Kas Hiina on meist liiga kaugel?

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Alates 2001. aastast, mil Hiina liitus Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO-ga), on selle mõju maailmakaubanduses väga kiiresti kasvanud. Hiina osakaal maailmakaubanduses on tõusnud 3%-lt 2000. aastal 10%-ni 2013.aastal. Alates eelmisest aastast on Hiina väliskaubandus maailma suurim. Oma kiire majanduskasvuga on Hiinast saanud maailmas suuruselt teine majandus ning ta võib juba eesoleva kümneni jooksul jõuda esimeseks, kui suudab oma kiiret majanduskasvu hoida ja samal ajal majandust reformida. 

Eesti kaubavahetus Hiinaga on tagasihoidlik 

Arvestades Hiina majanduse suurust ja selle mõju maailmamajanduses, on Eesti kaubavahetus Hiinaga, samuti meie otseinvesteeringud Hiinasse ja vastupidi, Hiinast siia, olnud liialt tagasihoidlikud. Eesti eksportis Hiinasse eelmisel aastal kaupu 99 miljoni euro eest, mis moodustab meie kaupade koguekspordist vaid alla protsendi. Kuigi eksport Hiinasse on 10 aastaga kasvanud üle kolme korra, ei ole selle osakaal meie koguekspordis oluliselt suurenenud. Kõige enam veetakse meilt Hiinasse puidutooteid ning elektri- ja elektroonikaseadmeid, mis moodustavad aga nende kaubagruppide koguekspordist vaid tagasihoidliku 1-2%. Ka import Hiinast on viimase kümnendi jooksul üle kolme korra suurenenud ning ulatus möödunud aastal 459 miljoni euroni. See moodustab meie kaupade koguimpordist üle kolme protsendi. Samas on import Hiinast kontsentreeritud valdavalt vaid elektroonika- ja elektriseadmetele, mis moodustavad peaaegu poole kogu Hiinast tulevast impordist ning 8% selle kaubagrupi koguimpordist Eestisse. 

Hiina majandusedu taga on olnud riigi otsene ja jõuline sekkumine 

Kuigi Hiina majanduskasv on viimase seitsme aasta jooksul märgatavalt aeglustunud (2007.aasta 14,2%-lt 7,5%-le selle aasta teisel kvartali), on see jätkuvalt väga tugev. Hiina majandusedu taga on olnud riigi otsene ja jõuline sekkumine. Samas on näha, et valitsusel on eesmärgiks seatud 7,5%-list kasvu üha keerulisem hoida ning meie hinnangul Hiina majanduskasv lähiaastatel aeglustub tasapisi.

Hiina on oma majanduskasvu stimuleerinud erinevate abinõudega, sh riigiettevõtetele eelistingimuste loomine ja valitsemissektori suuremahulised investeeringud eluruumidesse ja taristusse (näiteks, raudteesse), finantseerides seda peamiselt omavahenditest. Uute riiklike investeerimisprojektidega on kõige lihtsam viis lühiajaliselt majanduskasvu tekitada. Möödunud aastal tuli veidi enam kui pool majanduskasvust just investeeringutest. Investeeringute osakaal Hiina SKP-s on 49%. Võrdluseks, Eestis ja Euroopa Liidus on see osakaal vastavalt 25% ja 17%. Vaatamata sellele, et investeeringute osakaal on Hiinas väga kõrge, ei tähenda see tingimata veel täiel määral panustamist tootlikkuse tõstmisse.

Riigi agressiivne sekkumine majandustegevusse on majanduse tasakaalu pigem halvendanud. Paljud eluruumid seisavad kasutamata, mis pidurdab uute hoonete ehitamist. Uute ehitusobjektide alustamine on langenud 7 aasta madalamale tasemele. Ehitusaktiivsuse nõrgenemise tõttu aga kannatavad ka metalli-, keemia- ja ehitusmaterjalidetööstus.

Selleks, et 7,5%-list majanduskasvu eesmärki saavutada ja hoida ära majanduskasvu aeglustumine, tuleb valitsusel ilmselt rahapoliitikat lõdvendada. Kuigi laenukasv on Hiinas aeglustunud, on see majanduse nominaalkasvust ikkagi veel kiirem, mis tähendab koguvõla kasvu jätkumist suhtena SKP-sse. Hiina koguvõlg ulatub juba üle 250% SKP-st. Areneva turu kohta on tegemist liiga kõrge koguvõla määraga, kusjuures Hiinat on juba pikka aega hoiatatud, et koos aeglustuva majanduskasvuga üha suurenev võlakoorem ei ole jätkusuutlik. Samas on enamus võlast kodumaist päritolu. Kuigi laenamine välismaalt on viimastel aastatel suurenenud, on selle osakaal SKP-st veel suhteliselt mõõdukas. Finantskriisi tekkimise riski vähendab see, et suurem osa Hiina finantssektorist ja suuremate laenudega ettevõtetest kuuluvad riigile, kusjuures riik võib lihtsalt laenude tähtaegu pikendada. Samal ajal, olukorras, kus üha rohkem laenudest kasutatakse vana võla tagasimaksmiseks, muutub kõrge majanduskasvu säilitamine üha keerulisemaks. 

Hiina majanduspoliitiline dilemma: kas reformida või hoida kiiret kasvu? 

Eelmise aasta novembris avaldas Hiina kompartei lõpuks oma majanduse reformikava, mille peamiseks eesmärgiks on riigi sekkumise vähendamine majandusse. See tähendab muuhulgas ka eraettevõtetele kehtivate koormavate litsentside ja erinõuete lõdvendamist. Samuti nähti ette paljudest riigiettevõtetele mõeldud privileegidest loobumist.

See reformikava oli finantsturgudele oodatud ja positiivne samm. Investorite hulgas valitses viimastel aastatel ebakindlus Hiina valitsuse majanduspoliitika suhtes ja oldi mures, et ebeefektiivsus ja kasvav võlg võivad majanduse kuristikule viia. Seetõttu on viimastel aastatel Hiina aktsiaturuindeksid alla tulnud. Alates selle aasta kevadest on aktsiaindeksid küll tasapisi kasvama hakanud, kuid laias pildis on tegemist siiski veel väga tagasihoidliku muutusega.

Hiina majanduspoliitika ees seisab küsimus – kas see peaks olema suunatud rohkem majanduse reformimisele või lühemas vaates, kiirema kasvu stimuleerimisele. Veel selle aasta aprillis ütles Hiina peaminister Li Keqiang, et Hiina ei teosta majanduse lühiajalist stimuleerimist, vaid keskendub pigem keskmises ja pikas perspektiivis tasakaalustatuma arengu suunas. Samal ajal on aga mitmeid riiklikke investeerimisprogramme kiirendatud. Kui aasta alguses paistis, et suund on võetud reformimisele, siis praegu on näha, et valitsus tegeleb taas oma 7,5%-lise majanduskasvu saavutamisega.

Kui Euroopas üritatakse majanduskasvu parandamiseks suurendada eelkõige investeeringuid ja eksporti, siis Hiina, vastupidi, püüab vähendada oma majanduse sõltuvust ekspordist ja investeeringutest ning suurendada rohkem eratarbimist. Majanduskasvus investeeringute panuse vähendamine peaks leevendama Hiina valitsuse poolt kapitali kohati ebaotstarbekast paigutamisest tulenevat riski majandusele. Tõepoolest, üha suurem osa majanduskasvust tulebki nüüd jaekaubandusest ja eratarbimisest ning üha vähem valitsuse investeeringutest, mis viitab sellele, et Pekingi soovitud eesmärk hakkab vilja kandma.

Lisaks sellele püüab Hiina suurendada teenuste panust majanduskasvus, et vähendada ressursimahuka ja keskkonda saastava rasketööstuse mõju. Kuna peamine eksportiv sektor on töötlev tööstus, on sellel eesmärgil negatiivne mõju ekspordile, mille kasv on ka järk-järgult aeglustunud. Kuna tööstus vajab üldjuhul rohkem investeeringuid, kui teenused, siis vähendab see omakorda ka vajadust investeeringute järele ning aeglustab nende kasvu. 

Hiina on Venemaa jaoks muutumas üha olulisemaks partneriks 

Juba külma sõja ajal rääkisid Moskva ja Peking strateegilise koostöö vajadusest vastukaaluks USA juhitud transatlantilisele koostööle. Veel praegu on aga Venemaa ja EL-i ning USA ja Hiina vaheline kaubandus oluliselt suurem, kui Venemaa ja Hiina vaheline kaubandus. Kuid Venemaa on omapoolsete geopoliitiliste riskide maandamiseks sunnitud otsima EL-i kõrval muid turge oma maavarade ekspordile. Selle aasta kevadel Hiinaga sõlmitud gaasitarneleping (mille läbirääkimised kestsid 20 aastat), mille järgi hakkab Venemaa eksportima Hiinasse maagaasi alates 2018. aastast igal aastal 38 miljardit m3, aitab Venemaal oma maagaasi eksporti mitmekesistada. Lepingu sõlmimisega loodab Venemaa muuhulgas suuremat tuge Hiinalt suhtlemises USA ja EL-ga.

Võrreldes Venemaaga on Hiina oluliselt rohkem maailmamajandusega integreeritud. Hiina majandus on Venemaa omast ligikaudu neli korda suurem ning see on USA majandusega tihedamalt seotud. Arvestades Hiina kiiret majanduskasvu, samal ajal aga, Ukraina kriisist tulenevalt, üha enam Venemaa jäämist isolatsiooni, väheneb Venemaa mõju lähiajal maailmamajanduses veelgi, samal ajal kui Hiina oma suureneb.

Kui vaadata Venemaa ja Hiina ühishuve maailmapoliitikas, siis jagavad Hiina riigijuhid paljusid oma Venemaa ametikaaslaste reservatsioone Lääneriikide juhtrolli suhtes ning nende arusaama demokraatiast ja selle edendamist maailmas. Juuli keskel BRICS riikide poolt asutatud alternatiiviga Maailmapangale ja IMF-le paigutavad Hiina ja Venemaa maailma majandus- ja finantspoliitikas kindlamini ühte paati ja annavad neile tugevama positsiooni lääneriikide vastu. Muidugi siis, kui need asutused ka reaalselt tööle hakkavad ja efektiivselt tööle jäävad.

Allikas:  Swedbank

Pane tähele!

Kord nädalas

Telli RMP Nädalakiri

Kolmapäeviti saadetav Nädalakiri sisaldab raamatupidamise, maksunduse ja tööõiguse valdkonna olulisi uudiseid, spetsialistide artikleid, seadusemuudatusi, nõuandeid ja soovitusi.

Töövahendid

Maksukalender Maksumäärad Numbriline Tööajafond RTJ IFRS Abitabelid Seadused MTA avalikud päringud Nädalakiri

Kalkulaatorid

Palgakalkulaator Maksuvaba tulu kalkulaator Puhkusekalkulaator Auditikalkulaator Kogumispensioni kontroll