Veebruari lõpus avaldas Raamatupidamise Toimkond oma veebilehel kommenteerimiseks kahe juhendi muudatusettepanekud. Nendeks juhenditeks on RTJ 6 "Kinnisvarainvesteeringud" ning RTJ 12 "Valitsusepoolne abi". Kui RTJ 12 muudatus on pigem selgitava iseloomuga, siis RTJ 6 muudatus on sisuline, andes jõustumise korral aruande koostajatele täiendava valiku kinnisvarainvesteeringute kajastamisel. Alljärgnevalt mõni sõna sellest, mis on põhjuseks, et vaid aasta kehtinud juhendeid juba muuta plaanitakse.
Uued Raamatupidamise Toimkonna juhendid, mis muutusid kohustuslikuks alates 1.01.2013 ja hiljem algavatele majandusaastatele, tuginevad rahvusvahelistel finantsaruandluse standarditel väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (IFRS for SMEs, ka tuntud kui "väike IFRS"). Neid juhendeid koostades võtsime aluseks IFRS for SMEs nõuded ning üldine lähenemine oli, et erandeid tehakse ainult juhul, kui piisavalt suur hulk aruannete koostajaid või kasutajaid leiavad, et see on hädavajalik.
Uute juhendite eelnõud said kommenteerimisperioodi jooksul päris palju tagasisidet, sealhulgas ettepanekuid mõningate arvestuspõhimõtete muutmiseks või täiendavate arvestuspõhimõtete lubamiseks. Kõige rohkem muudatusettepanekuid tuli arendustegevusega seotud väljaminekute, sihtfinantseerimise ja firmaväärtuse kajastamise osas. Lähtudes saadud tagasisidest otsustas Raamatupidamise Toimkond teha mõningad erandid võrreldes IFRS for SMEs nõutud arvestusmeetoditega. Nii lubati arendustegevusega seotud väljaminekuid kapitaliseerida (IFRS for SMEs nõuab kohest kulusse kandmist) ning sihtfinantseerimise kajastamisel kasutada nn „brutomeetodit“ (IFRS for SMEs nõuab sihtfinantseerimise kohest tulus kajastamist, kui kõik sellega seotud tingimused on täidetud). Mõlema erandi puhul loodi lisaks IFRS for SMEs nõutud arvestuspõhimõttele täiendav valik, mis ei olnud küll kooskõlas "väikeses IFRSis" lubatuga, kuid oli kooskõlas "suures IFRSis" lubatud arvestuspõhimõtetega.
Kinnisvarainvesteeringute kajastamisel kavandatud muudatused ei leidnud tookord Toimkonnale saabunud tagasisides kuigi palju vastukaja. Küll aga on RTJ 6 saanud üheks kõige enam kommenteeritud juhendiks pärast seda, kui ettevõtted pidid uusi juhendeid hakkama praktikas rakendama. Teatavasti oli vanades juhendites (mis tuginesid "suurele IFRSile") lubatud kinnisvarainvesteeringute kajastamisel valida kahe arvestusmeetodi vahel, mida tuli järjepidevalt rakendada kõigile kinnisvarainvesteeringute objektidele – neid tuli kajastada kas õiglases väärtuses või soetusmaksumuses. Uue RTJ 6 (mis tugineb "väikesele IFRSile") kohaselt tuleb kõiki kinnisvarainvesteeringuid kajastada õiglases väärtuses, eeldusel, et see on mõistliku kulu ja pingutusega leitav. Juhul, kui õiglast väärtust ei suudeta mõistliku kulu ja pingutusega leida, tuleks objekti kajastada soetusmaksumuses.
Esmalt tekitas raamatupidajate hulgas palju küsimusi, mis ikkagi on mõistlik kulu ja pingutus, ning millisel juhul tohib kinnisvarainvesteeringud jätta ümber hindamata. Toimkond avaldas oma veebilehel vastavad juhised, mis aitavad mõistliku kulu ja pingutuse olemust paremini avada. Hinnata tuleks nii kuluaspekti (hindamisele kulutatud raha ja aeg) kui kasuaspekti (kui usaldusväärne on saadud hinnang, kes on aruande kasutajad ja kas õiglase väärtuse info on neile vajalik). Kuigi paljud ettevõtted said nende juhistega oma küsimustele vastused, jagus ka neid, kes igatsesid endiselt taga „vana head“ soetusmaksumuse meetodit. Mõned ettevõtted kirjutasid oma Toimkonnale saadetud kommentaarides, et lisaks hindamisega kaasnevale kuluaspektile tahaksid nad põhimõtteliselt hoida oma bilanssides konservatiivset joont ja mitte kajastada ümberhindluse tulu, mille realiseerumine meie ebalikviidsel kinnisvaraturul ei pruugi olla sugugi kindel. Mõned ettevõtted kaalusid koguni üleminekut „suurele IFRSile“, kus soetusmaksumuse meetod kinnisvarainvesteeringutele on endiselt üheks lubatud meetodiks.
Toimkond arutas põhjalikult saadud tagasisidet ja leidis, et erandi tegemine "väikesest IFRSist" on antud juhul põhjendatud. RTJ 6 muudatusettepaneku kohaselt võiksid ettevõtted valida, kas kajastada oma kinnisvarainvesteeringuid nii nagu "väike IFRS" seda nõuab (ehk õiglases väärtuses, kui see on mõistliku kulu ja pingutusega leitav, vastasel juhul soetusmaksumuses) või alternatiivina kõiki objekte soetusmaksumuses (RTJ 6, p. 15). Lisaks on juhendisse lisatud selgitused mõistliku kulu ja pingutuse hindamise kohta (p. 16). Väiksemaid muudatusi on tehtud veel mõningates paragrahvides (näide p. 33 järel, p. 34A, 35 ja 37).
Juhendis RTJ 12 muudeti ühte sõna paragrahvis 10 ja lisati paragrahv 11A. Muudatused selgitavad, et sihtfinantseerimise tulu tohib kajastada siis, kui kõik sellega kaasnevad sisulised tingimused on täidetud. Sihtfinantseerimisega kaasnevaid tingimusi ei loeta sisuliseks, kui nende täitmisega kaasnevad kulutused on minimaalsed ning risk, et neid ei täideta, on praktiliselt olematu. Näiteks kohustus säilitada 5 aasta jooksul sihtfinantseerimisega seotud kuludokumente ei ole sisuline tingimus (kuna sellega ei kaasne märkimisväärseid kulusid ja risk, et ettevõte ei suuda seda teha, on väga väike), mistõttu muude tingimuste täitmisel ei pea ettevõte ootama 5 aastat, et kajastada sihtfinantseerimise tulu.
RTJ 6 ja RTJ 12 muudatusettepanekud on avaldatud Raamatupidamise Toimkonna veebilehel kommenteerimiseks kuni 30.04.2014. Juhul, kui tagasiside muudatusettepanekutele on toetav, siis võetakse muutunud juhendid vastu pärast kommenteerimisperioodi lõppu ning neid on võimalik rakendada tagasiulatuvalt juba 2013 majandusaasta aruande koostamisel.
Vaata muudatusettepanekuid:
RTJ 6 Kinnisvarainvesteeringud (2014)
RTJ 12 Valitsusepoolne abi (2014)
Raamatupidamise Toimkonna kontaktandmed:
Aadress: Suur-Ameerika 1, 15006 Tallinn
tel: 6113291
email: easb@fin.ee
