Selle suve maksumaastiku üks särav täht lisaks koalitsioonilepingu avamisele oli kahtlemata niinimetatud gestaapo-seadus ehk maksukorralduse seaduse muudatuste eelnõu, mille kohta nagu ei saanudki päris selget sotti, kas see üldse midagi muudab ja kui muudab, siis mida täpselt. Eetrisse on paisatud väga erinevaid signaale – küll olevat tegu redaktsiooniliste täpsustustega (maksuametil on kõik õigused olemas, aga et rumalad inimesed sellest paremini aru saaksid, on vaja see suurte tähtedega välja kirjutada); küll läheb Eesti riik kohe pankrotti, kui maksuametile õigusi juurde ei anta; kord öeldakse, et maksuamet ise tahtis, siis jälle öeldakse, et meil pole midagi vaja. Sekka mõned lood sellest, et maksuametnik pole pervert ja ega siis ausal inimesel midagi karta pole või et tegelikult oleme me kõik vargad ja kardame lihtsalt oma mustade mõtete paljastamist.
Seda, mida eelnõu täpsemalt sisaldab ja kuidas “turuosalised” neile ette antud tekstidest aru said, saab lugeja juba oma silmaga näha järgmises artiklis. Mina lisan siia vaid mõned üldised tähelepanekud.
Eelnõu koostajate üks etteheide ajakirjanikele oli see, et nad on kogu algatust vääralt mõistnud ja omistanud eelnõule asju, mida seal ei ole või mis on juba praegu seaduses olemas. Mina saan ajakirjanike murest aru küll. Arvestades seda, milliseid maksuseaduste muudatusi on viimastel aastatel Rahandusministeeriumi uste vahelt välja saadetud, on igasugune skepsis igati õigustatud. Kogu see jama, mis algas (või mille viimane etapp algas) 2013. aasta sügisel kuulsate käibedeklaratsiooni lisade ja sõiduauto käibemaksupiirangutega, on praeguseks jõudnud nii kaugele, et iga Rahandusministeeriumis valminud seaduseelnõu ongi ülimalt kahtlane. Tegelikult on piisavalt kahtlane juba see, kui kahe kuu jooksul ei ole Rahandusministeeriumist ühtegi seaduseelnõu välja saadetud, sest see on kindel märk, et mingi suuremat sorti sigadus on küpsemas.
Töö tegi inimesest ametniku
Sõltumata sellest, kas eelnõu sisust on õigesti aru saadud ning kui palju kriitikat kuulda võetakse ja eelnõu ringi tehakse, on igal juhul muret valmistav eelnõust ja sellega kaasnevast kommunikatsioonist läbi kumav ametnikukeskne mõtteviis. Ametnik tahab reguleerida kõiki ja kõike, ta tahab kontrollida, käskida, koguda aruandeid, koostada uusi eeskirju, kontrollida nende täitmist jne. Ametnikku tuleb usaldada, sest Ametnik teeb tähtsat tööd ning ainult tema teab, mis on meile hea ja õige. Eraettevõtja on kas nüüd just päris idioot, aga igatahes vähemalt kerge puude või arengupeetusega, sest kui ta oleks “normaalne” inimene, siis ta töötaks ju Ametnikuna. Järelikult ei maksa kuulata, mida eraettevõtjad maailma asjadest arvavad, sest nad ei oska nagunii riiklikult mõelda ja ainult Ametnik teab, mis ettevõtjale hea on. (Tegelikult, kui päris aus olla, siis eraettevõtja ongi ainus loll, kes ei tea, mis tema ettevõttele hea ja õige on. Kõik teised — töötajad, kliendid, äripartnerid, ametnikud, ajakirjanikud, naabrid, pereliikmed jne — teavad alati palju paremini, mis hinnaga osta ja müüa, palju palka maksta ja millise autoga sõita.)
Sellise mõtteviisi levik ongi kõige suurem probleem, millega maksumaksjate liit kavatseb võidelda. Kas ausal kodanikul on põhjust ametnikke karta? On küll. Kui jätta ametnike endi otsustada, kui palju on ametnikul õigusi ja kodanikul kohustusi, siis ei lähe kaua, kui on selgunud, et kodaniku ainus õigus on teada oma kohustusi (kui sedagi). Ja lõppude lõpuks — kes otsustab selle üle, kes on aus kodanik ja kes mitte? Kas maksuametnik on pervert? Jah, on küll. Absoluutselt igal võimukandjal (olgu avalikus või erasektoris) on oht oma võimu kuritarvitada. Kui puuduvad toimuvad kontrollimehhanismid, mis aitaksid võimu kuritarvitamist ära hoida, siis seda võimu ka kuritarvitatakse. Naiivne oleks jätta ametnike kontrollimine ametnike endi hooleks. Kõik diktatuurid on sündinud rahvamasside suure aplausi saatel. Siis kui aru saadakse, et asi on natuke nihu läinud, on tavaliselt juba hilja.
Viimasel ajal on märgata ka tendentsi, et riigi fiskaalhuve on hakatud pidama kõrgemaks väärtuseks kui kodanike õigusi. Siin võib olla oma osa nõukogude aja pärandil (kus riigi vara vastaseid kuritegusid karistati karmimalt kui isikliku omandi vastaseid ründeid) ning mingi roll ka viimase aja finantskriisidel ja Euroopa riikide võlaprobleemidel. Jah, tasakaalus eelarve on oluline, aga see ei saa olla Eesti riigi eksistentsi ainus või esimene eesmärk. Kohati aga jääb just selline mulje, et riigile võlgu jäämine on hullem kuritegu kui genotsiid. Hea seadus on see, mis riigile raha sisse toob, muu pole oluline. Kodaniku esimene ülesanne on võimalikult palju riigile maksta (et riik saaks selle raha kodanikele tagasi jagada). Sellepärast ei saa isegi maksuvaba tulu tõsta, sest siis kaoks kodanikul suhe riigiga. Ja selleks, et rahvalt raha kätte saada, on lubatud kõik võtted, nii ausad kui ebaausad. Sest ettevõtja, kes kogu oma käivet riigile ei loovuta, on oma olemuselt petis ja temale ametnike poolt pettusega vastata pole häbiasi.
Otse kiviajast kosmosesse
Järgmine probleem, mis mind selle teema juures häirib, on ka tegelikult üsna vana, võib öelda, et isegi aegumatu. Üsna sagedased on juhtumid, kus majja saabub uus ülemus, kes hakkab asju oma käe järgi sättima. Iseenesest ei olegi selles midagi halba, aga mõni ülemus kipub millegipärast arvama, et tema saabumisega algab ka uus ajaarvamine. Kõik vastavas valdkonnas varem tehtu ja kirjapandu võib ära unustada, sest varem elasime me kiviajas ja uus ülemus viib meid nüüd joonelt 21. sajandisse.
Sarnast joont on tunda ka praegu. Eelnõu seletuskirja ja õigustavaid artikleid lugedes jääb mulje, justkui oleks kehtiv maksukorralduse seadus kusagilt maa alt välja kaevatud. Justkui ei olekski omal ajal üle kahe aasta mitme ministeeriumi koostöös ja eksperte kaasates kogu eelnõud sõnahaaval läbi vaieldud ning lugematu arv kordi ümber kirjutatud. Muide, eelnõu kohta küsiti mitu korda arvamust nii kaubandus-tööstuskojalt kui ka maksumaksjate liidult, mis oli tol ajal väga harva esinev praktika. Sellest ajast on mulle jäänud kapipõhja vedelema mitu paksu kausta tööpaberitega, kus ei ole küll silpigi sellest, et maksuamet võiks parklates autosid pildistada või nõuda maksumaksjalt selgitusi veel esitamata maksudeklaratsiooni kohta.
Et eelnõu koostajad ei saa ka ise eriti hästi aru, mida nad lõppude lõpuks muuta tahavad, näitab ilmekalt see, et kaks “põhiteemat” on tegelikult eelmise seaduse vigade parandused. Töötajate registreerimise kohustuse juurde kirjutati suure tuhinaga, et registreerida tuleb ka isikud, kes “teevad tööd vabatahtlikkuse alusel tasu saamata”. Pärast EML kaebusest ajendatud õiguskantsleri märgukirja leiti, et palju täpsem ja arusaadavam on “ettevõtte majandushuvides töötav tasu mitte saav isik”. Igatahes multitalendist poliitsportlase juhitav Haridus- ja Teadusministeerium julges tunnistada, et nemad sellest definitsioonist aru ei saa. Aga põhiküsimuseni — miks on vaja registreerida isikuid, kes tasu ei saa — pole vaatamata EML- poolsele utsitamisele siiamaani jõutud.
Mis vahet on käibel ja käibemaksul?
Umbes sama erutav keksumäng käib teise “uudistoote” ehk makstud summade avalikustamise ümber. Ma ei tea, kas kaubandus-tööstuskojas tõesti keegi arvab, et selline iludusvõistlus aitab Eestis mingeid reaalseid probleeme lahendada, või oli see algatus mõeldud pettemanöövriks, et hoida ära suuremaid lollusi, aga igatahes sai valminud “produkt” üsna veider. Igas kvartalis avaldab MTA kaks tulpa numbritega — esimeses “riiklike maksude kogusumma” ja teises “tööjõumaksud”.
Pärast esimese tabeli avaldamist tuli terve rida üllatusi. Näiteks käibemaksutagastuste korral vähendatakse maksude kogusummat nullini, aga negatiivset väärtust ei näidata. Samuti selgus, et “tööjõumaksude” summa võib olla suurem kui “riiklike maksude kogusumma”, sest töötuskindlustuse ja kogumispensioni maksed ei ole riiklikud maksud. Kõige tipuks ilmusid edetabelisse ka Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti makstud maksusummad, sest keegi ei tulnud selle peale, et meil on olemas riigisaladus. Kuid see ei ole veel kõik. Jällegi sekkus õiguskantsler (teadagi kelle kaebuse alusel) ja ajas asja veel segasemaks, sest mingist hetkest lõpetati ära füüsilisest isikust ettevõtjate maksude (ettevõtluse tulemilt makstav tulumaks, sotsiaalmaks, kogumispensioni makse, aga ka maamaks, tollimaks, hasartmängumaks ja raskeveokimaks) avalikustamine, kuigi seadust keegi muutnud ei ole.[1]
Nüüd siis püütakse seda sasipundart lahti harutada ja leitakse, et “edetabel” muutub palju ülevaatlikumaks, kui lisaks hakata avalikustama ka käibedeklaratsioonide andmeid. Aga milliseid andmeid? Eelnõus seisab: käibemaksuseaduse § 15 lõigetes 1–4 sätestatud määraga maksustatavate toimingute ja tehingute käibemaksu summa. Seletuskirjas on aga: käibedeklaratsiooni ridadel 1–3 (20%, 9% ja 0% määraga maksustatavad toimingud ja tehingud) deklareeritud käibemaksu summa summeeritult. Need, kes on käibedeklaratsiooni täitnud, teavad, et ridadel 1–3 deklareeritakse käibed ning käibemaksu summa arvutatakse real 4. Mida see siis nüüd tähendab — kas tahetakse avaldada rea 4 väärtust või eraldi kolme arvu (rida 1 * 20%, rida 2 * 9% ja rida 3 * 0%)? Teine variant on seda kentsakam, et rea 3 osas ei saa ju ühelgi juhul tulemuseks olla midagi peale nulli (sest käibe summat ju ei avaldata?).
Seletuskirjast saame veel lugeda järgmist: Samas tuleb avaldada käibemaksukohustuslase tasutud käibemaksu summa /—/ iga-aastaselt riigile esitatavas majandusaasta aruandes, mis on avalikult kättesaadav äriregistrist. Kas tõesti? Ja kas aasta jooksul “tasutud” käibemaks on sama, mis käibelt arvutatud käibemaks? Kas sisendkäibemaksu mahaarvamine kavatsetakse ära keelata?
Edasi leiame seletuskirjast sellise lause: Kavandatava muudatuse kohaselt avaldatakse käibemaksudeklaratsiooni ridade 1 (20% määraga maksustatavad toimingud ja tehingud), 2 (9% määraga maksustatavad toimingud ja tehingud) ja 3 (0% määraga maksustatavad toimingud ja tehingud) summa suurus summeeritult. Nii et ikka tahame avaldada käibeid, mitte käibemaksu? Igatahes kaubandus-tööstuskoja kirjas tunnustakse Rahandusministeeriumi ettepaneku eest, mille kohaselt avaldatakse kord kvartalis käibemaksukohustuslase maksustatav käive. Saa siis nüüd aru.
Veel ütleb seletuskiri: Samuti on ettevõtete aastakäive kajastatud avalikult kättesaadavas majandusaasta aruandes. See lause on ilmselt kinnitus selle kohta, et eelnõu koostajatel ei ole vähimatki aimu, et müügitulu ja käibemaksuga maksustatav käive ei ole päris sama asi. Ma juba põnevusega ootan, kui mulle helistab nõudlik ajakirjanik ja nõuab selgitust, miks osaühingu X aastaaruandes on käive erinev maksuameti “edetabeli” omast. Ja siis ma hakkan talle jaurama mingist maksuvabast käibest, pöördmaksustamisest, omatarbest, põhivara müügist, välismaal tehtud tehingutest jne, mis teevad kogu pildi veel kahtlasemaks.[2] Lõpuks jõutakse järeldusele, et mis me siin ikka summeerime, teeme parem lihtsalt kõik maksudeklaratsioonid ja e-maksuameti kontod avalikuks. Või hoopis peaks lubama igal pensionäril sisse astuda suvalise ettevõtte kontorisse ja nõuda selgitust, miks nad sunnikud nii vähe sotsiaalmaksu maksavad, et pensionäridele ei saa normaalset pensioni maksta! Tundub, et nii mõnigi ametnik pole suutnud endale selgeks teha, milles seisneb avaliku ja erasektori erinevus. Kui avaliku sektori puhul kaitseb kodanike õigusi avalikustamine, siis erasektori puhul kaitseb kodanike õigusi just vastupidi mitteavalikustamine. Tundub liiga keeruline?
Miks ma seda avalikustamise näidet nii pikalt lahkan, kui minu arvates on tegemist mõttetu asjaga? Lihtsalt ma tahan näidata, et kui eelnõu koostajad ei suuda isegi kirja panna, mida nad täpselt avalikustama tahavad hakata, siis ei saa neilt ju ka nõuda, et nad suudaksid seletada, mismoodi peaks näiteks teisest EL riigist Eestisse sissetoodud kaubalt pöördmaksustamise korras arvutatud käibemaksu avaldamine “andma avalikkusele ettekujutuse ettevõtja majandustegevusega loodavast lisaväärtusest ning tema panusest avalike teenuste finantseerimisse” või mismoodi “avalik arvamus suunab isikuid suuremale maksukuulekusele”. Või leidis mõni maaletooja lihtsalt hea võimaluse hakata oma ettevõttele tasuta reklaami tegema sellega, et maksuameti edetabelis avaldatakse topeltsuuri käibeid.
Üle piiri ei maksa minna
Kõige kummalisem väide, mida ma selle eelnõu kohta olen kuulnud, on see, justkui oleks MTA-l tolli valdkonnas praegu olemas sellised õigused, mida eelnõus kavatsetakse anda maksuasjades. Jutt käib MKS § 59 lõikest 21, mis annaks maksuhaldurile õiguse põhjendatud kahtluse korral läbi viia üksikjuhtumi kontroll maksuõigusrikkumise ennetamise ja avastamise eesmärgil.
Siin on nüüd küll midagi totaalselt segamini läinud. Üksikjuhtumi kontrolli eesmärk on kontrollida maksudeklaratsioonis deklareeritud andmete õigsust. Tollivaldkonna peamine erinevus seisneb selles, et tollis deklareeritavatel maksudel ei ole maksustamisperioodi. See tähendab, et iga kord, kui keegi ületab Euroopa Liidu piiri ja tal on kaasas mingit kaupa, algab piiri ületamise hetkel “menetlus”. Sõltuvalt isikust ja kaubast võivad need menetlused olla üsna erinevad, aga ühine tunnus on see, et maksukohustus või maksuvabastus (tihti ka näiteks maksukohustuse edasilükkamine) tekib piiri ületamise hetkel. Sellest hetkest alates on tolliametnikel õigus teha mitmeid erinevaid toiminguid, näiteks kauba, transpordivahendi, postipaki või reisija läbivaatus, kaubaproovide ja -näidiste võtmine, kauba plommimine jne (vt tolliseaduse §-d 39–44). Aga kõik see toimub pärast seda, kui kaup on Eestisse saabunud ja “menetlus” alanud. Tollialaste õiguserikkumiste (salakaubaveo) tõkestamine seisneb eelkõige selles, et piiri valvatakse korralikult ja piiripunktides kasutatakse kauba läbivalgustamiseks röntgenseadmeid. Ennetav tegevus seisneb (täpselt nii, nagu kirjutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) just nimelt voldikute jagamises (nt kui Eestist lahkumisel antakse inimesele kaasa voldik, kus on kirjas, kui palju mingit kaupa või Eestisse naasmisel maksuvabalt sisse tuua).
Muude maksude puhul toimub maksude deklareerimine teatud perioodi jooksul ning senine arusaam on olnud selline, et niikaua kui pole deklaratsiooni, pole ka midagi kontrollida ehk puudub menetluse ese. Veel esitamata deklaratsiooni kontrollimine tähendaks sisuliselt “mõtteroima” uurimist. Kui nüüd taas tuua võrdlus tolliasjandusega, siis see õigus, mida praegu eelnõus MTA-le maksuasjades anda, oleks umbes midagi sellist, kui tolliametnik helistaks Türgi hotellis puhkavale Eesti turistile ja nõuaks igal hommikul e-posti teel aruannet eelmisel päeval tehtud sisseostude kohta (et olla valmis turisti Eestisse saabumisel kontrollima). Tolliseadus lubab ametnikel kasutada relvi ja erivahendeid (nt käerauad), aga seda ikka alles siis, kui salakaubavedaja on juba piiri ületanud, st õiguserikkumine on toime pandud. Kui relvastatud Eesti tolliametnik peaks suures ennetustuhinas tõesti sõna otseses mõttes üle piiri minema, siis tegeletakse temaga Pihkva kohtumajas, kuid nende ametnikega, kes tallavad jalge alla Eesti maksumaksjate seaduslikke õigusi, peame me ise kuidagi hakkama saama.
[1] Pikemalt vt samas numbris artiklit “Maksuamet soovitab: lolli seadust ei pea täitma”.
[2] Sarnane “ärikool” on juba korra toimunud, kui ma julgesin väita, et see on täiesti normaalne, et mõni aktsiaselts või osaühing ei maksa ega kavatsegi lähemal ajal mingeid makse maksma hakata. See osutus nii suureks sensatsiooniks, et 5. augusti Äripäevas pühendati teemale tervelt kaks lehekülge.
Artikkel on avaldatud Eesti Maksumaksjate Liidu ajakirjas MaksuMaksja 8/2015
