Valitsus soovib piirata ettevõtete kasumite Eestist väljaviimist laenude kaudu ning plaanib selleks alates 2018. aastast kehtestada niinimetatud panditulumaksu, mida firmad peavad tasuma kontsernisiseselt raha laenates.

Panditulumaksu puhul kehtestaks emaettevõtjale või teistele kontsernistruktuuris ülalpool asuvatele ühingule ja sama emafirma teistele tütarettevõtetele maksuvabalt antavate laenude piiriks sellesse firmasse sisse makstud kapitali ja firma võetud laenude summa, selgub plaanist, mida valitsus arutab sel nädalal kabinetinõupidamisel.

Seatud piiri ületavad laenusummad maksustatakse 20-protsendilise niinimetatud panditulumaksuga, mis on sisuliselt tagasimaks. Kui laen teatud perioodi, näiteks kahe aasta jooksul tagasi makstakse, siis tagastab riik ka tasutud panditulumaksu.

Kui laenu selle perioodi jooksul ei tagastata, muutub tasutud panditulumaks lõplikuks äriühingu kasumilt maksuks, mida riigilt tagasi küsida ei saa. Samuti puudub õigus küsida riigilt panditulumaksu tagastamisel intresse, seisab kavas.

"Tuleb silmas pidada, et kasumi varjatud väljaviimine ei toimu mitte üksnes laenude abil, vaid selleks kasutatakse ka muid finantsinstrumente nagu tagatised, hoiused ja arvelduskrediidid, mis võimaluse korral tuleks võrdsustada antavate laenudega," märgib rahandusministeerium ettepanekus.

Samuti tuleks kava järgi lugeda laenudeks ka kontsernikontole tehtud ülekanded, kui kontsernikonto kasutamisest ilmneb, et selle peamine eesmärk on vaid Eestis teenitud kasumi maksuvaba kasutamine väljalaenatuna teistele kontserni ühingutele.

Muudatusi on rahandusministeeriumi hinnangul vaja seetõttu, et firmad otsivad võimalusi hiilida tulumaksukohustusest kõrvale ning eelkõige välisosalusega ettevõtete hulgas on levinud viis teha seda laenuna emafirmale või teisele seotud ettevõttele, kusjuures sisuliselt summat kunagi tagasi ei maksta.

Selleks antakse laenu sageli ebamõistlikult pikaks ajaks või pikendatakse korduvalt laenu tagasimaksmise tähtaega ja/või ei maksta laenult reaalselt intressi, kajastades intressi üksnes raamatupidamises.

Levinud on kaks skeemi. Esimese järgi annab Eesti firma laenu välismaal asuvale äriühingule, mis on Eesti firmaga seotud isik, näiteks emaettevõte. Laenulepingus kokku lepitud intressimäär vastab turuintressile, aga intresse laenu andjale reaalselt välja ei maksta, vaid lisatakse need automaatselt laenusummale juurde. Samuti on laenutähtaeg esialgses laenulepingus küll mõistliku pikkusega, aga seda pikendatakse pidevalt.

Teine võimalus on vabade rahaliste vahendite paigutamine kontserni pangakontole. Kontsernikontot kasutades on võimalik saavutada laenude väljaandmisega sama efekt. Sellise variandi puhul toimuvad füüsilised kanded näiteks emaettevõtja või kontserni finantsüksuse pangakontole ning Eesti tütarühingu kontole jääb minimaalne summa vajalike kulude katteks.

Neljapäevasel kabinetinõupidamisel teeb rahandusminister Sven Sester ettepaneku kehtestada need muudatused alates 2018. aasta 1. jaanuarist. Kava jõustav eelnõu tuleks rahandusministeeriumi hinnangul teha kiireloomulisena ehk koostada ilma varasema väljatöötamiskavatsusega.

Pwc: kontsernisiseste laenude piiramine võib häirida ausat ettevõtlust

Konsultatsioonifirma Pricewaterhousecoopers (Pwc) hinnangul võib riigi plaan takistada kontsernisisest laenamist oluliselt häirida Eesti ettevõtjaid ning on liialt radikaalne, kasumite väljaviimise piiramiseks tuleks kehtestada lihtsam ja ületaolisem kord.

"Kindlasti on riigil vajalik takistada raha Eestist väljaviimist laenude kaudu, aga tänapäevast Eesti avatud majandust silmas pidades võib see piirata oluliselt Eesti ettevõtjaid," ütles Pwc maksuosakonna juht Hannes Lentsius BNS-ile. "Riigi murekoht on arusaadav, aga pandimaks praegusel kujul on liiga radikaalne – maksustamine ei tohi halvata Eesti ärikeskkonda ja piirata kontsernisisest laenamist," lisas ta.

Ta märkis, et sarnased piirangud tuleb kehtestada nii Euroopa Liidu (EL) sisestele kui ka kodumaistele tehingutele. See tekitab olukorra, kus ka Eesti kontserniettevõtjate vahel rahalisi vahendeid laenates on vajalik tasuda tulumaksu, mis aga teatud tüüpi investeeringute või majandusharude puhul võib tekitada tõsise probleemi.

"Teiseks peaks ühetaolise maksustamise seisukohast hõlmama nimetatud reegliga nii laenud kui ka nendega majanduslikult võrreldavad finantsinstrumendid nagu ettemaksed, deposiidid, käendused ja muu selline," ütles Lentsius. Näiteks võib olla maksustatav ühe ettevõtja poolt teise kontserniettevõtja eest pangale tagatise või garantii andmine, sest see tuleks võrdsustada ja maksustada võrdselt laenu või dividendijaotisena.

"Kolmandaks on riigil ka hetkel võimalik maksustada väljaantud laene, kui need on oma majanduslikult sisult kasumieraldised," rääkis Lentsius ja viitas Riigikohtu 2007. aasta otsusele, milles kohus otsustas, et kui algselt ettevõtlusega seotud laenu lepingutingimusi hiljem muudetakse, võib laen osutuda ettevõtlusega mitteseotuks ning kuuluda tulumaksuga maksustamisele.

"Kokkuvõtvalt võib põhimõtteliselt nõustuda vajadusega piirata vabade vahendite Eestist välja viimist, aga pandimaksu reeglid peavad olema selged, ühetaolised ja võimalikult vähe takistama ettevõtjate tegevusvabadust kontsernisiseselt üksteise finantseerimist," rääkis Pwc maksuosakonna juht.

Ekspert juhtis ka tähelepanu, et laenudele pandimaksu kehtestamine ei ole põhimõtteliselt uus meede, sest sarnane reegel kehtis lühikest aega praeguse tulumaksusüsteemi kehtestamisel aastal 2000, mil tulumaks rakendus laenukeeldu rikkudes antud laenudele. "See säte aga tühistati suhteliselt kiiresti," rääkis Lentsius.