Tööaja summeerimine mingis ajavahemikus võimaldab tööandjal kasutada töötajate tööaega paindlikult: pikemad tööpäevad siis, kui tööd on rohkem, lühemad tööpäevad või vabad päevad siis, kui tööd on vähem. Selline paindlik tööaja korraldus nõuab aga erilist tööaja arvestuseviisi, mida nimetatakse tööaja summeeritud arvestuseks. Milliste probleemidega võivad töölepingu pooled kokku puutuda tööaja summeeritud arvestuse korral?

Tööaega võib üldjuhul arvestada kahel moel: päevaviisiliselt ja summeeritult. Kui töölepingus on kokku lepitud tööpäeva kestuseks kaheksa tundi, tähendab see üldiselt päevaviisilist tööaja arvestust ning töötaja kohustust töötada iga päev kaheksa tundi (kui pooled pole töölepingus kokku leppinud väiksemas töötundide arvus ehk osalises tööajas). Töötajal on õigus reeglina ka vähemalt kahele puhkepäevale nädalas.

Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 6 lõike 6 kohaselt on summeeritud tööajaga tegu juhul, kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt. Näiteks kuu jooksul võib töötaja ühel nädalal töötada kuus tundi päevas, kuid teisel nädalal 12 tundi päevas. Klienditeenindajate puhul on levinud töögraafikud, kus ühel nädalal (nn pikk nädal) töötatakse pikemas vahetuses (10–13 tundi) kaks päeva, millele järgneb kaks vaba päeva ning seejärel taas kolm tööpäeva; järgmisel nädalal aga on algul kaks vaba päeva, siis kaks tööpäeva ja seejärel kolm vaba päeva (nn lühike nädal).

Summeerimise perioodiks võib olla kuni neli kuud ning tööaega arvestatakse summeeritud tööaja puhul arvestusperioodi lõpus, kus selguvad ka töötaja tehtud üle- või alatunnid.

Summeeritud tööaja arvestust kasutatakse eelkõige töötamisel tööajakava ehk graafiku alusel. Summeeritud tööaja puhul tuleb järgida seadusest tulenevat reeglit, et töötaja tööaeg ei või arvestusperioodi lõpuks ületada keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Teatud juhul lubab töölepingu seadus sellest ka kõrvale kalduda, kuid seda siiski kokkuleppel töötajaga ning tagades töötajale tervisekaitse ületöötamise eest (TLS § 46 lg 3).

Teavitamine olgu korrektne

Leppides kokku tööaja summeerimises, tuleb tööandjal viia töötaja kurssi tööajakava teatavaks tegemise tingimustega (TLS § 6 lg 6). Nii peab töötaja teadma, millise perioodi kohta on tööajakava koostatud, millal ta järgmise tööajakava teada saab ja kui pikk on tööaja arvestusperiood.

Summeerimise kasutamisel on tööandjal tarvis seega määrata või töötajaga kokku leppida arvestusperioodi pikkus, arvutada välja arvestusperioodi kokkulepitud töötunnid ning lisada need tööajakavasse.

Kui üldreeglina lubab seadus summeerida tööaega ühe, kahe, kolme või nelja kuu lõikes, siis TLSi § 46 lg 2 võimaldab teatud tegevusvaldkondades rakendada töötajatele ka pikemat summeerimisperioodi. Tööaja arvestusperioodi võib pikendada tervishoiu-, hoolekande-, põllumajandus- ja turismitöötajatel kuni 12 kuuni, kuid vaid tingimusel, et vastav kokkulepe sõlmitakse tööandja ja töötajate vahel kollektiivlepingus.

Tööaja summeerimisperioodi pikkused on reguleeritud ka mitme eriseadusega. Näiteks reguleerib turvaseadus, et turvatöötaja tööaja arvestusperiood on kuni kuus kuud, meretöö seadus aga, et laevapereliikme tööaja arvestusperioodi võib pikendada kuni kuue kuuni ning kollektiivlepinguga kuni 12 kuuni. Arvestusperioodi pikendamise eesmärk on võimaldada summeerimisperioodi jooksul teha mõnes kuus tööd eelnevate või järgnevate kuude töötundide arvelt, mis on tähtis just näiteks hooajaliste tööde puhul.

Mida teha, kui töötaja jääb haigeks?

Summeeritud tööaja puhul võib esineda olukordi, kus sündmuse ettenägematuse tõttu (näiteks haiguse või ootamatult võetava puhkuse korral) töötaja ei tööta. Sellisel juhul tuleb arvestusperioodi tööaega vähendada nende päevade võrra, mil töötaja ei saanud tööd teha. Juba tööajakava koostamisel peab tööandja arvestama talle teadaolevaid töötamise takistusi ja neid eeloleva tööajakava koostamisel arvesse võtma. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus töötaja peab arvestusperioodi alguses haigestununa hiljem oma n-ö tegemata tunnid ära tegema arvestusperioodi lõpus.

Tööinspektsiooni infotelefonilt küsivad töötajad tihti, kas tööpäevad, mis jäid haiguslehe sisse, tuleb neil pärast järele teha, sest tööandja olevat nii öelnud. Tööandja selline nõudmine ei ole seaduslik.

Näide. Kuidas arvestada tööaega töötaja haigestumise korral, kui tema tööaega summeeritakse ühe kuu ulatuses ning haiguslehe aja sisse jäi kümme graafikujärgset kümnetunnist töövahetust? Kui töötaja puudus summeeritavas perioodis haiguse tõttu kaks nädalat (oli haiguslehel 14 kalendripäeva), siis võetakse töötaja summeeritava tööaja perioodi kalendrijärgsetest töötundidest ehk nn normtundidest maha töötaja haiguslehe aja sisse jäävate graafikujärgsete tööpäevade töötunnid: 10 tööpäeva x 10 tundi = 100 töötundi. Juhul kui töötaja ei olnud töögraafikut haiguse ajaks kätte saanud, oleks tööandja pidanud tema selle kuu töötundidest lahutama haiguslehe aja (kaks nädalat) sisse jäävad tavalised kalendrijärgsed töötunnid: 10 tööpäeva x 8 tundi = 80 töötundi. Tööandja ei saa nõuda töötajalt haiguslehe aja sisse jäävate töötundide järele tegemist, sest sellisel juhul oleks tegu tööga üle kokkulepitud tööaja (kuu kalendrijärgsete töötundide arvu ületavate tundidega), mis oleks töötaja jaoks ületunnitöö, mis omakorda eeldab TLSi § 44 lg 1 kohaselt varasemat poolte kokkulepet.

Täistööajaga ja summeeritud arvestuse alusel töötava töötaja tööaega summeerimisperioodil tuleb vähendada töölt eemal viibitud kalendaarsete tööpäevade arvu või töötundide võrra vastavalt töövõimetuslehel või puhkusel viibimise ajale.

Üle- ja alatunnid tuleb hüvitada

Täistööajaga töötajale tuleb tagada kalendaarsete tööpäevade arvestuse järgi igas kalendrikuus vastava arvu töötundide ulatuses tööd. Summeeritud tööaja arvestuse korral võib tööaeg jaotuda ebaühtlaselt kogu arvestusperioodi jooksul ja võimalikud puudu või üle jäänud tunnid selguvad alles arvestusperioodi lõpus.

Kui töötaja ja tööandja on kokku leppinud, et töötajale arvutatakse ja makstakse töötasu tööajapõhiselt (tunnitasuna), siis summeeritud tööaja arvestuse korral makstakse töötajale summeeritava perioodi kuudel töötasu selles kuus töötatud tundide järgi. Kui arvestusperioodi lõpuks on ületunde, hüvitatakse need poolekordselt (sest ühekordselt on need juba hüvitatud) või kompenseeritakse tasulise vaba ajaga.

Kui ilmneb, et töötajal on tekkinud alatunde, hüvitatakse need TLSi §-is 35 sätestatu kohaselt: töötajale tuleb keskmist töötasu maksta alati, kui töötamine on takistatud tööandjast tuleneval põhjusel ning töötaja on sel ajal töötamiseks võimeline ja töö tegemiseks valmis ega põhjustanud ise oma käitumisega alatundide tekkimist.
Artikkel ilmub koostöös Tööinspektsiooni infokirjaga Tööelu.