Riigikogu võttis kolmapäeval, 19. novembril toimunud istungil vastu valitsuse algatatud töövõimetoetuse seaduse (678 SE) ning rehabilitatsiooniteenuste korraldust muutva sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse (693 SE), mis on osa suuremast muudatuste paketist ehk töövõimereformist.
Töövõimetoetuse seaduse hääletamisel oli seaduse poolt 55 ja vastu 32 Riigikogu liiget. Seadus reguleerib töövõime hindamist ning töövõimetoetuse määramise ja maksmise tingimusi ja korda.
Seaduse eesmärk on toetada vähenenud töövõimega inimeste töötamist ja töölesaamist ning tagada neile sissetulek. Eesmärk on ennetada töövõime kaotust ja motiveerida inimest säilinud töövõime ulatuses ühiskonnaelus aktiivne olema. Reformiga soovitakse pakkuda tervisekahjustusega inimestele kompleksselt abi ja toetust tööturul osalemiseks, arvestades iga inimese individuaalseid vajadusi ja barjääre. Terviklik lähenemine tähendab, et töövõime hindamine toetab sobivate tööturuteenuste pakkumist ja terviseseisundile vastava töö leidmist.
Riigikogu teise lugemise käigus tehtud muudatused näevad ette töövõime hindamisega kaasnevate erivajadusest tingitud lisakulude hüvitamise, kui töötukassa saadab inimese arsti vastuvõtule. Samuti tõstetakse sissetuleku piiri, millest alates hakatakse osalise töövõimega töötaja toetust vähendama. 641-eurose kuusissetuleku asemel hakatakse toetust osaliselt vähendama alates 960-eurosest palgast.
Muudatuse järgi ei saa töötukassa töövõimetoetuse maksmist enne peatada, kui pole välja selgitatud, miks inimene ei ole tööotsimisel aktiivne olnud. Sõltumata tema aktiivsusest tööturul, saab ta tervisealast rehabilitatsiooniteenust igal juhul. Nii tööd otsivad kui ka tööl käivad osalise töövõimega inimesed, kes hakkavad töötukassa kaudu rehabilitatsiooniteenust saama, võivad edaspidi saada töövõimet toetavaid, tervist paremaks tegevaid teenuseid tänase 483 euro asemel kuni 1500 euro eest aastas.
Seadus näeb ette vähemalt 1000 töökoha loomise avalikus sektoris vähenenud töövõimega inimestele 2020. aastaks.
Riigikogu lükkas seaduse jõustumise tähtaja 1. jaanuarile 2016.
Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse hääletamisel oli poolt 52 ja vastu 32 Riigikogu liiget.
Seadus kujundab ümber rehabilitatsiooniteenuse korralduse nii tööturu- kui sotsiaalvaldkonda hõlmavaks terviklikuks süsteemiks. Samuti kaasajastab seadus abivahendi teenuse korralduse sotsiaalvaldkonnas. Töövõimereformi tulemusel hakatakse eristama tööalast rehabilitatsiooni tööealistele inimestele ning sotsiaalset rehabilitatsiooni lastele, eakatele ja puuduva töövõimega inimestele. Tööalast rehabilitatsiooni korraldab töötukassa, sotsiaalset rehabilitatsiooni sotsiaalkindlustusamet.
Riigikogu lisas eelnõu teisel lugemisel sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saajate hulka osalise töövõimega tööealised inimesed, kes ei täida töötukassas aktiivsusnõuet ega oma seetõttu õigust tööalasele rehabilitatsioonile. Muudatusega luuakse inimesele valikuvõimalus. Kui inimene osaleb aktiivselt tööturul, on tal õigus saada teenust rehabilitatsiooni tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel. Kui inimene ei soovi olla tööturul aktiivne, siis ei ole tal tööalase rehabilitatsiooni õigust, aga talle jääb õigus igapäevaeluga toimetulekut soodustava sotsiaalse rehabilitatsiooniteenusele sotsiaalhoolekande seaduse alusel. Muudatustega rõhutatakse, et teenuse osutamine peab toimuma individuaalsel juhtumikorralduslikul põhimõttel.
Riigikogu lükkas seaduse jõustumise tähtaja 1. jaanuarile 2016.
