Saneerimisseadus defineerib saneerimise järgmiselt: “Ettevõtte saneerimine on abinõude kompleksi rakendamine ettevõtte majanduslike raskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks.” Nojah, mitte kõige hullem, aga siiski päris keeruline.

Hästi lihtsalt ja hästi lühidalt öeldes – saneerimismenetluses saab ettevõte võimaluse oma võlausaldajate nõuded ümber kujundada ja vältida pankrotistumist. Lühikeseks ajaks (hetkel kuni 60 päeva) saab ettevõte kohtult kaitse oma võlausaldajate nõuete vastu, kuid selle ajaga peab ettevõtte juhtkond koos saneerimisnõustajaga koostama saneerimiskava ning saama sellele enamuse oma võlausaldajate heakskiidu.

Nõuete ümberkujundamine saneerimismenetluses tähendab seda, et ettevõte võib mh võlausaldaja nõuet samaaegselt:

• vähendada – näiteks maksab 100 000 euro suurusest nõudest tagasi vaid 75 000 eurot; ja
• ajatada – näiteks maksab nõude ära mitte kohe, vaid järgmise kahe aastaga.

Nõuete vähendamine ja ajatamine ongi tavapäraselt enimlevinud nõuete ümberkujundamise viisid ja neid kirjeldatakse täpsemalt saneerimiskavas. Lisaks nõuete ümberkujundamisele peab saneerimiskava sisaldama aga ka muid seadusega nõutud elemente.

Kohtulik kaitse võlausaldajate nõuete vastu tähendab lihtsustatult seda, et saneerimisega hõlmatud nõuet ei saa ettevõttelt saneerimismenetluse ajal sisse nõuda.

Nõuete ümberkujundamisega ei saa aga loomulikult hoogu minna, sest esiteks peab ettevõte veenma kohut, et ettevõte on üldse nö “saneeritav” ja teiseks peavad saneerimiskava vastuvõtmiseks selle heaks kiitma üle poole võlausaldajatest, kellele peab ka kuuluma 2/3 nõuete mahust. Kohus ega võlausaldajad ei soovi reeglina heaks kiita saneerimiskava, mis võlausaldajate nõudeid üleliia palju kärbib või neid liiga pikaks ajaks ajatab.