Riigikohus on teinud otsuse (3-3-1-72-15), milles selgitas kõrgendatud saastetasumäärade kohaldamist olukorras, kus ettevõtja tegutseb ilma keskkonnaloata, kuigi see olnuks vajalik. Riigikohus on ka varem selgitanud kõrgendatud tasumäärade kohaldamist, ent seda olukorras, kus saastetasu määrati ebaseadusliku tegevuse eest, millele ei oleks olnud võimalik keskkonnaluba anda.
Esimese asjana käsitles riigikohus keskkonnatasu maksmise kohustuse aegumist. Riigikohus leidis, et kuna keskkonnatasu seaduses on sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise tähtaeg, on aegumise tähtajaks kolm aastat ajast, mil oleks pidanud deklaratsiooni esitama või esitati valeandmeid sisaldav deklaratsioon.
Teise küsimusena uuris riigikohus, kas on põhiseaduspärane, et saastetasu summa aluseks olevad heitkogused arvutati keskkonnaministri määrusega kehtestatud metoodika põhjal. Nimelt kehtib maksunduses põhiseaduse §-st 113 tulenev põhimõte, mille kohaselt peaks kõik maksuõigussuhte elemendid olema kindlaks määratud seaduses. Riigikohus leidis, et kuigi saastetasu täpse summa määramisel olukorras, kus ettevõtjal puudub luba, sõltub määrusega sätestatud metoodikast, ei ole see põhiseadusega vastuolus. Mh on selle põhjuseks, et keskkonnatasu on erilaadne rahaline kohustus ja määrus ei reguleeri otseselt saastetasu objekti, milleks on saasteainete kogus.
Riigikohus hindas ka, kas heitkogused olid määratud kohasel viisil. Kaebaja väitis, et arvutuslikul teel saadud kogused olid oluliselt suuremad kui tegelikult 2011. a keskkonda heidetud kogused. Selle tõendamiseks esitas kaebaja 2014. a koostatud lubatud heitkoguste projekti (LHK), mis tugines tegelikele mõõtmistele. Riigikohus leidis, et sellistele mõõtmistele tuginemine ei ole põhimõtteliselt välistatud, aga kohus peab hindama, kas need on varasemale perioodile ülekantavad (st kas ei ole toimunud muudatusi, mis võiks mõjutada heitkoguseid). Selle hindamine jääb otsuse kohaselt Ringkonnakohtu ülesandeks.
Viimaseks selgitas Riigikohus antud juhtumi erinevusi haldusasjast 3-3-1-3-05. Varasemas lahendis leidis kohus, et kõrgendatud saastetasumäära kohaldamisel on üks eesmärke suure ohupotentsiaaliga tegevusest tekkinud kahju kompenseerimine. Antud juhul, kus tegevus oli erinevalt raudteetsisterni lekkest põhimõtteliselt lubatav, on kõrgendatud tasumäära eesmärgiks aga suunata isikut luba taotlema. Riigikohus leidis, et seetõttu tuleb ringkonnakohtul pärast heitkoguse väljaselgitamist hinnata ka keskkonntasu summa proportsionaalsust.
Riigikohus leidis, et kehtiv süsteem on põhiseaduspärane, ent kohtutel on õigus hinnata üksikjuhtumil määratud summa proportsionaalsust
