Suvi kestab oma viimaseid päevi ja suvepuhkuste aeg on möödas. Imeline, põhjamaine, lõhnadest ja linnulaulust tulvil. Aeg, mida oleme terve aasta igatsenud. Mida saakski inimhingeke sel ajal paremat teha kui puhata ja loodust nautida. Postimees online kirjutas kevadel Ameerika Ühendriikides tehtud uuringust, kus noored vanuses 18-34 tunnevad puhkuse võtmise pärast häbi. Üle viiendiku noortest tunnistas, et häbitunde tõttu ei ole nad puhkust välja võtnud ega isegi puhkuse planeerimisele mõelnud. Peaaegu pooled uuringus osalenutest selgitasid, et on pidanud oma ülemustele puhkusele minekut õigustama.
Ma ei leidnud Eestist samalaadset uuringut. Küll aga kuulen tuttavaid rääkimas sarnaseid lugusid. Et suvi olevat võimalus pikemaid päevi teha, veelgi intensiivsemalt pingutada. Et puhkama ei peagi. Mõned tööandjad pidavat 24/7 töötamist tubliduse märgiks. Teadusuuringutele toetumata järeldan, et mitmele inimesele ja organisatsioonile on töötamine tähtsam kui puhkamine.
Alljärgnev mõtisklus on kantud soovist luua rohkem rõõmu läbi teadliku töötamise ja puhkamise ning seeläbi tuua positiivset muutust nii organisatsiooni kui ka inimese ellu. Teadlikkus ja kohalolek loovad eeldused selleks, et sinu olemine ja enesetunne oleksid su teadlik valik.
Nobeli majanduspreemiaga pärjatud Ameerika Ühendriikide psühholoog Daniel Kahneman toob raamatus “Kiire ja aeglane mõtlemine” näiteid väsimuse (ego kurnatuse) mõjust otsustamisele. Uuringus vaadeldi kohtunike tingimisi vabastamise otsuseid. Taotlusi tuli palju ja igale neist sai kulutada vähe aega. Uuringu läbiviijad võrdlesid positiivse vastuse saanud taotluste osakaalu ajaga, mis oli möödunud kohtuniku söögipausist.
Selgus, et vahetult pärast söömist suurenes positiivselt rahuldatud taotluste proportsioon. Umbes kahe tunni jooksul enne järgmist söögipausi hakkas positiivsete otsuste osakaal langema, jõudes vahetult enne söögiaega peaaegu nulli. Teisisõnu, väsinud ja näljased kohtunikud kaldusid tegema lihtsamaid standardotsuseid, milleks olid taotluse rahuldamisest keeldumise otsused. Kahneman järeldab, et ego kurnatus on vähemalt osaliselt motivatsiooni kaotus.
Briti näitleja Ruby Wax, kes võitles pikka aega depressiooniga, räägib raamatus “Terve uus ilm. Meele taltsutamine” inimese jõhkrusest iseenda vastu ja sellest, kui kaitsetud me oleme ühiskondliku surve ees, mis nõuab meilt järjest parem olemist. Ta tõdeb, et ükski teine liik peale inimlooma ei ole enda vastu nii piitsutav, kritiseeriv, halvustav. Liikvel püsimiseks sunnime end nagu vana hobust, kes lõpuks ülekurnatusest kokku kukub. Lakkamatud nõudmised tööl muudavad meid järjest enam ärrituvaks. Pärast pikki tööpäevi naaseme koju ja leiame sageli, et meie pere ei ole rõõmu ja värskuse allikas, vaid veel üks kohustus juba niigi ülekoormatud elus.
“Kui me vaid kihutame üksteise võidu läbi oma elu, siis me ei saagi teada, kes me tegelikult oleme või tahaksime olla.”
Wax ütleb, et kui me ei õpi teadlikult elama, lõpetame kurvalt. Et kui me vaid kihutame üksteise võidu läbi oma elu, siis me ei saagi teada, kes me tegelikult oleme või tahaksime olla. Paradoksaalsel kombel toimub mõttetu kihutamine just sellepärast, et tahame anda endast parimat.
Jim Loeher ja Tony Schwartz on aastaid treeninud tippsportlasi. Nende arvates on inimene terviklik energiasüsteem. Inimese pühendumine ei ole lihtsalt ühemõõtmeline, ühesuunaline. Täiuslikuks tegutsemiseks (loe: energiat andvate tulemuste saavutamiseks) on vaja osata juhtida oma füüsilist, emotsionaalset, vaimset ja spirituaalset energiat. Loeher ja Schwartz on jõudnud järelduseni, et täiusliku (tulemusliku) tegutsemise põhiväärtus on energia, mitte aeg. Kui me elame liiga ühekülgset elu, raisates energiat rohkem kui taastame või taastades energiat rohkem kui raiskame, on tagajärjeks inimese murdumine, läbipõlemine, elurõõmu kaotamine, haigestumine või surm.
Ka Eestist võib tuua hulgaliselt näiteid selle kohta, et väsimus või tähelepanu hajumine on kaasa toonud ränga liiklus- või tööõnnetuse. Ja vastupidi, mida teadlikumad oleme oma hetkeseisundist ja sellest, missugust energiat me enda ümber igapäevaselt kiirgame, seda motiveeritumad ja tulemuslikumad suudame olla.
Paarikümneaastase karjääri jooksul olen kogunud inimeste tagasisidet väsimuse ja töötüdimuse tekkimise kohta. Paljud on rääkinud, miks nad tasuvalt töölt päevapealt on ära tulnud, oma senisele karjäärile järsult selja pööranud või elukutset vahetanud. Väsimuse all ei mõtle nad keha häireid, vaid pidevat jõu ja energia puudumise tunnet, tüdimust, huvi kadumist maailma vastu. Nende sõnul tekib suur väsimus siis, kui: tahetakse teha korraga ja kiiresti väga palju või väga suurt asja enneolematult hästi;
- meeskonnas puudub pikka aega visioon ja arusaadav pilt sellest, mille nimel pingutatakse;
- juht on range, nalja ja naeru tauniv või peab tunnetest rääkimist ebaoluliseks;
- arvatakse, et puhkamine peab olema välja teenitud või on meeskonnas 24/7 töötamise tava
- ei analüüsita isiklikku ressurssi töö tegemiseks ega anta endale aru, milliseid piiranguid töö tegelikult kaasa toob;
- arvatakse, et abi küsib vaid rumal ja nõrk;
- usutakse, et suudetakse maailma asjades korda luua ja kõike kontrollida;
- arvatakse, et kui teed kõik õigesti – nii nagu peab, siis tulevad nii tulemused kui rahulolu;
- muretsetakse ebaõnnestumise ja eksimise pärast;
- tuntakse töölt eemal olles ebamugavust, mistõttu tuleb arvutis olla ka puhkepäevadel;
- lükatakse meeldivaid asju aina edasi;
- arvatakse, et iseenda üle mõtisklemine on töö kõrval tähtsusetu.
Me ei tea, milline on maailm ülehomme. Kindel asi, mis määramatuses aitab, on oskus oma meelt taltsutada. See tähendab teadlikku töötamist ja puhkamist, nende vahel tasakaalu leidmist. Hea lugeja, võta endale vastutus oma elu eest! Hea tööandja, aita töötajal puhata, et ta jõuaks pühenduda! Aidaku need Doris Kareva luuleread selle üle mõtiskleda…
Jõudeaeg tihti on jõuaeg,
eneseloomine –
nii nagu kuu aegamööda
taas täiskasvanuks saab,
patarei targu
pikkamööda end laeb,
nii igal asjal
peab olema eneseks aega –
lustiks ja laiskuseks
inimõiguse aeg
Artikkel on avaldatud ajakirja Tööelu 2016 augusti numbris.
