Eesti Maksumaksjate Liit esitas õiguskantslerile pöördumise, milles paluti analüüsida, kas maksukorralduse seaduse § 251 lõike 3 punkt 1 ning lõige 5, mis panevad füüsilisest isikust ettevõtjale ja äriühingule kohustuse registreerida vabatahtlikkuse alusel töötavad isikud töötamise registris, on kooskõlas põhiseadusega.
Täpsemalt valmistas maksumaksjate liidule muret, et need maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) sätted ei pruugi olla kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Maksukorralduse seaduses on ebaselgelt reguleeritud see, mida mõista töötamisena vabatahtlikkuse alusel tasu saamata. EML hinnangul võib see põhjustada äriühingutele ja füüsilisest isikutest ettevõtjatele, kellele on pandud kohustus enda juures vabatahtlikkuse alusel töötavad isikud registreerida, palju segadust ja ebameeldivusi, eriti arvestades seda, et registreerimata jätmise eest on võimalik kohaldada ka väärteokaristust.
MKS § 154 näeb alates 01.01.2015 kehtima hakanud redaktsioonis ette, et maksudeklaratsiooni, muu dokumendi või asja tähtpäevaks esitamata jätmise, maksuhalduri juures registreerimata jätmise, arvestuse pidamise nõuete eiramise või maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Kui sama teo on toime pannud juriidiline isik, on võimalik karistada rahatrahviga kuni 3200 eurot. Samuti on maksuhalduril võimalik kasutada mõjutusvahendina sunniraha (MKS § 258), mille ülemmäär erinevate hoiatuste kohaldamisel on kokku 3300 eurot.
Õiguskantsleri teabenõudele esitatud vastuskirjas selgitab rahandusminister, et maksukorralduse seaduse alusel tuleb töötamise registris registreerida andmed ettevõtja juures tasuta tööd tegeva isiku kohta, kui ta tegutseb ettevõtja majandushuvides või kui tema tegevus on seotud ettevõtja põhitegevusega. Ehkki sättes nimetatakse "vabatahtlikkuse alusel" tööd tegevate isikute registreerimist, leiab rahandusminister, et puhtalt heategevusliku tegevusega ettevõtja juures tegelevat isikut töötamise registris registreerima ei pea. Seejuures tuleb andmed heategevuslikult/avalikes huvides tööd tegeva isiku kohta siiski kanda töötamise registrisse, kui tema tegevus on seotud ettevõtja põhitegevusega või soodustab ettevõtja majandushuve, samuti kui esineb maksupettuste risk.
Sätete sõnastuse ja seaduseelnõu seletuskirja põhjal võib jõuda aga teistsugusele järeldusele: seadusandja eesmärk oli maksupettuste vältimine ning selleks, et registreerimata ei jääks varjatud töötasu eest tööd tegevad isikud, tuleb registreerida ka äriühingute ja füüsilisest isikust ettevõtjate juures vabatahtlikult tööd tegevad isikud, olenemata töö eesmärkidest. Teisisõnu, seadusandja pidas vabatahtlike töötamist ettevõtjate juures eo ipso ebatavaliseks, mis tuleb igal juhul töötamise registris registreerida.
Tutvudes esmalt õigusnormi ja seda selgitava seletuskirjaga, ei saa isik sealt teavet selle kohta, et registreerimiskohustust tuleks sisustada lähtuvalt kriteeriumidest, mida kirjeldas rahandusminister õiguskantsleri teabe nõudmisele vastates. Seetõttu peab õiguskantsler probleemseks, et registreerimiskohustust täpsustavad tingimused, nt tingimus, et registreerida tuleb isik, kes tegutseb ettevõtja majandushuvides, ei tulene selgelt seadusest.
Menetluse tulemusena asus õiguskantsler seisukohale, et füüsilisest isikust ettevõtjal ja äriühingul peaks olema võimalik seadusest aru saada, millistel juhtudel tema juures tasuta töötavat isikut registreerima ei pea. Õiguskantsler leidis, et ettevõtjate põhiõiguste kaitsmise ja õigusselguse huvides on vajalik registreerimiskohustuse sisu täpsustada.
Ühe mõeldava lahendusena pakkus õiguskantsler välja täpsustada töötamise registris tasuta tööd tegevate isikute registreerimise kohustust üldiste tingimuste abil (nt. ettevõtja majandushuvides tegutsemine). Teiseks võimaluseks on tuua õigusnormi erand või erandid, millisel juhul ei ole ettevõtjal kohustust tema juures tasuta tööd tegeva isiku töötamist registreerida.
