Töövaidluses peavad mõlemad pooled, nii töötaja kui ka tööandja tõendama oma seisukohti ehk väljatoodud asjaolusid, väiteid ja vastuväiteid. Peamisteks tõenditeks on tavaliselt kirjalikud dokumendid, nagu tööleping, töölepingu ülesütlemise avaldus, töötasu teatised, tööajaarvestuse tabelid, maksekorraldused jms. Käesolevas artiklis keskendutaksegi üksnes kirjalikele dokumentidele, mida pooled esitavad töövaidluskomisjonile.
Esitatud tõenditele tuleb kirjalikes seisukohtades viidata
Sageli esitavad pooled oma kirjalike seisukohtade (töövaidlusavaldus, vastus töövaidlusavaldusele, täiendavad selgitused) juurde hulga tõendeid, millele ei ole aga seisukohtades viidatud. Seetõttu võib töövaidluskomisjonile jääda arusaamatuks, milleks üks või teine tõend esitatud on.
Vaidleval poolel ei ole vaja võtta endale töövaidluses riski, et tema esitatud kirjaliku dokumendi mõte ja asjakohasus jääb vaidluse lahendajale või vastaspoolele arusaamatuks. Selle vältimiseks tuleks kirjalikes seisukohtades ära näidata, millise eesmärgiga on iga üksik dokument esitatud ning mida see konkreetselt tõendab.
Viidata tuleb ka esitatud kirjaliku tõendi osale
Sageli on dokumendid väga mahukad, mispuhul hea tava kohaselt tuleks ära näidata, milline dokumendi osa (vastav punkt, alajaotus, lause vm) konkreetselt poole väidet tõendab. Näiteks on tõendiks tööandjalt 18.05.2015 töötajale saadetud e-kirja viimane lause "Helistan siis sulle järgmisel kuul, kui tööd tuleb", kui nõudeks on tööandjalt töötaja tööga mitte kindlustamisel keskmise töötasu nõue. Samas pika e-kirja esimene osa, kus tööandja arutleb oma tulevikuplaanide üle, kas oleks ehk mõtet tegelda veel mõne muu perspektiivika kõrvaltegevusalaga, ei oma tähtsust töötaja väite suhtes, et tööandja ei ole talle tööd andnud näiteks alates 15.05.2015.
Teine näide: kirjalikus seisukohas saab viidata konkreetsele punktile töötaja seitsmeleheküljelises ametijuhendis või töökirjelduses, mis tõendab, kuidas töötaja peab tööandjale oma tööst aru andma (millises vormis ja milliseks tähtpäevaks esitama teostatud tööde kirjelduse, töötunnid vms). On selge, et vaidlust lahendavale organile on koormav terve dokumendi läbitöötamine, et jõuda selle ainsa punktini, mis omab tähtsust antud töövaidluses.
Samamoodi tuleks viidata töötaja pangakonto väljavõtte konkreetse kuupäeva laekumisele (mis võimaldab näiteks töötasu kirjaliku kokkuleppe puudumisel tuletada täistöökuu eest makstud töötasu alusel töötajaga kokkulepitud tunnitasu); töölepingu konkreetsele punktile, mis võimaldab nõuda töötajalt lepingu rikkumise eest leppetrahvi jne.
Esitatud tõendid peavad olema asjakohased
Harv pole olukord, kus vaidlev pool esitab oma seisukohtades kirjalikke dokumente, mis ei ole asjakohased ehk mida ei saa vaidluse lahendamisel aluseks võtta. Näiteks puudub nii töötajal kui ka tööandjal reeglina vajadus esitada oma seiskohtade juurde lisaks töölepingule ka töötaja ametijuhend, kui puudub vaidlus töötaja töökohustuste rikkumise asjaolude üle, või poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkuleppe dokument, kui puudub vaidlus töötaja tekitatud varalise kahju hüvitamises. Tavaliselt ei oska pool sellisele dokumendile oma kirjalikus seisukohas ka viidata, kuna see tõepoolest ei tõendagi antud vaidluses ühtki tähtsust omavat asjaolu, väidet ega vastuväidet.
Lubamatu on töövaidlusasja toimiku koormamine asjas tähtsust mitteomavate dokumentidega. See raskendab nii vaidluse lahendamist (tähtsust omavad asjaolud võivad istungil vajaliku tähelepanuta jääda), samuti otsuse vormistamist samadel põhjustel.
