohaks koht, kus juhtimis- või kontrollorgani liige oma ametiülesandeid harilikult täidab. Kui töö tegemise koht on välisriigis, siis tuleb lähtuda selle riigi lähetuskulude ja päevaraha piirmääradest. Juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme tööandjana käsitletakse juriidilist isikut, kelle juhtimis- või kontrollorgani liige lähetatu on.
Töölepingu seaduse § 21 annab tööandjale õiguse saata töötaja töölähetusse tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta, kuid siiski mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks. Tööandja võib saata töötajat lähetusse ka kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks, kuid seda ainult vastastikuse kokkuleppe alusel. Töölepingu seaduses on nõusolekut kehtestavad sätted ka juhtudeks, kui lähetusse saadetakse alaealine töötaja, rase või töötaja, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last (seda sõltumata lähetuse kestusest).
Lisaks peab tööandja juhul, kui töötaja töötab kauem kui ühe kuu riigis, mille õigust ei kohaldata tema töölepingule, teatama töötajale enne tema ärasõitu välisriigis töötamise aja, töötasu maksmise vääringu ning välisriigis viibimisega seotud hüved ja riigist tagasipöördumise tingimused. Seega, kui tegu on üle 30 päeva kestva välislähetusega, siis on soovitatav sarnase lähetuse tingimuste kohta sõlmida eraldi töölepingu lisa. Kahjuks puuduvad Eesti töölepingu ja tulumaksuseaduses sätted, mis piiritleksid täpsemalt sarnast töötaja pikaajalist lähetamist teise riiki.
Lugege edasi e-ajakirjast SPETSIALIST
Artikkel sisaldab ka näidiseid.
