2016. aasta kohtuasjas nr 3-15-2994 käsitleti, kas tööpäevasisene puhkeaeg tuleb arvata tööaja hulka.
Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka. Pikema kui kuuetunnise töötamise kohta on ette nähtud vähemalt 30-minutiline tööpäevasisene vaheaeg. Üldreeglil on ka kaks erandit, millal tuleb puhkeaeg lugeda tööaja hulka.
Esiteks töölepingu seaduse (TLS) § 47 lõikest 2 tulenevalt, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. Teiseks töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 9 lõikest 31 tulenevalt suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö korral. Kumbagi erandit ei tohi eirata, vaid tööaja korraldus tuleb selgelt läbi mõelda. Samuti on tööandjal võimalus anda töötajale täiendavaid puhkepause.
Tööinspektsioon kontrollis 18.08.2015 töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmist ühes Tarbijate Ühistu kaupluses ning tuvastas mitmeid rikkumisi. Tööinspektor leidis, et hoolimata tööülesannete vaheldusest kaupluses, täidetakse tööülesandeid tööpäeva jooksul püstijalu. Pikaajalist seisvat töötamist loetakse sundasendis töötamiseks.
Uuringud on näidanud, et pidevalt seisvas asendis töötamine võib suurendada ateroskleroosi (arterite lubjastumist) ning kõrgvererõhutõve riski. Sellise asendiga kaasneb lihastele ja liigestele ebasoodne staatiline koormus, pehmete kudede kokkusurumine ning vedelike, sh venoosse vere, kogunemine eeskätt jalgadesse. Seetõttu on väide, et töötajad ei tööta pikemat aega sundasendis, ebaõige.
Töökorralduse reeglite järgi võimaldati töötajatele 30-minutiline vaheaeg einestamiseks ja kaks 15-minutilist puhkepausi puhkamiseks. Puhkepausid ei kuulunud tööaja sisse. Kuna kaupluse töötajad töötasid sundasendis ja töötamisel esines füüsilist koormust, pidi tööandja tööinspektori hinnangul võimaldama töötajatele tööaja hulka arvatavaid vaheaegu.
Ettekirjutusega lasuv kohustus
Korrakaitseseaduse § 28 alusel tehti tööandjale ettekirjutus. Sellega kohustati pikaajalises sundasendis ja suure füüsilise või vaimse koormusega töötajatele võimaldama tööaja hulka arvatavaid vaheaegu. Lisaks kohustati tööandjat täiendama riskianalüüsi ohuteguritega nagu raskuste käsitsi teisaldamine, töövägivald, seisev töö, sundasendid ja korduvad ühetaolised liigutused. Samuti kohustati tööandjat saatma töötajad töötervishoiuarsti juurde tervisekontrolli.
Tööandja esitas vaide kõigi kolme ettekirjutuse punkti kohta ning leidis, et ettekirjutus ei ole põhjendatud. Vaie Tööinspektsioonile jäi rahuldamata, mille peale pöördus tööandja septembris 2015 kohtu poole.
Üks vaidluspunkt kohtus oli kohustus võimaldada tööaja hulka arvatavaid vaheaegu kaupluse töötajatele, kes töötavad pikaajalises sundasendis ja suure füüsilise või vaimse töökoormusega. Vaidlusi ei tekitanud 30-minutiline lõunapaus iga kuuetunnise töötamise kohta, mida ei loeta tööaja hulka, vaid just täiendavate vahepauside andmine töövõime taastamiseks.
Ebaselge tööaja korraldus
Ka kohtumenetluse jooksul ei saadud lõplikku selgust, milline kaupluse tööaja korraldus täpselt oli. Tööinspektsiooni järelevalvemenetluses väitis tööandja, et lisaks 30-minutilisele lõunavaheajale tagatakse töötajale kolm 15-minutilist vaheaega, mis langes kokku töökeskkonna hindamise kaartidel fikseerituga. Tööandja väitis aga kohtumenetluses, et lisaks 30-minutilisele lõunavaheajale on töötajatele ette nähtud kaks 20-minutilist vaheaega. Nii oli kirjas ka tööandja töökorralduslikes reeglites. Seega ei olnud selge, milliseid vaheaegu lisaks 30-minutilisele lõunavaheajale tegelikult töötajatele võimaldati.
Kui kohtumenetluses ilmub taoline ebaselgus, siis tekib küsimus töötajate informeerituse kohta. Töötajad on kohustatud järgima tööandja poolt kehtestatud tööaja korraldust. Kuidas nad seda teevad, kui reeglid on vastuolulised? Erinevates dokumentides on vaheajad erinevalt märgitud ning ei pruugi ühtida igapäevase tegelikkusega. Eeldame, et tööandja soovib erinevate aegadega tagada töötajale häid töötingimusi. Kuid siiski, ebaselged reeglid ei tähenda tööaja paindlikkust, vaid hoopis segadust ning palju küsimusi.
Kas tööpäeva sees puhkeruumis istumine asendab puhkepause?
Kohus leidis, et antud juhul mitte.
Tööandja selgitas, et töötajal on võimalus maksimaalselt iga pooleteise tunni järel istuda puhkeruumis, kus on piisavalt puhkamist võimaldavat mööblit. Töötajal on sageli võimalik võtta puhkepaus ilma, et samal ajal oleks vajadus täita mingeid tööülesandeid. Näiteks õhtusel ajal, kui kliente käib vähem.
| Iga töö puhul on tähtis vahepeal puhata. |
Töökorralduslikest reeglitest tulenevalt on siiski õigus ühele 30-minutilisele vaheajale ja kahele 20-minutilise puhkepausile. Kui töötaja on võtnud ettenähtust rohkem puhkepause, siis on tööandjal õigus seda käsitleda kui mittetäielikku tööaja täitmist. Puhkeaegadega, mida tööandja oma töötajatele töökorralduslike reeglitega ei võimalda, ei saa arvestada. Reeglitevälist puhkeaja võtmist võib käsitleda töötajapoolse rikkumisena. Kohus tuvastas, et tegemist on puhkeaegadega, mis võivad teinekord esineda, kuid ei pruugi. Töötajate tervise kaitseks ja töövõime taastumiseks tuleb aga kehtestada vaheajad, mida töötajad saavad alati kasutada.
Püstijalu töö on sundasend
Pikaajalises sundasendis töötamise korral on töötajale ette nähtud vaheajad, mis peavad olema arvatud tööaja hulka. Nii haldus- kui ka kohtumenetluses leiti, et antud Tarbijate Ühistu kaupluses täideti tööülesandeid tööpäeva jooksul püstijalu. Ja seda hoolimata tööülesannete vaheldumisest. Kassas teenindatakse ja tööd müügisaalis tehakse püstijalu, lisaks tuli jalgadele täiendav koormus seoses raskuste teisaldamisega. Tööinspektor tõi välja, et puudus võimalus teha tööoperatsioone istudes.
| Puhkeruumi kasutamine peab olema reeglitega kooskõlas. |
Tööandja selgitas, et istudes on võimalik täita tööülesandeid kassas, teha kontoritööd, sorteerida pandipakendeid ja täita muid tööülesandeid. Kohus aga eeldas, et kontoritööd teevad siiski juhataja ja tema asetäitja, mitte müüjad-kassapidajad või abitöölised. Nende tööülesandeks on kliente teenindada ja kaupu välja panna. Tööinspektor tuvastas kontrolli käigus, et kassatöötaja pidi samuti püstijalu töötama. Pandipakendite sorteerimist võib arvatavasti teha istudes. Kuid kaupluse suurust, klientide arvu, töötajate arvu ning muid tööülesandeid arvestades ei moodustanud pandipakendite sorteerimine kuigi suurt osa kaupluse töötaja tööst.
Seega leidis kohus, et kaupluse müüjad- kassapidajad töötavad peamiselt püstijalu ja selline töötamine on sundasendis töötamine. Seetõttu luges kohus, et tegemist on TTOS § 9 lg 31 olukorraga, mil töötajatele tuleb tagada tööaja hulka arvatavad vaheajad.
Kohus märkis, et TTOS § 9 lg 31 tähenduses puhkeaegade andmine ei tähenda tingimata, et tööandjal tuleks töötajatele määrata veel täiendavaid vaheaegu. Täiendavate vaheaegade kehtestamise vajadus tuleb otsustada töötajate vanust, terviseseisundit ning püstijalu töötamise aja pikkust arvesse võttes. Küll aga tuleb tööandjal arvata töötajatele ette nähtud vaheajad tööaja hulka. Samuti tuleb tööandjal kehtestada töötajatele selge ja arusaadav kord, kui tihti ja kui pikalt on neil õigus täiendavatele vaheaegadele.
Täiendavad tööpäevasisesed vaheajad
Samas kohtuasjas oli veel üks huvitav seisukoht. Kohus leidis, et tööandja võib kehtestada tööpäevasiseseid, kuid tööaja hulka mitte arvatavaid vaheaegu.
Kohus põhjendas seda järgmiselt. Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvata reeglina tööaja hulka. Kuigi TLS § 47 lg 2 esimene lause räägib pikema kui kuuetunnise töötamise puhuks ettenähtud vähemalt 30-minutilisest vaheajast, ei keela see tööandjal kehtestada töötajatele täiendavaid tööpäevasiseseid vaheaegu. See on eriti põhjendatud pikemate tööpäevade puhul. Kohus järeldas, et neid vaheaegu ei arvata sarnaselt 30-minutilisele vaheajaga tööaja hulka.
Sama tähtis kui tööaeg, on seda ka puhkeaeg. Tööpäevasisese, igapäevase ja iganädalase puhkeaja, samuti puhkuse tagamine töötajale suurendab töötaja rahulolu töötingimustega ning suurendab töö efektiivsust. Puhkepauside andmise ja kasutamise eesmärgiks on anda organismile aega taastumiseks. Töötingimusi ja töötajaid arvestav, mõistlik töö- ja puhkeaja korraldus ennetab võimalikke probleeme. Kindlasti on puhkeaja korraldus sõltuvuses tehtavast tööst.
Tallinna Halduskohus jättis Tarbijate Ühistu kaebuse rahuldamata ning asus antud asjas seisukohale, et tulenevalt töö riskidest kaupluses tuleb arvata muud vaheajad peale 30-minutilise lõunavaheaja tööaja hulka.
Kohtuotsusest järeldub, et puhkepausid, mida on kohustus tagada pikaajalises sundasendis töötamise korral, peavad olema töötajale selgelt määratud. Arusaamatused töö korralduses võivad tekitada töösuhetes uusi probleeme.
|
ÜLDINE PÕHIMÕTE, ET TÖÖPÄEVASISESEID VAHEAEGU EI ARVESTATA TÖÖAJA HULKA, EI KEHTI ALATI! Tööpäevasisesed puhkeajad:
|
