Inimesel ja tänapäeva nutitelefonil on mitmeid sarnasusi. Mõlemal on n-ö eemaldamatu aku, mille tühjenemisel ta enam ei tööta ja vajab laadimist. Meie võimuses on aga suunata energia kulutamist ja varude uuendamist. Nii enda kui nutitelefoni puhul. Inimese tööpäeva silmas pidades on üheks võtmesõnaks puhkepausid. Küsimuseks jääb, millal on mõistlik ennast laadida ja kuidas teha seda nii, et tulemus nii töötajale kui ka tööandjale oleks parim.

Mõtted tööst eemale?

Selles küsimuses esineb nii neid, kelle arvates on tõhusaim viis puhkepausiks mõtted tööst eemale saada, kui ka neid, kelle arvates ei ole see esmatähtis.

Tähelepanu tööst lahti ühendamist soosivate USA Põhja-Illinoisi ülikooli teadlaste L. Barberi ja A. Conlini hinnangul on selleks mitmeid erinevaid võimalusi. Näiteks on uuringutega tõestatud, et naljaka video vaatamine või lihtsalt looduse silmitsemine tõstab tööpostile naasnud inimese efektiivsust. Positiivsed emotsioonid tasakaalustavad nõudlikest töökohustustest tingitud stressi. Näide vastupidisest efektist on kohvinurgas tööga seotud probleemide üle kurtmine, mis kurnab mõttelist akut veelgi.

Barberi ja Conlini sõnul on headeks näideteks efektiivsetest pausidest:

• meditatsioon. Võimaldab puhastada mõtteid ja keskenduda lõõgastumisele.
• füüsiline tegevus. See parendab organismi ja ennekõike aju verevarustust.
• mängu mängimine, mis aitab kasvatada enesekindlust ja tõsta motivatsiooni.
• kolleegi aitamine. Inimliku positiivse läheduse tundmine.
• tulevikuks eesmärkide seadmine ja nende peale mõtlemine. See lubab vaadata hetketegevusi laiemas perspektiivis.

Tähelepanu tööst lahti ühendamine ei ole aga kõigi arvates sugugi möödapääsmatu. E. Hunter ja C. Wu leiavad ajakirjas Journal of Applied Psychology (2016) avaldatud artiklis “Give me a better break: Choosing workday break activities to maximize resource recovery“, et kõige tõhusamad pausid sisaldavad endas tegevusi, mis inimesele meeldivad. Nende teadustöö andmetel ei ole määrav, kas puhkehetk on tööga seotud või mitte. Loeb see, kas töötaja saab selle iseloomu ise valida või täidab kellegi antud ülesannet. Vaba tahte rakendamisel on paus tõhusam.

Nii näiteks võib kontorilaua taga istumise asemel koridoris jalutamine ja seal meilide lugemine parandada enesetunnet ning valmidust uue ülesande kallale asuda.

Pauside aeg ja sagedus

Hunter ja Wu toovad esile, et kõige parem hetk pausi tegemiseks on keset päeva esimest poolt. Nende sõnul on inimene siis värskem ning taastub pingutusest kiiremini ja suuremas mahus. Seega suhtumine, et hommikust lõunani tuleb pingutada ühte jutti ning pealelõunal lubada endale pause, ei pruugi olla sugugi parim lahendus. Siinkohal erineb inimene nutitelefonist, mille võib tühjaks kulutada ja kiiresti uuesti täis laadida. Inimesel võtab nullist täis laadimine märksa kauem aega kui sama energia taastamine lühikeste laadimistsüklitega.

Selle pinnalt võib soovitada puhkepauside jaotamist üle päeva, ka hetkedele, kus väsimustunnet veel ei ole. Kokkuvõttes peaks tööpäev tervikuna sellest võitma.

Ideaalne puhkepaus 17 minutit?

Ühe variandi efektiivse puhkepausi pikkusest käib välja töötajate produktiivsuse mõõtmise tarkvara pakkuv Desktime. Nad uurisid oma klientide miljoneid sissekandeid, eraldasid neist kõige efektiivsemad inimesed ja uurisid nende töötamisharjumusi.

Selle käigus leidsid nad, et kõige produktiivsemad inimesed tegid 52 minutit tööd ja seejärel 17 minutit pausi. Sisuliselt koosnes nende päev sprintidest, mille vahele jäi piisavalt hingetõmbepause.

Loomulikult ei ole tegemist kõikidele organisatsioonidele ja ametitele sobiva lahendusega. Küll aga võiks sellest inspireerituna mõelda, mis võiks olla tõhus lahendus teie kollektiivile.

Mida ütleb seadus?

Töölepingu seaduse alusel peab kaheksa tundi päevas töötavale inimesele olema võimaldatud vähemalt üks 30-minutiline tööpäevasisene vaheaeg, mis teeb tööpäeva kestuseks üldjuhul kokku 8,5 tundi.

“Vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seadusele peab tööandja võimaldama suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul ka tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavad vaheajad,” lisas tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Mari-Liis Ivask. Nende vaheaegade andmisel peab tööandja lähtuma töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest.

Vaheaegade hulk ja kestus on enamasti küll tööandja määrata, kuid see peab olema kooskõlas töötaja võimete ning töökeskkonna ohuteguritega. Erandina on õigusaktidega määratletud puhkepauside kestus kuvariga töötamisel – vähemalt 10% kuvariga töötamise ajast.

Eelpool kirjeldatud vaheaegu ei tohi teineteisega segamini ajada. “Kui töötaja töötab näiteks 8-tunnises vahetuses tehes püsti seistes füüsiliselt koormavat tööd, peab tööandja võimaldama nii töölepingu seadusest tuleneva vaheaja puhkamiseks ja einestamiseks kui töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevad lisavaheajad lühiajaliseks puhkamiseks ning taastumiseks,” selgitas Ivask.

Puhkepausidega seotud levinud probleemid, mida vältida:

• pausid on tööaega küll ette nähtud, kuid reaalselt ei ole töötempo tõttu aega neid kasutada.
• töötajatele võimaldatud lühikesi pause ei loeta tööaja sisse.
• pausid on tööaega ette nähtud, aga töötajad ei soovi neid kasutada.

Kokkuvõttes võib öelda, et tööks vajalike ressursside taastamine (energia, tähelepanuvõime, motivatsioon) sünnib ennekõike “headel” puhkepausidel. Puhkepauside kestuse ja hulga saab suuresti paika panna tööandja. Samas tasub tal arvestada, et puhkus on seotud tööviljakusega ja väiksema läbipõlemisohuga. Puhkepauside korraldus tasub läbi mõelda!