Ostetud asjal võib esineda puuduseid, mis tingivad ostja vajaduse müüja vastu nõude esitamiseks. Nõude esitamisel on olulisel kohal puuduse olemasolu ja selle tõendamine. Üldjuhul peavad (kohtu)vaidlustes kõik pooled ise oma väiteid tõendama. Uuema kohtupraktika (riigikohtu lahend nr 3-2-1-49-17) kohaselt võib selles reeglis aga esineda erisusi.

Olukorras, kus üheks pooleks on professionaalne müüja ja teiseks pooleks tarbija, võib teatud juhtudel olla tõendamiskoormis erinevalt jaotatud poolte tõttu – tarbija võib olla nõrgemas seisus. Sellisel juhul võib professionaalsel müüjal olla suurem tõendamiskoormis võrreldes tarbijast ostjaga. Seejuures ei pea tarbija väga detailselt ja spetsiifiliselt puuduseid välja tooma, vaid piisab üldisemast väitest puuduste kohta.

Tõendamiskoormise erisus ei rakendu automaatselt ja alati, vaid sõltub asjaoludest. Riigikohus on oma eelmise aasta lahendis, mis puudutas autol esinenud puuduseid, välja toonud, et tarbija tõendamiskoormis ei saa olla piiramatu olukorras, mis nõuab süvendatud tehnilisi teadmisi. Riigikohus asus seisukohale, et süvendatud teadmiste vajaduse puhul on müüjal suurem tõendamiskoormis kui tarbijast ostjal, kuna tarbijal puuduvad selleks teadmised. Lisaks võivad tarbijal puududa tõendamiseks võimalused – näiteks olukorras, kus puudus on parandatud ja puudusega osa hävitatud.

Vältimaks olukorda, kus professionaalsel müüjal ei ole tõendeid, millega end kaitsta, tasub ennetavalt analüüsida müüdavate asjade olemust ehk kas neil võiks esineda puuduseid, mille kohta on vajalikud süvendatud eriteadmised, üle vaadata lepingutingimused ning võimalusel tagada võimalikult paljude tõendite olemasolu, mis kinnitaks müügiobjekti vastavust lepingule.