Viimastel nädalatel on Eesti meedias avaldatud erinevaid artikleid ja arvamuslugusid Euroopa Inimõiguste Kohtu 12. jaanuari 2016 lahendi Barbulescu vs Rumeenia kohta. Muu hulgas on järeldatud, et nüüd on tööandjatel olemas kohtupretsedent töötaja meilivahetuse ja muude suhtlusvahendite jälgimiseks. Selline järeldus ei ole korrektne.
Euroopa Inimõiguste Kohus ei teinud teedrajavat lahendit
Barbulescu vs Rumeenia vaidluse asjaolude kohaselt sai kontrolli käigus tööandjale teatavaks, et töötaja oli kasutanud tööülesannete täitmiseks loodud Yahoo Messenger kontot isiklikuks otstarbeks. Sellega rikkus hr. Barbulescu tööandja hinnangul töötaja suhtes kehtestanud reegleid, mis keelasid tööandja vara kasutamise isiklikuks otstarbeks ning tööandja ütles töölepingu üles. Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud kaebuses oli hr. Barbulescu peamine väide, et tema töösuhe lõpetati põhjendustel, mis tuginesid Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 8 sätestatud isiku eraelu ja sõnumisaladuse kaitse kohustuste rikkumisele.
Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et konventsiooni artikleid ei ole rikutud, tagatud oli tasakaal töötaja eraelu ja sõnumisaladuse austamise ning tööandja huvide vahel. Viidatud kohtulahendist ei saa kuidagi järeldada, et otsusega oleks laiendatud tööandja õigust jälgida töötajate meilivahetust või muid töötaja kasutatavaid suhtluskanaleid. Kohtuotsusega on lahendatud üksnes konkreetne vaidlus teemat ulatuslikumalt käsitlemata. Nagu ka kohtuotsusest nähtub, tuleb küsimus lahendada eeskätt siseriikliku õiguse pinnalt.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 kohaselt on igaühel õigus eraelu puutumatusele ning § 43 sätestab õiguse sõnumi saladusele. Samuti tuleb töölepingu seadusest kohustus austada töötaja privaatsust ja kontrollida töökohustuste täitmist viisil, mis ei riku töötaja põhiõigusi. Eeltoodu tõttu ei tasu esiletoodud kohtulahendist teha kaugeleulatuvaid järeldusi ning olen kindel, et Euroopa Inimõiguste Kohus teeb selles küsimuses peagi oluliselt parema ja põhjalikuma lahendi.
Märkimisväärne eriarvamus
Erinevalt kohtuotsusest väärib tähelepanu otsuses sisalduv eriarvamus, milles märgiti, et Euroopa Inimõiguste Kohus on lahendis valesti tuvastanud vaidluse tuvastamise eeldused – mh, kas tööandjal oli nõuetekohane regulatsioon tööandja vara kasutamise kohta (ja töötaja nõusolek suhtluskanalite kontrollimiseks) ning, kas see regulatsioon oli ka vajalik, proportsionaalne, läbipaistev ja õiglane. Veelgi enam, eriarvamuses on rõhutatud, et töötajad ei loobu iga päev tööle tulles õigusest eraelule ja sõnumisaladusele. Nimetatud küsimused leiavad kindlasti põhimõtte „internet kui põhiõigus“ valguses käsitlemist tulevastes kohtulahendites.
Eraelulised sõnumid on jätkuvalt kaitstud
Seega, isiku eraelulised sõnumid on jätkuvalt kaitstud ning tööandja võib kontrollida üksnes sõnumeid, mis on koostatud tööülesandeid täites ja tööandja varaga. Samuti peab olema kehtestatud kord tööandja vara kasutamiseks üksnes tööülesannete täitmiseks, töötajat teavitatud kontrollimisest ning sõnumite kontrollimisel ei tohi tööandja tutvuda eraeluliste sõnumite sisuga. Barbulescu vs Rumeenia kohtulahend ei muuda Euroopa Inimõiguste Kohtu enda pretsedentlahendites Niemetz v. Saksamaa ja Halford v Ühendkuningriik avaldatud seisukohti, et töötaja eraelu on kaitstud ka tööajal olenemata tööandja vara kasutamisest ning tööandjal puudub üldine õigus jälgida töötaja erasuhtlust.
