Anna hakkas Tallinnas kooli kõrvalt müüjana tööl käima juba mitu aastat tagasi. Kuna ta oli tubli ja kohusetundlik, sai temast mõni aeg hiljem vahetusevanem ja igakuiselt tähendas see 800 eurot puhtalt kätte. Tegelikult sai ta osa rahast muidugi mustalt. Algselt pidi 800 eurot olema tema brutotasu, aga nad rääkisid tööandjaga võimalusest, et too maksab miinimumpalka ja ülejäänu ümbrikus. Anna oli mõelnud ja nõustunud, sest ümbrikupalk tähendas rohkem raha, mis siis, et mitteametlikult.
Kui Anna rasedaks jäi, otsustasid nad elukaaslasega, et aeg on endale esimene päris oma kodu soetada. Plaan oli osta 2-toaline korter linnalähedases uusarenduses ja kuna elukaaslane teenis keskmist palka, siis oleksid nad kahe peale saanud kenasti vajaliku laenusumma 75 000 eurot. Pangas aga selgus, et nende laenuvõimalused on üsna ahtakesed, sest Anna oma ametliku miinimumpalgaga ei teinud kaastaotlejana laenusummat oluliselt suuremaks ja pangale ei olnud iga kuu teadmata allikaga lisaraha argument. Seetõttu pidid nad kriitiliselt oma võimalused üle vaatama ja kuna laps oli juba tulekul, õnnestus neil lõpuks siiski saada kolmandiku võrra odavam korter 1980ndate lõpus ehitatud paneelmajja. Madalam hind tähendas aga, et korter vajas omajagu kõpitsemist ja seda tuli hakata nüüd omal käel säästudest tegema.
Kui Anna jäi enne lapse sündi rasedus-sünnituspuhkusele, oli sünnitushüvitise summa samamoodi tema ametliku sissetuleku järgi arvestatud. Kuna ta ei olnud beebiootustuhinas süvenenud ka sellesse, kuidas tema vanemahüvitis välja arvutatakse, sai ta nüüd aru, et hakkab seda saama samamoodi miinimumpalga järgi arvutatult. Teha ei olnud enam midagi ja Anna pidi koos elukaaslasega oma kulutused üle vaatama, et koos loodetust oluliselt väiksema rahaga hakkama saada. Kokku kaotas Anna vanemapuhkuse ajal üle 4500 euro.
Eesti konjunktuuriinstituudi viimane 2017. aasta lõpust tehtud varimajanduse uuring näitas, et ümbrikupalka sai keskmiselt 13 protsenti töötajatest. Kuigi palgasaajate hulk, kes ümbrikupalka ei pooldanud langes varasemaga võrreldes, siis kasvanud on nende töötajate osakaal, kes saavad osaliselt oma töötasu n-ö ümbrikus. Surve maksta ümbrikupalka tuleb valdavalt tööandjalt. Illegaalne töötasu moodustas ümbrikupalka saanud inimeste sissetulekutest keskmiselt 31%.
Mitme toetuse suurus on sõltuvuses palga suurusest, näiteks emapalk, haigushüvitised ja töötutoetus. Ja kui on plaanis panga abiga elamispind soetada, siis ka siin võetakse arvesse ametliku sissetuleku suurust. Samamoodi ei mõelda sellele, kuidas mõjutab ümbrikupalk tulevikus inimese pensioni suurust. Jah, sinna võib olla aastakümneid aega ja enesekindlad võivad öelda, et suudavad ise endale piisava tagala kindlustada. Kui aga siiski saab tõeks stsenaarium, kus jäädakse sõltuvaks ainult riiklikust pensionist, siis see igakuine maksupanus, mis tööandjal töötaja nõusolekul lisamata jääb, võib kunagi tulevikus pensioni suurust juba oluliselt mõjutada.
