Kui ehitise garantiiaja jooksul ilmneb mõni ehitusviga, peab ehitaja selle kõrvaldama omal kulul ja mõistliku aja jooksul. Nii ütleb ehitusseaduse paragrahv 4.
Praktika näitab, et “mõistlikku aega” tõlgendatakse aga väga erinevalt. Ehkki seadus soovib kõige paremat, annab ta ehitajaile vabad käed otsustamaks, kas mõistlik periood on kaks nädalat, kaks kuud või kaks aastat. On selge, et kui miski on paika panemata, tõlgendatakse seda ikka enda kasuks.
Äripäev leiab, et selline määratlematus on hoonete tellijate suhtes ebaõiglane ning seda tuleks muuta. Ühelt poolt tuleks kaaluda seaduse korrigeerimist, kui see vähegi võimalik on.
Teisalt tuleks kindlasti tegelda sellega, et garantiiaja kestel ilmnenud ehitusvigade kõrvaldamise tähtaeg muutuks kohustuslikuks punktiks ehituslepingus. See on eriti oluline praeguses turuolukorras, mil ehitaja on kuningas. Kuni sellist kohustust veel ei ole, peaksid tellijad ise selle eest seisma, et kõnealune kuupäev lepingusse kirja saaks.
Ka ASi Telora-E ehitusdirektor Peep Pitsner ütleb käesoleva ehituse erilehe artiklis “Kahest garantiiaastast piisab”, et eratellija jaoks pole suurim probleem mitte kaheaastane garantiiaeg, vaid see, et ehitajat on keerukas saada vigu remontima.
Seaduse ja lepingu järgi on ehitajal vigade parandamise kohustus, kuid kuna defektide kõrvaldamine täpsemalt määratletud pole, siis on ehitajal mänguruumi küllaga. Tööjõupuudusest tingituna on tellija enamasti õnnelik, kui ta üldse ehitaja leiab, samas ei tohiks lasta ehitusfirmal endale pähe istuda.
Kinnisvarahooldusfirmadel on tavaks panna kirja konkreetsed tähtajad, mis hetkeks üks või teine probleem hooldatavas hoones kõrvaldatud peab olema. Need tähtajad tulenevadki “mõistliku aja” printsiibist – veeavariiga ei saa oodata sama kaua kui seinapragudega. See tähendab, et hädaolukorrad tuleb likvideerida
24 tunni jooksul. Kuid ka vähempakiliste tööde läbiviimiseks on neil firmadel kindlad daatumid. Miks ei võiks hooldusfirmade eeskujul reguleerida ka ehitusfirmade tegevust?
Võib vastu vaielda, et “mõistlikku aega” seaduses on raske konkreetsemaks muuta, kuna ehitised ja vead on väga erinevad. Siiski peaks olema võimalik määratleda vigade paranduse viimane võimalik tähtaeg. Erakorralisi juhtumeid võikski seejuures ju vaadelda erijuhtumitena.
Kui see siiski võimalik ei ole, peaks defektide kõrvaldamise päeva saama määrata ehituslepingus, kuna sel juhul on tegemist konkreetse objektiga.
Ehitajast võib muidugi aru saada – vanade objektide administreerimine ja seal ehitustööde tegemine ei ole sugugi kasumlik. Lisaks ajale ja rahale nõuab see tööliste äravõtmist uutelt objektidelt. Tüli missugune. Aga midagi pole teha – kui kohustus on võetud, tuleb seda täita. Uskumatu, et keegi üldse vastu vaidleb.
Paljuski on tänaste ehitustööde tegemisel tekkinud vead tingitud ülikiirest ehitustempost. Kui ehitataks hoolikamalt, oleks ka vähem vigu, mida hiljem parandada. Kiire tempo tuleneb aga kukil olevatest tähtaegadest, mis on juba omaette teema.
Loomulikult peab ka tellija omalt poolt vastutulelik olema. Kui ta ei võimalda ehitajal sobilikel aegadel hoonet külastada, siis ei ole mõtet ka kurta, et lagi tilgub või kamin ei tõmba korralikult.
Loe ka: Kahest garantiiaastast piisab
