Tööaja korraldus tähendab töö tegemise aja kindlaksmääramist. Eelkõige hõlmab tööaja korraldus tööaja algust, lõppu ja tööpäevasiseseid vaheaegu (TLS § 47 lõige 1).
Kui töötaja asub tööle, siis TLS § 5 lg 1 punkti 11 järgi peab tööandja teavitama töötajat töölepingu sõlmimisel töökorralduse reeglitest, seega ka ettevõttes kehtivast tööaja korraldusest. Üldise tööaja korralduse kehtestamine ettevõttes ei tähenda, et töötaja ja tööandja ei võiks kokku leppida teistsuguses tööaja korralduses, märkides selle töölepingu kirjalikku dokumenti.
Kas vaheaeg kuulub tööaja hulka?
Tööaja korralduse hulka kuulub õigus tööpäevasisesele vaheajale, sest TLS § 47 lõike 2 järgi peab töötajale olema tagatud iga kuue tunni töötamise kohta vähemalt 30 minutit puhkamise ja einestamise aega, levinud on ka ühetunnised lõunapausid. Tavapäraselt ei ole tööpäevasisene vaheaeg tööaeg ning seda ei tasustata.
Üldjuhul võib töötaja kasutada nimetatud vaheaega omal äranägemisel, ta võib ka töökohalt lahkuda, sest vaheaeg ei ole tööaeg. Vaheaja mõte on sellest, et töötaja jõuaks taastuda ja ülejäänud tööpäeva tööd teha. Tööpäevasisese vaheaja pikkus on tavaliselt tööandja juures aastatega välja kujunenud, ent kui töö võimaldab, saab uute töötajatega kokku leppida ka teistsuguses pikkuses.
Kui puudub võimalus vaheaega anda või kui töö ei võimalda pikemaks ajaks töökohalt lahkuda, peab tööandja looma tingimused töökohal puhkamiseks ja einestamises ning see vaheaeg loetakse tööajaks. Töö iseloomust tulenev töötamine ilma vaheajata ja vaheaja kasutamise kord oleks otstarbekas sätestada töökorralduse reeglites.
Järelevalve käigus töölepinguid ja töökorralduse reegleid vaadates kohtab vahetevahel kokkuleppeid, kus tööpäevasisene vaheaeg on 30 minutit, mis on arvatud tööajast välja, või siis on vaheaja kasutamise ajad 3 x 10 minutit tööpäeva jooksul või 2 x 5 ja 1 x 20 minutit. TLS § 47 lõike 2 mõtte järgi peab tööajast välja arvatava vaheaja pikkus olema vähemalt 30 minutit (korraga) ja tööandja ei tohi seda osadeks jagada.
Täiendavad vaheajad
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 9 lõike 31 järgi peab tööandja lisaks töölepingu seadusega ette nähtud vaheaegadele võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavaid vaheaegu suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise (nt terve tööpäeva tuleb istuda või seista, liinitööl ühesuguseid liigutusi teha) või monotoonse töö puhul.
Nimetatud tingimustest tulenevate täiendavate vaheaegade võimaldamise vajadus peab selguma ettevõttes töökeskkonna riskianalüüsi tegemise käigus. Antavate vaheaegade arv ja pikkus on tööandja otsustada, lähtudes riskianalüüsi tulemustest.
Kas vaheajast saab loobuda?
Väga tihti on tööinspektsiooni juristi infotelefonile helistanud tööandjad küsinud, kui pikk peaks paus olema ja kui tihti või palju peaks neid üldse olema. Kuna antud pausid lähevad tööaja sisse, on kehtestatud isegi viieminutilisi pause.
Seadus ei sätesta pauside pikkust ega sagedust, see peaks olema mõistliku pikkuse ja kordade arvuga, lähtudes riskianalüüsi tulemustest. Täiendavate pauside eesmärk on ikkagi töötaja tervise säilitamine ning viieminutilise pausi korral ei jõua töötaja suuremas tsehhis tööruumist väljagi.
Vabariigi valitsuse 15.11.2000 määrus nr 362 “Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” annab tööandjale kohustuse korraldada tööd vaheldumisi teistlaadsete ülesannetega. Kui see pole võimalk peab töötaja saama puhkepause vähemalt 10 protsenti kuvariga töötamise ajast.
Tööandjal ei ole keelatud anda muid pause (nt kohvipause), kuid tasub meeles pidada, et kõik need pausid arvatakse tööaja sisse, st antakse tööaja arvelt.
Töötajad on seevastu küsinud, kas tööajast väljaarvatavast vaheajast võib hoopiski keelduda, et selle võrra varem koju minna. Kuna vaeaja mõte on ikkagi töötaja tervise säilitamine ning töövõime taastumine ja säilimine tööpäeva kestel, ei saa töötaja keelduda vaheaja pidamisest ega ka selles tööandjaga kokku leppida, et nõnda oma tööpäeva lühendada.
Artikkel ilmub koostöös Tööinspektsiooni infokirjaga Tööelu.
