Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva tegi valitsuskabinetile ettepaneku liita rasedus- ja sünnituspuhkus, isapuhkus ja lapsehoolduspuhkus ning nende eest makstavad tasud üheks puhkuseks ja hüvitiseks, millest ema saab ainuisikuliselt kasutada kaht ja isa üht kuud, ülejäänud aega on võimalik kasutada ka samaaegselt või koormust jagades.

Praegust süsteemi tuleks Iva hinnangul muuta paindlikumaks, et see arvestaks riiklike eesmärkide ja lapsevanemate töö- ja elukorraldusega. Valitsuskabinet arutas Iva ettepanekuid neljapäevasel kabinetinõupidamisel.

Arutelu jätkatakse uuesti märtsis ning eelnõu on kavas valmis saada sügiseks, teatas sotsiaalministeerium peale valitsuse kabinetinõupidamise lõppu.

Selle tulemusena tekiks alla kolmeaastast last kasvatavale vanemale üks puhkus ja üks hüvitis, mis tugineks eelkõige praeguse lapsehoolduspuhkuse ja vanemahüvitise põhimõtetele. Muudatuse raames liidetaks emadele suunatud 140-päevane rasedus- ja sünnituspuhkus, 10-päevane isapuhkus ja kuni kolmeaastane lapsehoolduspuhkus ning 140-päevane sünnitushüvitis, 10-päevane isapuhkuse tasu ja 435-päevane vanemahüvitis.

Sellises skeemis on emale ette nähtud minimaalselt kahe kuu pikkune individuaalõigus ehk vanemahüvitisest vähemalt kuu enne ja kuu peale lapse sündi on reserveeritud emale.

Töösuhtes emal on võimalik vanemapuhkusele jääda kuni 70 päeva enne lapse eeldatavat sündi, varasema töösuhteta naised saavad vanemapuhkusele jääda alates lapse sünnist. Jäädes vanemapuhkusele vähem kui 70 päeva enne lapse eeldatavat sündi, pikeneb selle võrra vanemahüvitise maksmise periood peale lapse sündi.

30 päeva vahetult enne ja peale lapse sündi on kaetud töötamise piiranguga, et tagada naise ja lapse tervise kaitse.

Isale on sellises skeemis ette nähtud ühe kuu pikkune individuaalõigus ehk üks kuu vanemahüvitisest on reserveeritud isale. Isa individuaalõigus liidetakse olemasolevale vanemahüvitise perioodile ehk makstakse vanemahüvitist peale lapse sündi kokku 575 päeva ehk kuni lapse umbes 19 kuu vanuseks saamiseni. Kui isa oma individuaalõigust ei kasuta, kaotab ta selle osa vanemahüvitisest.

Ühtne hüvitis tähendab sünnitushüvitise, isapuhkuse tasu ja lapse hooldustasu liitmist ning vanemapuhkuse vanemahüvitisega tasustamist. Hüvitise miinimummäär on töötasu alammäär ja maksimummäär keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kolmekordne suurus.

Kokku makstakse vanemahüvitist maksimaalselt 605 päeva: sellest töösuhtes emale 30-70 päeva enne sündi, kõigile emadele 30 päeva peale lapse sündi, isale 30 päeva. Jagatav osa on 475-515 päeva.

Lisaks on Iva teinud ettepaneku võimaldada kasutada vanemahüvitist kogu vanemapuhkuse perioodil paindlikult, seda vajadusel katkestada ja jätkata kasvõi päeva kaupa. Lisaks säilib määratud vanemahüvitise ka samaaegse tulu teenimise korral.

Seda võimalust on võimalik kasutada lapse kolmeaastaseni, siis puhkuse ja vanemahüvitise saamise õigus lõppeb ja kasutamata jäänud õigus aegub.

Vanematel tekib võimalus viibida vanemapuhkusel ja hüvitist saada ka samaaegselt, see vähendab vanemahüvitise maksmise perioodi vastavalt ühiselt kasutatud ajale.

Lisaks on Iva teinud ettepaneku võimaldada mõlemale vanemale iga kuni 8-aastase lapse kohta tema sissetulekuga seotud tasustatud lapsepuhkust kas ühes osas või osadena, kuid kokku mitte rohkem kui 30 päeva ulatuses aastas. Lapsepuhkuse tasu suurus oleks 50 protsenti vanema eelmise kalendriaasta keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.

Sotsiaalkaitseministri ettepanekutu kohaselt tuleks ka ühtlustada lapsendamispuhkuse ja lapsendamishüvitise põhimõtted sarnaseks vanemapuhkuse ja vanemahüvitisega ning laiendada skeemi hooldusperedele ja kõigile uude perre lapsendajatele.

Antud ettepanekud toetavad sotsiaalkaitseministri hinnangul vanemate osalemist tööturul ja soodustab laste kasvatamise jagamist vanemate vahel.

TAUST

• 2015. aastal sai vanemahüvitist kokku 14 505 inimest, kellest kõigest 8% olid isad.
• Lapsehooldustasu maksti alla 3-aastase lapse kasvatamise korral 98% juhtudest naistele.
• Tasustatud lapsepuhkust ja puudega lapse lisapuhkust kasutavad enamasti (vastavalt 79% ja 76%) emad.
• FIEdel, vaba elukutse esindajatel (nt notarid, kohtutäiturid, vandetõlgid, audiitorid, pankrotihaldurid), käsundus- ja töövõtulepingu alusel töötavatel või mittetöötavatel isadel puudub praegu õigus isapuhkusele ja selle tasule.
• 140-päevase rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal ei ole praegu Eestis lubatud töötada, kuna õiguslikult käsitletakse seda perioodi ajutise töövõimetusena. Tänapäevased arusaamad ja töö tegemise võimalused sellist lähenemist ei toeta ning paljud lapseootel naised on võimelised ja tahavad töötada.
• Vanematel ei ole praegu võimalik osakoormusega töötades ja puhates olla lapsehoolduspuhkusel samaaegselt.
• Taanis, Norras ja Rootsis saab kombineerida osaajaga töötamist ja puhkamist, vanemad saavad olla puhkusel nii üheaegselt kui eraldi, osa hüvitisest on võimalik säilitada hilisemaks perioodiks, samuti on võimalik valida madalamalt hüvitatud pikema puhkuseperioodi ja kõrgemalt hüvitatud lühema puhkuseperioodi vahel.
• Riikides, kus osa vanemapuhkusest on reserveeritud isadele, on isade osakaal vanemapuhkuse kasutajate hulgas väga kõrge (nt Norras, Islandil ja Rootsis ca 90%). Samuti jagavad isad peale individuaalõiguse kasutamist meelsamini ka ülejäänud, perele jagamiseks mõeldud puhkuseosa.
• Norras tõusis isade osakaal vanemapuhkuse kasutamises pärast isadele suunatud vanemapuhkuste muudatusi 1993. aastal 1997. aastaks 4 protsendilt 70-ni ja on viimastel aastatel olnud ca 90%.