Riigikohus tegi 13. mail haldusasjas 3-3-1-8-15 olulise lahendi, milles selgitas keskkonnaasjades kohtusse pöördumise õiguse tingimusi nii enne kui pärast keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) jõustumist. Kohus leidis muuhulgas, et pärast KeÜSi jõustumist peavad kaebajad kaebeõiguse osas tuginema oma õiguste riivele ning seni tunnustatud nn puutumuskaebust enam esitada ei saa. Samas annab KeÜS uue kohtus kaitstava õiguse – igaühe õiguse tervise- ja heaolu vajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus.
Puutumuskaebus varasemas Riigikohtu praktikas
2007. aastast alates on Riigikohus oma praktikas leidnud, et keskkonnaasjades on isikute õigus kohtusse pöörduda (nn kaebeõigus) erinev kui muudes haldusasjades. Haldusasjas 3-3-1-86-06 leidis Riigikohus, et sellistes asjades kohtusse pöördumise õiguse aluseks võib lisaks õiguste rikkumisele olla ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Selline puutumus peab kohtusse pöördumise õiguse andmiseks olema oluline ja reaalne. Puutumus peab olema ka individuaalne, st seotud konkreetse isikuga ja avalikes huvides ei saa ka sel alusel kaebusi esitada.
Hilisemates vaidlustes kordas Riigikohus eeltoodud järeldust. Haldusasjas 3-3-1-68-11 leidis Riigikohus, et ala looduskaitse alla võtmata jätmist ei saanud vaidlustada puutumuskaebusest lähtuvalt. Haldusasjas 3-3-1-87-11 selgitas Riigikohus veel lisaks eeltoodule, et puutumuskaebuse puhul kontrollitakse tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid. Nt keskkonnamõju osas piisab sellest, kui kahjustatakse keskkonnaressurssi, mida kaebaja tavapäraselt kasutab.
Puutumusest antud vaidluse kontekstis
Seekordses vaidluses andis Riigikohus hinnangu, kas meres liiva kaevandamise loaga võib oluline puutumus olla isikul, kes oma põhjenduste kohaselt kasutab kaevandamise poolt kasutatavat merd kalapüügiks ning elab kaevanduse mõjupiirkonnas. Riigikohus leidis oma otsuses, et kaebajal küll oli huvi kavandatava tegevuse vastu, ent kaebeõiguse tekkeks ei piisa igasugusest huvist. Täiendava kriteeriumina tõi kohus välja, et selline huvi peab olema "oluline". Millised huvid võiksid olla olulisteks huvideks, kohus aga kahjuks ei selgitanud. Kohtu hinnangul ei olnud antud juhul kaevandamise mõju kaebaja huvidele oluline ja reaalne ja seetõttu ei olnud isikul ka kaebeõigust kaevandamisloa vaidlustamiseks.
Eeltoodud järeldustega ei olnud nõus sugugi kõik kohtukolleegiumi liikmed. Viiest kohtunikust kaks (I. Pilving ja J. Põld) leidsid eriarvamuses, et isikul oleks siiski pidanud olema õigus kaevandamisluba vaidlustada. Kohtunike hinnangul oli puutumuskaebuse kriteeriumite sedavõrd range kohaldamine vastuolus Arhusi konventsiooniga, millele varasem kohtupraktika sisuliselt tugines. Kohtunike hinnangul oli kaebaja näidanud piisavat puutumust ning mõju võimalikkus oli usutav. Kuna kaebuse üks põhiväiteid oli keskkonnamõjude hindamise ebapiisavus, ei olnud kohane järeldada, et mõju kaebaja huvidele oli väheoluline.
Kaebeõigus KeÜSi jõustumise järel
Riigikohus selgitas otsuses ka KeÜSi jõustumise tagajärgi kaebeõigusele keskkonnaasjades. Otsuse punkti 19 kohaselt näeb KeÜS sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku üldreeglitega kaebeõiguse eeldusena ette õiguste rikkumist. Seega puutumuskaebuse esitamist KeÜS ette ei näe. Samas on KeÜSis sätestatud uus, kohtulikult kaitstav õigus – õigus tervise ja heaolu vajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus.
Riigikohtu hinnangul tähendab see, et puutumust tuleks tulevikus keskkonnaasjades kaebeõiguse tuvastamisel käsitleda teistmoodi. Puutumus ei ole iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära, millise (loodus-)keskkonna osa kaitsmine on seotud konkreetse isiku õigusega.
Puutumuse mõiste on sisustatud KeÜS § 23 lg-s 2 järgnevalt: "Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga." Sealjuures loetakse mõjutatud keskkonnaks või loodusvaraks KeÜS § 23 lg 3 kohaselt ka juba "tõenäoliselt mõjutatud" keskkonda või loodusvara. Seega piisab õiguse riiveks juba potentsiaalsest ja ebakindlast mõjust keskkonnale või loodusvarale (vt ka KeÜS kommentaare § 23 kohta (p 3 – 4.1)).
Võib eeldada, et KeÜSi sätete alusel on kaebeõigus sisustatud laiemalt kui seda on puutumuskaebuse esitamise võimalused Riigikohtu viimases lahendis käsitletud kujul. Konkreetses kohtuasja kohaselt viibis kaebaja tihti oma elukoha ümbruses ning kasutas sageli loodusvara (merd ja seal kalu). Juhul, kui kaevandamine võib potentsiaalselt kaasa tuua häiriva müra kaebaja elukohas või kalavarude vähenemise tema kasutataval kalastusalal, on tegemist keskkonnaga, millega isikul on oluline puutumus. Kui kaevandamine võib halvendada seda keskkonna nii, et see ei vasta kaebaja tervise või heaolu vajadustele, oleks kaebajal uue seaduse kohaselt olnud kaebeõigus. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1 võib kaebuse tagastada vaid juhul, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktiväited on tõendatud. Tõenäoliselt ei oleks kaebaja õiguse riive puudumine antud juhul olnud ilmselge ning kaebus oleks tulnud sisuliselt läbi vaadata.
