Korstna ülemine ots ehk korstnapiip on oluline detail igal majal. Uue korstnapitsi ladumine nõuab kannatust, aega ja kogemusi.
Nõukaaegse keraamilise tellise vilets kvaliteet ei võimaldanud korstnapitsi laduda. Tänapäevastest Aseri tellistest saab seda aga suurepäraselt teha. Foto: Wienerberger AS
Korstnaotsade püsivus oli igal ajastul isemoodi. Paekivist korsten kaeti krohviga. Telliskorstende puhul kasutati hea kvaliteediga (võimalik, et tugevamalt põletatud) tellist, mida ei krohvitud. Tsemendi ilmudes laoti korstnapitsid lubimörti kasutades, sest see oli niiskuse toimele vastupidavam. Silikaatkivi ilmumine funktsionalismi perioodil algatas uue ajastu korstnapiipude ehitusele.
Et lammutus- ja ehitustöödega saaks alustada, tuleb kindlaks teha materjal, millest korsten on laotud. Kui mõni korstnakivi või tellis on täielikult lagunenud, tuleb see asendada originaalisarnase kiviga.
Aega korstnaotsa ladumiseks tuleb varuda paar päeva. Olenevalt katuse kujust pole paha, kui eelnevalt on valmis ehitatud tellingud ning tagatud katusele pääs ka pika redeliga.
Siis võibki alustada vana piibu lammutamisega. Kui ilmastik väljastpoolt ning tahm ja kreosoot (nõgi) seestpoolt on piibule kõvasti liiga teinud, õnnestub enamik telliseid ilmselt abivahenditeta kätte saada.
Kui siiski mõnest kivist jõud üle ei käi, tuleks kasutada müürsepahaamrit. "Kindlasti tuleb hoolikas olla, et lahtiseid kive ega suuremat prahti korstnasse ei kukuks," jagab asjakohaseid nõuandeid pikaaegne ehitaja Juhan Oeselg.
Kui korstnapiip lammutatud, võib valmis segada segu. Väikese koguse segab käepärases vannis valmis, suurema hulga jaoks võiks kasutada segumasinat. "Mört valmistatakse tsemendist, liivast, veest ning vajadusel lisatakse tunde järgi savi. Mört, nagu iga segu, tuleb hoolikalt segada ja vajadusel vedeldada või vastupidi, lisada koostisosade koguseid juurde," selgitab Juhan Oeselg.
Valmis segu tõstetakse ämbrisse, kaasa võetakse lood ning kellu ja ladumistööga võibki alustada. Et töö hõlpsalt edeneks, tuleks katusele tuua ka paras kogus silikaattelliseid.
Viimasele allesjäätud vanale tellisekihile pannakse segu ning laotakse uued silikaadid peale. "Kergelt käega tellist surudes ühtlustub segu kivide vahel ja nii pääsevad ka õhumullid välja," õpetab kellut käes hoidev Juhan Oeselg.
"Eemalda üleliigne segu ja loodi tellised üle. Kui tulemus on sobiv, lao uus kord telliseid, korrates samu töövõtteid. Kui viimane kord telliseid laotud, eemalda üleliigne mört ja puhasta tellise vuugid korralikult ära. Nii jääb ka visuaalne pilt ilusam," lisab ta.
Korstnapitsile viimase lihvi, plekist "mütsi" paigaldamiseks tuleb segul lasta kivistuda. Korstnapitsi kattev plekist müts on oluline element, mis kaitseb korstnat liigniiskuse eest. Vanad meistrid teadsid, kuidas kinnitada korstnale plekist kate, ilma et see riivaks silma ja mõjutaks korstnapiibu arhitektuuri.
"Kui piibule plekki panna pole, võib ka viimase telliserea mördiga katta ja selle ilusti ära siluda," jagab viimaseid näpunäiteid Juhan Oeselg.
Ka selline "müts" kaitseb korstnapiipu, kuid suurendamaks korstna vastupidavust ilmastikuoludele on plekist kate siiski parem.
Vana korstnapitsi pudisema kippuvad tellised tuleb ettevaatlikult eemaldada.
Foto: Marina Tigasing
Mört nagu iga teinegi segu tuleb hoolikalt segada.
Foto: Marina Tigasing
Uued kivid ja segu katusele toimetatud, võib ladumisega alustada.
Foto: Marina Tigasing
Värskelt valminud korstnapits tuleks ilmastiku eest kaitsta plekist korstnamütsi või vähemalt segukihiga.
Foto: Marina Tigasing
