Töötukassa hindas 2012. aastal kassa pakutava tööpraktika mõju teenust kasutanute hilisemale käekäigule tööturul ja koostas vastavasisulise mõjuanalüüsi. Analüüsi käigus otsiti vastust küsimustele, kas tööpraktika suurendas meetmes osalejate tõenäosust tööle asuda, kas tööpraktikal osalemine tõi kaasa sissetulekute suurenemise, milline oli tööpraktika ja tööturukoolituse koosmõju meetmes osalejate hõivele ja sissetulekule, kas töötutele tööpraktika osutamine oli kulu-tulus meede ehk kas tööpraktikasse investeeritud raha tõi tagasi tulu ühiskonnale ja valitsussektori eelarvele.
Teenuse mõju mõõdeti kahe näitaja kaudu – tööga hõivatus ning sissetulek palgast. Analüüsiga sooviti välja selgitada, kas tänu praktikal osalemisele tööle rakendunud inimeste teenitav tulu ületab kulusid, mille riik on töötutele selle teenuse pakkumiseks teinud.
Tööpraktika sisu ja põhimõtted
Tööpraktika eesmärk on soodustada töötu tööle saamist, võimaldades tal saada selleks vajalikku praktilist töökogemust ning täiendada tööks vajalikke teadmisi ja oskusi tööandja juures. Tööpraktika protseduurireeglites toodud teenuse osutamise põhimõtete kohaselt on praktika vajadus põhjendatud siis, kui on välja selgitatud, et töötu vajab tööle saamiseks ametialaste oskuste või teadmiste täiendamist või praktilist töökogemust ning neid on võimalik omandada töökohal toimuva lühiajalise väljaõppe käigus. Seega on tööpraktika vajalik juhul, kui töötu töölesaamise peamine takistus on töökogemuse puudumine, selle vähesus või “aegumine”. Viimane tähendab, et töökogemus on omandatud kaua aega tagasi või sellises valdkonnas, kus ei ole enam tõenäoline tööd leida.
Tööpraktika sooritamiseks sobiva praktikakoha otsimisega tegeleb peamiselt töötukassa. Tööpraktika kohta võib otsida ka töötu ise ning töötukassa osutab talle vajadusel seejuures abi. Samas võib tööpraktika korraldamise soovi avaldada ka tööandja, pöördudes töötukassa poole sobivate kandidaatide leidmiseks.
Tööpraktika teenust on võimalik pakkuda kahel eesmärgil. Esiteks võib tööpraktika eesmärk olla töötule vajaliku praktilise väljaõppe andmine, et tõsta tema konkurentsivõimet tööturul. Teiseks on tööpraktika abil tööandjal võimalus leida ja välja koolitada omale sobiv töötaja vaba ametikoha täimiseks. Tulenevalt seatud eesmärgist jälgitakse praktikakoha vastavust erinevatele kriteeriumitele. Juhul kui tööandja soovib tööpraktika teenuse abil leida sobivat töötajat vabale töökohale, siis on eelduseks, et sellele töökohale ei ole registreeritud töötute seas juba sobivaid kandidaate, kellel on olemas vajalik kvalifikatsioon ning seepärast on vaja pakkuda töötu(te)le töökoha täitmiseks väljaõpet praktika vormis. Lisaks jälgitakse seejuures, et töökoht, millele praktilist väljaõpet pakutakse, ei oleks lühiajaline. Juhul kui praktika peamine eesmärk on töötule praktilise töökogemuse andmine, siis ei ole vaba töökoha olemasolu praktikat pakkuva tööandja juures nõutav.
Tööpraktika koha valikul peab tööandja tagama kõikidele praktikantidele piisavalt tööd, vajalikud töövahendid ning juhendamise.
Üldjoontes on praktika eesmärk ja korraldus olnud sarnane alates 1. maist 2009. aastast, mil töötukassa võttis üle tööturuameti ülesanded ning töötushüvitiste ja tööturuteenuste pakkumine koondati ühe asutuse vastutusalasse. Olulisem muudatus põhimõtetes toimus 2010. a augustis, mil hakati teravdatud tähelepanu pöörama sobiva tööpraktika koha valimisele.
Kui algselt juhinduti tööpraktika teenuse pakkumisel enam tööandja osutatavate teenuste tulemuslikkusest ja ajalisest raamistikust, millal oli põhjendatud töötut tööpraktikale suunata, siis 2012. a esimeses pooles vaadati tööpraktika osutamise põhimõtted uuesti üle ning võeti suund pigem sellele, et tööpraktika peab eelkõige pakkuma töötule võimalust selle raames omandada konkurentsivõimelisi teadmisi ja oskusi ning praktilist töökogemust.
Analüüsiperiood
Tulenevalt tööpraktika põhimõtete muutmisest vaadeldi analüüsis tööpraktika teenuse mõju kahel erineval perioodil. Seega kaasati analüüsi perioodidel jaanuar-juuli 2010 ning august 2010-detsember 2011 tööpraktikal osalemist alustanud inimesed. Hindamine toimus kahe perioodi kohta eraldi seetõttu, et oleks võimalik vaadata tööpraktika mõju erinevate teenuseosutamise põhimõtete ajal. Nimelt, alates 2010. aasta augustist hakati rangemalt hindama tööpraktika sooritamise koha sobivust, et vältida ja ennetada süsteemi kuritarvitamist. Samas peeti tulemuste tõlgendamisel silmas ka seda, et kahel perioodil olid mõnevõrra erinevad majanduskeskkonna tingimused. Kui alates 2010. aastast oli töötus Eestis üsna kiire langeva trendiga, siis 2010. aasta esimesel poolel oli tööpuudus oma kõrgeimal tasemel.
Mõlema perioodi puhul kasutati praktika mõju hindamiseks tõenäosusel põhinevat sobitamist (praktikal osalenutele leiti võrdlusgrupp statistiliselt võimalikult sarnaste registreeritud töötute hulgast). Tööpraktika mõju hinnati mõlemal perioodil nii teenusesse sisenemise kui teenuse lõppemise hetkest. Lisaks hinnati ka tööpraktika ja tööturukoolituse koosmõju, võttes vaatluse alla isikud, kes lisaks tööpraktikale olid osalenud ka tööturukoolitusel.
Järeldused
Teenuse mõju hinnangud alates teenusele sisenemisest näitasid mõlema valimi puhul, et esimestel kuudel oli praktika mõju hõivele ja sissetulekutele negatiivne. Negatiivne mõju oli tingitud nn lukustusefektist, mis tähendab, et tööturuteenusel osalemise ajal langes töötute tööotsimise aktiivsus ning valmidus koheselt tööle asuda. Ehk teisisõnu, juhul kui inimene ei osaleks teenusel, võiks ta sellel ajal, mil ta on “lukustatud” teenusesse, juba tööle asuda. Umbes neljandal kuni kuuendal kuul pärast praktika algust muutus mõju positiivseks ja oli kasvava trendiga ligi aasta jooksul, misjärel mõju kasv stabiliseerus ja mõnevõrra vähenes. Seega, kuigi praktikal osalemise ajal töötute tõenäosus tööle asuda vähenes, siis hiljem, kui praktika oli läbitud, tagas teenuses osalemine neile tööturul paremad väljavaated.
Nii sissetuleku kui hõive puhul ületasid hilisema perioodi valimi põhjal saadud hinnangud 2010. a esimesel poolel praktikal osalenute tulemusi. Aasta möödudes oli esimesel perioodil osalusgrupi hõivemäär ligikaudu 8 ja teisel perioodil 15 protsendi võrra kõrgem kui võrdlusgrupil. Praktika mõju sissetulekule palgast oli kahel perioodil aasta möödudes vastavalt 33 ja 52 eurot. Kuivõrd nii sissetulekud kui hõive kasvasid kiiremini just osalusgrupi hulgas, siis võib järeldada, et mõju kasv oli tingitud peamiselt 2010. a augustis sisse viidud muudatustest praktika teenuse osutamise põhimõtetes.
Tööpraktika mõju hindamine alates teenuse lõpust näitas, et mõlemal perioodil avaldus teenuse positiivne mõju meetmes osalejate hõivele ja sissetulekutele kohe pärast teenuse lõppemist. Mõju oli kõrgeim teisel ja kolmandal kuul pärast teenuse lõppemist ning seejärel hakkas vähenema, kuid pöördus mõne kuu möödudes taas kasvule. 2010. a esimesel poolel praktikal osalenud isikute hõivemäär oli teisel ja kolmandal kuul pärast teenuse lõppemist 14 protsendi võrra kõrgem kui võrdlusgrupil, kuid neljandal kuul vähenes erinevus 12 protsendini. Alates 2010. a augustist praktikale sisenenute hulgas oli tööga hõivatute osakaal teisel kuu pärast teenuse lõppemist koguni 24 protsendi võrra kõrgem kui võrdlusgrupil, kuid kolmandal kuul langes hõivemäärade erinevus 21 protsendini ning järgneva aasta jooksul teenuse mõju hõives osalemise tõenäosusele vähenes.
Teenuse mõju vähenemine mõne kuu möödudes pärast praktika lõppemist võib viidata sellele, et vahetult pärast teenuse lõppu on tööpraktika läbijatel suur tõenäosus jääda tööle praktiseerimist pakkunud ettevõttesse, kuid hiljem liiguvad nad edasi järgmisele töökohale.
Seda, et vahetult pärast tööpraktika lõppemist oli praktikal osalejatest võrdlemisi suur osa jäänud tööle samasse asutusse ning aja möödudes selliste inimeste osakaal langes, näitas ka kõigi praktikal osalenute rakendumise kohta tehtud analüüs. Kui vaadati tööpraktika lõpetanud isikute tööle asumist maksu- ja tolliametis deklareeritud töötasu andmetel, selgus, et poole aasta möödudes oli tööle rakendunud veidi üle poole praktikal käinutest ning rakendumise määr püsis samal tasemel ka järgnevatel kuudel. Teisel perioodil oli tööle rakendumise määr veidi kõrgem kui esimesel perioodil. Praktika asutusse jäi esimestel kuudel tööle esimesel perioodil 66% ja teisel perioodil 77% tööle rakendunutest, kuid kuude möödudes samas asutuses töötavate isikute osakaal järjest langes. See näitab, et praktika asutusest suundutakse edasi tööle kuhugi mujale, sest üldine rakendumise määr ei vähene.
Analüüsis vaadeldi ka tööpraktika mõju hõivele ja sissetulekule koosmõjus tööturukoolitusega, vaadeldes selleks inimesi, kes olid enne tööpraktikale suundumist läbinud ka tööturukoolituse. Ilmnes, et perioodil jaanuar-juuli 2010 alanud praktikate puhul andis lisaks praktikale läbitav tööturukoolitus tööle rakendumisel meetmes osalejatele suuremad eelised kui ainult praktikal osalejatel. Teisel perioodil ei olnud võimalik kasutatud valimi puhul praktika ja koolituse koosmõju hindamisel järeldusi teha, kuivõrd saadud hinnangud olid statistiliselt ebaolulised.
Tööpraktika mõju hindamiste tulemuste võrdlus töötutele pakutava tööturukoolituse mõjuanalüüsi tulemustega näitas, et tööpraktika positiivne mõju hõivele oli mõlemal perioodil kõrgem kui nn klassiruumikoolituse mõju. Töötukassa 2011. a korraldatud tööturukoolituse mõjuanalüüs näitas, et perioodil aprill-oktoober 2010 koolituse lõpetanute hõivemäär oli kuue kuu möödudes alates teenuse lõppemisest ligikaudu 9 protsendi võrra kõrgem kui võrdlusgrupil. Tööpraktikal osalejate puhul oli praktikal osalejate hulgas samaks ajaks hõivatud esimesel perioodil 13 ja teisel 20 protsendi võrra enam inimesi kui võrdlusgrupis. Samas ilmnes ka, et umbes aasta möödudes hakkas erinevus kahe meetme mõjus vähenema.
Alates 2010. a augustist toimunud tööpraktikate põhjal tehtud kulu-tulu analüüsis hinnati teenuse kulu-tulusust kaheaastase perioodi vältel. Analüüs näitas, et kogu ühiskonnale tekib tasuvusmoment ehk hetk, mil tulud ületavad kulusid 16. kuul alates teenuse algusest. Kahe aasta möödudes tõi iga tööpraktikasse investeeritud euro ühiskonnale tagasi hinnanguliselt ligikaudu 1,89 eurot. Valitsussektori eelarvele oli kahe aasta möödudes alates teenuse algusest kulude ja tulude vahe veel negatiivne, kuid hinnanguliselt tekkis tasuvusmoment umbes 28. kuu paiku.
Et võrrelda tööpraktika kulu-tulusust tööturukoolituse omaga, tehti lisaks ka kulu-tulu analüüs arvestatuna teenuse lõpust, sest sellist lähenemist kasutati 2011. a koostatud tööturukoolituse mõjuanalüüsis. Teenuse majandusliku efektiivsuse hindamine alates teenuse lõpust, näitas, et kui iga tööturukoolitusse investeeritud euro tõi kahe aasta möödudes alates teenuse lõppemisest ühiskonnale tagasi ligikaudu 4 eurot, siis tööpraktika tõi tagasi hinnanguliselt 3 eurot. Erinevus oli peamiselt tingitud tööpraktika osutamisega kaasnevatest kõrgematest kuludest vaadeldaval perioodil.
Täismahus tööpraktika mõjuanalüüsiga saate tutvuda siin.
Analüüsi koostasid töötukassa analüüsiosakonna analüütikud Kristi Villsaar, Anne Lauringson, Liis Tammik ja Teele Luhavee.
