Habemest limonaadini – maksunduse ajaloo lühikursus

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Koalitsiooni pingutused uute maksude väljamõtlemisel ei ole tegelikult midagi uut. Allpool toon ära ainult artikli mahu piiratuse tõttu valikulise ülevaate, sest kui hakata kogu maailma maksude ajalugu kirja panema, tuleks avaldada mitmeköiteline teos. Valitsejate fantaasia on olnud piiramatu läbi ajaloo ning harv pole ka see, kui maksude kehtestamisega tahetakse vähemalt sõnades saavutada hoopis muid eesmärke kui raha laekumine riigile. Läbi ajaloo on eri riikides maksustatud kõikvõimalikke asju – ehteid, tikke, mängukaarte, soola jne.1 Lisaks on kehtestatud palju erinevaid subjektiivseid makse, mida pidid maksma teatud seisused või mille maksmiseks pidi olema teatud eritingimus. 

Markantsemaiks näiteks võib pidada 1699. aastal Peeter I kehtestatud habememaksu. Siin oli tegemist maksuga, mille puhul oli määravaks tema mõjutav ehk regulatiivne funktsioon. See maks pidi habemikest bojaaridest eurooplased tegema. Aga võib ka teistmoodi. Nii nimetatakse kirjanduses mõrvamaksu, mida kirjeldab Suurbritannia kuninga Henry II varahoidja Richard von Ely (1130-1198). Mõrvamaksu maksid isikud foogtile siis, kui viimase poole aasta jooksul oli vastava maafoogti piirkonnas toime pandud avastamata mõrv.2 See maks oli ühest küljest trahv selliste kuritegude vältimiseks tulevikus. Teisest küljest pidi see maks aitama kaasa mõrvade avastamisele.

Kuigi maksude ajalugu on juba vanast Egiptusest alates väga kirev olnud, siis tänapäevase maksusüsteemi alged võib leida 18–19. sajandist. Esimene tänapäeva mõistes tulumaksuseaduse kehtestas alles 1799. aastal Suurbritannias tollane peaminister William Pitt sõjamaksuna. Tulumaksu kehtestamise põhjuseks oli Suurbritannia ja Napoleoni Prantsusmaa sõda, mis nõudis täiendavaid rahalisi vahendeid. Selline põhjendus sobis ka 19. sajandil valitsenud maksu mõiste teooriaga, mille kohaselt oli maks kodaniku tasu riigi kaitse eest (ohvriteooria). Tõenäoliselt just sellest teooriast tulenevalt nimetati Šveitsis kuni 1982. aastani tulumaksu kaitsemaksuks (sks k wehrsteuer). Suurbritannias 1799. aastal jõustunud maks kehtis ajutiselt küll kaks aastat, kuid 1803. aastal kehtestas teisel katsel uue seaduse Pitti järeltulija Henry Addington.3 

Tihti ongi maksude kehtestamise põhjuseks olnud sõjakäigu finantseerimise vajadus. Nagu Inglismaal, nii põhjustas ka Saksamaal tulumaksu kehtestamise sõda Napoleoni vastu ja sellest tulenev rahavajadus. Samamoodi nagu Inglismaal, ei õnnestunud ka Saksamaal tulumaksuseaduse kehtestamine esimesel korral.4 Ajutised tulumaksuseadused kehtestati aastatel 1807, 1810 ja 1820 Saksamaal sõjamaksuna. Eraldi mainitakse ära ka tulumaksu kehtestamist 1808. aastal Preisimaal, Königsbergis ja Leedu aladel. Tegemist oli samuti sõjamaksuga, mis oli progresseeruvate määradega. Sellise maksu kehtestamist mõjutas vabahärra Karl vom Stein.5 

Kehtiv ja järjepidev tulumaksusüsteem Saksamaal sai alguse aastast 1891, mil kehtestati progresseeruv tulumaks maksumääradega vahemikus 0,67-4%. Koos täiendavate kohalike maksumääradega (sks k kommunalzuschläge) ulatus maksukoormus kuni 12%-ni.6 Lisaks nimetatakse erialakirjanduses ka Saksamaa 1920. ja 1925. aasta seadusi kui oma olemuselt põhimõttelisi muudatusi kaasa toonud seadusi. 

Kardinaalselt erinevalt käitus 19. sajandil Monaco, kus 1869. aastal keelati otsesed maksud. Seda joont on Monaco tänaseni järginud selle erandiga, et füüsiliste isikute ettevõtlustulu maksustatakse.7 Just sellepärast on Monaco tänapäeval kujunenud kõrgelt teenivate sportlaste ja artistide pelgupaigaks.

Tänapäevase käibemaksu teke jääb samasse aega kui tulumaksu areng. Selle põhjuseks oli ühiskonna ja riigi areng. Riigid vajasid üha rohkem raha avalike ülesannete täitmiseks ja haldusaparaadi töös hoidmiseks, lisaks tekkis vähehaaval alates 19. sajandist sotsiaalsüsteem. 19. sajandi teist poolt ilmestabki Saksamaal sotsiaaldemokraatide ja konservatiivide vaidlus maksude kehtestamise üle. Sotsiaaldemokraadid pidasid kaudseid makse töölistele ja tavakodanikele vaenulikuks põhjusel, et need rikkuvat maksevõimelisuse põhimõtet.8 Sotsiaalsüsteemi finantseerimiseks oli raha vaja ning maksusüsteemid, mis ainult osaliselt üritasid maksustada kaupu, ei olnud enam piisavad. Nagu eelnevalt juba mainisin, siis algselt üritati maksustada üksikuid kaupu (sool, tikud jne) müügi- või tollimaksudega, kuid ilmselgelt selline lähenemine ei olnud mõistlik juba seetõttu, et iga maksu eraldi hallata ja koguda ei ole just kõige lihtsam ning seda olukorras, kus neid makse on palju.

Käibemaksu eellane oli 1916. aastal Saksamaal kehtestatud tempelmaks, mille määr oli 0,5%. Tempelmakse oli ka varem kasutatud, kuid maksuobjekt oli piiratud nt väärtpaberite, vekslite või mängukaartidega. 1919. aastal jõustus käibemaksuseadus, milles maksumäär oli 0,5%. 1920. aastal tõsteti maksumäär 1,5%-le, luksuskaupade puhul oli maksumäär 15%.9 Tegemist oli nn brutokäibemaksuga ehk kumuleeruva maksuga, mille tunnuseks on sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine. Just sealt algas aga areng, mille tulemusel hakkasid kaduma üksikud tarbimismaksud või kaupade maksud ning need asendusid üldise tarbimismaksuga (käibemaks) või eriliiki kaupadele kehtestatud aktsiisidega. Seetõttu võib vaadelda igasugust erimaksu, olgu see siis suhkrule, mõnele joogile või millele iganes, kui ajas tagasiminekut.

Kuigi tuleb tõdeda, et maksude kehtestamise retoorika on läbi ajaloo olnud sarnane. Alati on vaja seda mingil kindlal põhjusel ning ütlemata jäetakse, et tegelik põhjus on vajadus raha saada. Sõda teise riigiga on moondunud võitluseks või sõjaks mingi pahega, mida on vaja välja juurida või milleks on raha vaja. Kuigi tegelik põhjus on lihtsalt selles, et poliitikutel on arvestatud kuludega, mille katteks on raha vaja.

Kõikide selliste erimaksudega kaasneb tihti konkurentsi moonutamine, sest kehtestades ebaõnnestunult mingile kindlale kaubale või teenusele maksu, võib see soosida alternatiive, mis tegelikult täidavad tarbija jaoks sama eesmärgi. Ei ole saladus, et tänapäeva toiduainetööstus oskab toiduaineid magusaks teha ka ilma suhkrut kasutamata. Iseasi on, kas see on lõppastmes tervislikum ja milliseid ettevõtjaid see soosib. Teine probleem üksikute maksude puhul on nende haldamine. Ei taha prohvet olla, kuid suhkru maksustamisel kangastuvad mulle menetlused, kus maksuhaldur korraldab ekspertiise ning alustatakse menetlusi, et kontrollida suhkru tegelikku kasutamist mõnes tootes. Sügavalt kahtlen, kas see kõik on seda väärt ning kas maksuhaldurile on vaja sellist ülesannet ja koormust.

Kui rääkidagi Eestist, siis võib leida sellist üksikute kaubaliikide maksustamist nii esimesest iseseisvusperioodist kui ka taasiseseisvunud Eestist. Kui mõelda praeguse koalitsiooni peale, mis soovib maksustada limonaadi ja suhkrut, siis esimesest iseseisvusperioodist leiab maiustusainetemakse seaduse10, mille § 2 kohaselt olid maksuobjektiks kompvekid, karamellid, šokolaad, marmelaad, martsipan, pastilaa, tordid, koogid, präänikud, küpsised, biskviit, marja- ja puuviljaekstraktid ning – keedised ja muud maiustusained, mis Majandusministri määrusega on tunnustatud maiusaineiks ning mille valmistamisel on tarvitatud peamiselt suhkrut, mett, kakaod, puuvilja, marju, mandleid, pähkleid ja teisi loomulikke või kunstlikke maitseaineid. Maksumäärad olid 15% sisemaal valmistatud ainetelt (§ 7) ja välismaalt sisse toodud ainetele 20% (§ 11). Välismaalt sisse toodud ainete maksu koguti koos tollidega. Lausa imestama paneb, et koalitsioon ei ole viidanud sellele maksule ja sidunud seda Eesti iseseisvuse järjepidevusega.

Ja taasiseseisvunud Eestiski on olnud näiteid. Näiteks karusnaha aktsiis11 võiks praegu olla väga popp nende noorte jaoks, kes võitlevad rebasefarmide vastu. Paljudel on kindlasti meeles veel mootorisõidukite aktsiis12, mis on uuesti sündimas "keskkonnalõivuna". Kõiki selliseid üksikuid makse ja lõive iseloomustab pikas perspektiivis see, et nad lõpuks tühistatakse põhjusel, et probleeme on lihtsalt rohkem kui asi seda väärt. Lisaks kõrvalmõjud, mille tagajärjel maksu ei laeku piisavalt. 

Kuid on ka erandeid. Markantsema näitena võib tuua Saksamaal enne I maailmasõda laevastiku ehitamise finantseerimiseks kehtestatud vahuveinimaksu. Kuigi Saksamaa hetkel suurt sõjalaevastikku ei ehita ning maailmameredel nendega ei seila, siis vahuveinimaks kehtib senimaani.13 Selline erimaksude kehtestamine alkoholile on muidugi seal lausa traditsioon. Nii on näiteks kehtestatud eraldi maks suhkrut sisaldavatele magusatele alkohoolsetele jookidele (alkopopsteuer), mille eesmärk oli Saksamaal seadusandjal kaitsta noori inimesi.14 Seadus ise on muide ainult ühe lehekülje pikkune ja koosneb vaid viiest paragrahvist (ega meiegi uued maksuseadused palju pikemad pole). Imestan, et Eestis seda viimast ühe soojaga ära veel ei tehta, kuid eks midagi peab jääma ka edaspidiseks. Kuni ühel hetkel tuleb taas habemed ette võtta, mis on hakanud jälle moodi minema.

Head lihtsat ja väheste eranditega maksusüsteemi meile kõigile — nii vähe kui seda veel järele on jäänud!


Sool, suhkur, tuletikud ja tee olid Saksamaal kuni 31.12.1992 maksustatud eraldi maksudega. K. Tipke, J. Lang. Steuerrecht. 21 völlig überarbeitete Auflage. Köln: 2013, lk 1014.

Mit dem Zehnten fing es an. Eine Kulturgeschichte der Steuer. Herausgegeben von Uwe Schultz. München: 1992, lk 245.

D. Birk. Steuerrecht. 2., neubearbeitete Auflage, Heidelberg: 1999, lk 7.

Saksamaast kui terviklikust riigist saab loomulikult rääkida alates 1871. aastast, kuid antud juhul on mõeldud Saksamaa aladel asunud iseseisvaid riike.

Karl Reichsfreiherr vom und zum Stein (1757-1831) oli silmapaistev Preisimaa riigitegelane, kes pidas mitmeid ameteid. Ta oli muu hulgas Preisimaa majandus- ja rahandusminister, aga ka Vene tsaari Aleksander I nõunik.

Viide 1, lk 266.

Erandi moodustavad Prantsusmaa kodanikud, kes on viinud oma residentsuse Monacosse. Nad peavad ikka maksma Prantsusmaa tulumaksu, välja arvatud siis, kui nad on alates 12.10.1962 viibinud vähemalt 5 aastat Monacos. Vt selle kohta European Tax Handbook 2002. International Bureau of Fiscal Documentation, 2002, lk 427.

K. Tipke. Die Steuerrechtsordnung. Köln: 1993, lk 889. Tipke tsiteerib Saksa sotsiaaldemokraatliku partei (SPD) looja Ferdindand Lassalle veel tänapäevalgi kasutatavat näidet: kes 20–50 või 100 korda sama rikas on kui tööline või tavakodanik, ei vaja seepärast veel 20–50 või 100 korda rohkem soola, leiba, liha, õlut, veini või ahjusoojust.

Viide 2, lk 208.

10 Maiustusainetemakse seadus. – RT 1932, 30, 259.

11 Eesti Vabariigi karusnahaaktsiisi seadus. – RT 1991, 40, 492.

12 Mootorsõidukiaktsiisi seadus. – RT I 1995, 17, 236.

13 Schaumwein- und Zwischenerzeugnissteuergesetz (SchaumwZwStG). Vt: www.gesetze-im-internet.de/schaumwzwstg_2009.

14 Seaduse täpne pealkiri on Gesetz über die Erhebung einer Sondersteuer auf alkoholhaltige Süßgetränke (Alkopops) zum Schutz junger Menschen. Vt: www.gesetze-im-internet.de/alkopopstg.

Pane tähele!

Kord nädalas

Telli RMP Nädalakiri

Kolmapäeviti saadetav Nädalakiri sisaldab raamatupidamise, maksunduse ja tööõiguse valdkonna olulisi uudiseid, spetsialistide artikleid, seadusemuudatusi, nõuandeid ja soovitusi.

Töövahendid

Maksukalender Maksumäärad Numbriline Tööajafond RTJ IFRS Abitabelid Seadused MTA avalikud päringud Nädalakiri

Kalkulaatorid

Palgakalkulaator Maksuvaba tulu kalkulaator Puhkusekalkulaator Auditikalkulaator Kogumispensioni kontroll