Saneerimine tähendab sisuliselt ettevõtte päästmist ajutistest makseraskustest. Erinevaid saneerimisabinõusid kohaldades üritatakse taastada majanduslikesse raskustesse sattunud ettevõtte likviidsus, parandada kasumlikkust ja tagada jätkusuutlik majandamine.
Saneerimisseadust on ettevõtete tervendamise eesmärgil rakendatud tänaseks kaks aastat. 2008. aasta lõpul, mil saneerimisseadus jõustus, oli Eestit sarnaselt ülejäänud maailmaga tabanud majanduskriis, mis hõlmas pea kõiki ettevõtlussektoreid. Seega jõustus saneerimisseadus makseraskustesse sattunud ettevõtete jaoks viimasel hetkel.
Kuigi seadus on olnud jõus suhteliselt lühikest aega, siis püüame alljärgnevaga anda ülevaate sellest, milline on olnud saneerimisseaduse rakendamise senine praktika ja analüüsime erinevaid võimalusi, mida seadus ettevõtete jätkusuutliku majandamise tagamiseks pakub. Ühtlasi vaatleme saneerimisseaduse mõningaid kitsaskohti ning anname põgusa ülevaate kohtupraktikast.
Saneerimine arvudes
Seda, et majanduslikult ebastabiilsetel aegadel tekkis ka Eestis vajadus pankrotimenetlusele alternatiivi võimaldava seaduse järele, ilmestab eelkõige asjaolu, et seaduse jõustumisele järgnenud aastal esitati kohtutele 93 saneerimisavaldust. 2010. aastal, mil ka üldised majanduslikud näitajad hakkasid paranema, vähenes see arv aga pea poole võrra ehk kohtutele esitati kokku 51 saneerimisavaldust. (allikas: Justiitsministeerium)
Kuigi saneerimise abil oma ettevõtet päästa lootnud juriidiliste isikute arv on viimasel kahel aastal olnud võrdlemisi suur, siis saneerimiskava kinnitamiseni on nendest jõudnud vaid vähesed. 2009. aastal kinnitati vastavalt 6 ning 2010. aastal 5 saneerimiskava. Esimesel aastal saneerimiskava kinnitamiseni jõudnud ettevõtetest on tänaseks kaks likvideerimisel ning kaks pankrotis.
Põhjuseid reaalselt saneeritavate ettevõtete vähesuse kohta võib olla mitmeid.
Esiteks võib olla põhjuseks saneerimisseaduse uudsus ning oskamatus seaduses sisalduvaid vahendeid parimal võimalikul viisil enda kasuks ära kasutada.
Teiseks ja veelgi olulisemaks põhjuseks võib aga ilmselt pidada asjaolu, et ettevõtted otsustavad saneerimise kasuks liiga hilja. See tähendab, et tegelikult on ettevõtte makseraskused juba niivõrd suured, et tõenäosus likviidsuse taastamiseks on peaaegu et olematu. Sellisel juhul on võlausaldajate poolehoiu võitmine oluliselt keerulisem ning kava vastuvõtmiseks piisava arvu poolthäälte saamine raskendatud.
Kuivõrd eelkirjeldatud olukorras võib saneerimismenetlus kiiresti üle minna pankrotimenetluseks, siis on enamus saneerimisavalduse esitanud ja kava kinnitamiseni mitte jõudnud ettevõtetest tänaseks tõenäoliselt pankrotis.
Saneerimise tähendus ettevõtte jaoks
Millal aga ära tunda, kas ettevõte võiks vajada saneerimist ning kuidas on ettevõtet saneerimise abil võimalik ajutistest makseraskustest välja aidata?
Esimesed ohumärgid, mis võivad viidata ettevõtte makseraskustele, on suurenev võimetus täita oma igakuiseid kohustusi. Juhul kui see võimetus kestab juba mitu kuud, tuleks põhjalikult analüüsida ettevõtte finantsolukorda.
Selleks on soovituslik vaadata üle ettevõtte rahavood, et hinnata, kas näiteks järgmise poole aasta jooksul tekkivate tulude arvelt oleks võimalik täita juba varem tekkinud kohustused ning ühtlasi jätkata igakuiste tegevuskulude kandmist. Kui selgub, et olukorda ei ole võimalik ilma ettevõtet abistavaid meetmeid kaasamata paremaks muuta, siis tuleks kaaluda ettevõtte saneerimist ja pidada nõu saneerimisõiguse spetsialistidega.
Saneerimisabinõud
Ettevõtte saneerimise käigus parandatakse ettevõtte majanduslikku olukorda läbi erinevate saneerimisabinõude rakendamise. Praktikas on abinõudena seejuures enam levinud võlausaldajate nõuete ümberkujundamine.
Nõuete ümberkujundamise käigus kasutatakse peamiselt võimalust ajatada võlausaldaja nõude tasumise tähtaeg või vähendada võlausaldaja nõuet. Ajatamine tähendab sisuliselt seda, et võlausaldaja nõuet hakatakse täitma alles siis, kui ettevõte on suutnud taastada oma likviidsuse ning teenib oma tegevuselt tulu.
Sellisel juhul hakatakse positiivsete rahavoogude saavutamisel tegema võlausaldajatele järjest väljamakseid saneerimiskavas ettenähtud graafiku alusel. Nõuete ümberkujundamine aitab makseraskustesse sattunud ettevõtetel vabaneda ajutiselt oma kohustuste täitmisest.
See omakorda peaks tekitama ettevõttele piisavalt vabu vahendeid, mida oma igapäevasesse majandustegevusse suunata, et ületada sammhaaval tekkinud raskused ja taastada positiivsed rahavood.
Saneerimiskava
Kuidas ja milliste vahendite abil kavatsetakse ettevõte ajutistest makseraskustest päästa, pannakse paika saneerimiskavaga.
Saneerimiskavas sätestatud õiguslikud tagajärjed hakkavad kehtima alates kohtu poolt kava kinnitamisest ning kehtivad kogu saneerimiskava kehtivusaja jooksul.
Praktikas on mõistlikuks saneerimiskava täitmise tähtajaks peetud keskmiselt viis aastat. Kava kehtivuse ajal ei või võlausaldajad esitada ettevõtte suhtes hagiavaldust ega pankrotiavaldust nõude alusel, mille kohta saneerimiskava kehtib.
Pankrotiavaldust ei saa sõltumata sellest esitada ka võlausaldaja, kellel oli nõue enne saneerimiskava kinnitamist, kuid kelle nõuet saneerimiskavaga ümber ei kujundata.
Seega on saneerimiskava näol tegemist ettevõtte tegevusplaaniga saneerimise kehtivuse ajaks, omades olulist tähendust nii ettevõtte kui ka saneerimisekavaga hõlmatud võlausaldajate suhtes.
Seadus ja kohtupraktika
Kuigi saneerimismenetlus annab ettevõtetele lootust keerulisest majanduslikust seisust välja tulemiseks, siis tuleb nentida, et seaduses on ka mõned kitsaskohad.
Esiteks võib kohtunikul pelgalt saneerimisavalduse pinnalt olla keeruline tuvastada, kas ettevõtte saneerimine oleks üleüldse reaalselt võimalik. Seetõttu võivad ettevõtted, keda tegelikult ei olegi enam võimalik päästa, üritada pahatahtlikult saneerimisseaduses sätestatud võimalusi ära kasutada ning pikendada sellega pankrotimenetluse algatamist.
Kuivõrd saneerimisavalduse esitamisest kuni kava poolt häälte andmiseni võib kuluda umbes kolm kuud ning saneerimismenetluse algatamine ei too endaga ettevõtte vara ja tegevuse suhtes kaasa niivõrd rangeid tagajärgi nagu pankrotimenetluses, võivad ettevõtted üritada enne püsivalt maksejõuetuks muutumist kahjustada võlausaldajate huve ning vara ettevõttest välja viia.
Samas olukordades, kus ettevõttel puudub realiseeritav vara, on saneerimismenetlus võlausaldajatele kindlasti soodsam kui pankrotimenetlus.
Nimelt, kui pankrotimenetluses ei pruugi realiseeritava vara puudumisel võlausaldajad ettevõttest midagi saada, siis eduka saneerimise korral on võlausaldajatel hiljemalt kava täitmise tähtaja lõpuks võimalus oma nõue kavas ettenähtud osas rahuldatud saada.
Kõik saneerimisseaduses reguleeritud menetluslikud aspektid ei ole piisavalt selged ning on kohati lausa vastuolulised.
Näiteks ei tulene saneerimisseadusest üheselt, kas saneerimisteade tuleb saata ka nendele võlausaldajatele, kelle nõudeid saneerimiskavas ümber kujundada ei kavatseta.
Ühest küljest võiks leida, et kuivõrd saneerimine puudutab kaudselt ka nende võlausaldajate huve, siis tuleks neid saneerimisest teavitada. Teistest küljest reguleerivad ülejäänud seaduses sisalduvad saneerimisteateid puudutavad sätted üksnes nende võlausaldajate õigusi, kelle nõuded saneerimiskavas ümber kujundatakse. Sellised ebamäärasused võivad tekitada nii ettevõtete kui ka võlausaldajate seas asjatult segadust ja vaidlusi.
Samuti on tänaseks ebaselge, kui kaugele võib saneerimisabinõude rakendamisega minna ja kuidas on saneerimisseadusega tagatud kõikide võlausaldajate võrdne kohtlemine.
Saneerimisseaduses ei ole ammendavalt sätestatud võimalike rakendatavate saneerimisabinõude loetelu. Seadus loetleb vaid mõned võimalused, mida nõuete ümberkujundamiseks võib kasutada.
Ühest küljest annab see ettevõttele n-ö vabad käed valimaks, kuidas kõige paremal viisil oma ettevõte raskustest välja tuua. Teisest küljest võib see aga tekitada võlausaldajate jaoks saneerimiskava kinnitamisel ebavõrdse olukorra.
Seega vajab saneerimisseadus praegusel kujul veel täiendavalt kohtu poolt tõlgendamist ja juhiseid.
Riigikohtu praktikas saneerimisseadust puudutavaid lahendeid veel väga palju ei ole, kuid siiski on jõutud mõningatele olulistele seisukohtadele.
Näiteks on riigikohus leidnud, et saneerimise käigus on võimalik ümber kujundada ka maksunõudeid. See tähendab, et maksunõuete osas võib kasutada kõiki saneerimisseadusest tulenevaid ümberkujundamise võimalusi, sealhulgas nõuet vähendada või pikendada nõude täitmise tähtaega.
Ühtlasi on riigikohus leidnud, et saneerimise puhul tuleb ettevõtte huve pidada olulisemaks võlausaldajate huvidest, mis viitab sellele, et ettevõtte päästmiseks on võlausaldajate huvide riive näiteks nende nõude vähendamise kaudu eesmärgipärane ja lubatud. Ühtlasi on tõlgendatud saneerimiskava kinnitamist puudutavaid sätteid ning jõutud järeldusele, et kohus võib saneerimiskava kinnitada ka siis, kui kava hinnanud eksperdid on kava osas eriarvamusel.
Kokkuvõte
Kuigi saneerimisseaduse kahe aastase praktika jooksul on saneeritavate ettevõtete arv vähenenud, siis ei tähenda see, et seadus ei ole enda eesmärki täitnud.
Saneerimismenetlus võimaldab päästa ettevõtte seda ajutiselt tabanud makseraskustest ning laialdasema rakenduspraktika tekkimisel ja ettevõtete teadlikkuse suurendamisel tõuseb ilmselt lähiaastatel ka saneeritavate ettevõtete arv.
See omakorda võimaldab säilitada rohkemate inimeste töökohad ning aitab tagada majandusliku stabiilsuse.
Vaata lisaks: Saneerimisseadus
