Populistide võidukäik on pannud majandusteadlased julgemalt arutama selle üle, kes globaliseerumisest võidab ja kas segased ajad poliitikas võivad olla just sellest tingitud?
Muutunud tuuled maailmapoliitikas
Viimaste aastate pöördelised sündmused poliitikas on ühiskondliku arusaamist maailmaasjade kulgemisest põhjalikult raputanud. Eelnevate aastakümnete pidev kaupade, kapitali ja inimeste vaba liikumise suurenemine tundus varem millegi iseenesestmõistetava ehk isegi paratamatuna. Oma turu avamises nägid majanduslikku mõtet ka riigid, kelle valitsemissüsteem liberaalsest demokraatiast valgusaastate kaugusele jäi. Seejuures oli globaliseerumine vähemalt näiliselt kantud rahva laiapõhjalisest toetusest. Eriti just areneva majandusega riikides, kaasnes turgude liberaliseerimisega ka kiire tõus inimeste elustandardis. Kuid nüüd on justkui midagi muutunud. Globaliseerumisvastaseid eestkõnelejaid jagus mõistagi ka minevikus, kuid need olid vähenähtavad erandid ühiskonna äärealadel. Nüüdne populistide esiletõus on sama retoorika toonud aga päevapoliitikasse. Selle viimaseks ilminguks on USA sõjakad sammud maailmakaubanduses. Trendidega püüab kaasas käia ka majandusteadus, mis globaliseerumise ja sellest saadavad hüved varasemast veelgi põhjalikuma tähelepanu alla on võtnud.
Riikidevaheline varanduslik ebavõrdsus väheneb, riikide sisene kasvab
Algatuseks tuleb tõdeda, et globaliseerumise mõju hindamine majandusteaduslike analüüsimeetodite abil on keeruline. Nagu pea iga makromajanduslikku protsessi, mõjutavad tulemust tuhanded omavahel seotud tegurid ja nende põhjuslikkuse väljaselgitamine on ka keerukamate analüüsimeetodite abil raske. Seetõttu on debatt globaliseerumise mõjude üle polariseerunud. Optimistide hinnangul tõstab integreerunud maailmamajandus pikas plaanis kõigi sissetulekuid, kuigi tõus ei pruugi olla tingimata võrdne ega üheaegne. Pessimistlikumalt meelestatud majandusteadlased leiavad, et kuigi tervikuna võib globaliseerumine muuta ühiskonna rikkamaks, siis ei jagune saadavad võidud kindlasti ühtlaselt ja sellel on selged võitjad ja kaotajad – seejuures nii suhtelises kui absoluutses arvestuses.
Teatud aspektides kipuvad eri leeride hinnangud siiski kattuma. Nii erinevad majandusteaduslikud mudelid kui empiirilised uuringud näivad pigem kinnitavat, et globaliseerumisest võidavad enam arenevad majandused. See on mõistetav ka praktiliste näidete varal. Jõuka Lääne mõistes madalapalgaliste tootmistöökohtade siirdumine kõrge tööpuudusega arenguriikidesse, on pakkunud kohalike jaoks suurepärase võimaluse oma sissetulekuid kasvatada. Selle protsessi parimaks näiteks on ajalooliselt olnud Hiina, kuid edulugudena võib tänapäeval nimetada ka Vietnami, Bangladeshi jt arenevaid majandusi, kuhu tööjõumahukad tegevusalad on koondunud. Seejuures on areng olnud märkimisväärne: kuigi Hiina SKP elaniku kohta küündib täna vaevu 30% USA omast, siis 1990. aastate alguses piirdus see 4%ga. Seega on globaliseerumine aidanud edendada riikidevahelist majanduskonvergentsi ja siluda erinevust heaolutasemes.
Joonis 1. Ostujõuga korrigeeritud SKP per capita konvergents valitud riikides USAga (sh IMF prognoos), USA=100
Vastupidist trendi kiputakse aga täheldama, kui vaadata rikkuse jaotumist ühe riigi siseselt. Seal tundub globaliseerumise mõju heaolu kasvule sissetulekugruppide lõikes tugevalt varieeruma. Reeglina näivad sellest enam võitvat jõukamad ühiskonnagrupid. Klassivõitluse ja vaeste arvelt rikastumise asemel räägib see tõenäoliselt siiski toimivast meritokraatiast: liberaalse(ma) majanduskorraga avanevaid võimalusi oskavad paremini ära kasutada haritumad ja osavamad, kes pahatihti olid jõukamad juba varem. Uuringud on samas näidanud, et madalama arengutasemega riikides on globaliseerumisest saadavate tulude jaotus võrdsem ja sellest saab osa ka ühiskonna vaeseim osa.
Kuigi pahatihti muutub debatt globaliseerumise ja ebavõrdsuse üle poliitiliselt laetud segapudruks, peaks seda vaatama kaine ratsionaalsusega. Kui oleme suutelised tõendama, et majanduslik integratsioon on tervikuna ühiskonnale kasulik, aga selles on kaotajaid, peab mõtlema ka sellele, kuidas viimaseid järele aidata. Selle ignoreerimisel on poliitilised tagajärjed, mis võivad omada negatiivseid tagajärgi kogu ühiskonna jaoks. Ajalugu armastavad inimesed teavad, et sarnased meeleolud tipnesid rohkem kui sada aastat tagasi maailmasõjaga.
Globaalne majandus ja kahanev kasu
Globaliseerumise suurimateks eestvedajateks on vähemalt varasemalt olnud just maailma kõige jõukamad riigid. Siin peitub huvitav vastuolu – viimaste aastate jooksul ilmunud uuringud on jõudnud tulemusele, et mida jõukamaks riik muutub, seda väiksem on edasisest globaliseerumisest saadav kasu. Iseenesest on see muidugi mõistetav – kui suletud ja maailmamajandusega halvasti integreerunud riik uksed avab, leidub seal suure tõenäosusega palju kasutamata potentsiaali, mis tõmbab ligi kapitali ja investeeringuid. Rikastes avatud majandusega riikides on see potentsiaal juba ammendunud ja edasised sammud majandusintegratsiooni suurendamiseks ei suuda vähemalt statistiliselt olulisel määral sissetulekuid kasvatada. Äraspidiselt muudab see loogilisemaks tänase olukorra, kus USA asemel näib vabakaubanduse eestkõnelejaks olevat saamas Hiina.
Eesti areng ei ole loodetavasti veel nii kaugele jõudnud, kus kaupade, kapitali ja inimeste vabam liikumine kasvu enam ei panustaks, kuid globaliseerumise kahanev kasu on ilmne ka siin. Taasiseseisvunud Eesti ärisõbralik poliitika tõmbas 1990ndatel ja 2000ndate esimeses pooles siia suuri investeeringuid, mille toel tegi majandus tõelise tiigrihüppe. Tööjõumahukad tegevusalad, mida eelkõige Soome ettevõtted siia üle tõid, aitas kokku kukkunud majandusel kiirelt jalule tõusta. Endised kolhoosnikud leidsid nüüd rakendust tärkavas tööstuses. Täna näeme ka vastupidiseid näiteid. Ühendkuningriikides ja USAs on terveid piirkondi, kust töökohad on ära kolinud, kuid ka Eestis leidub näiteks tekstiilitööstusega seotud asulaid, mis on globaalses konkurentsis alla jäänud, kaotades nii sissetuleku kui inimesed. Viimaste aastate kiire palgakasv – mis loodetavasti ka tulevikus jätkub – viib töökohti veel. Loodetavasti suudame need tulusamatega asendada.
Kas tuleviku maailm on suletum?
Lähtudes eeltoodust võib öelda, et globaliseerumisprotsessist indu saanud populismilaine on loogiline ja isegi ehk ennustatav. Kahjuks suunab edasist debatti majandusteaduse asemel pigem poliitiline konjunktuur. Kuigi populismi võidukäik näib olevat aeglustunud, leiab põhjuseid piiratuma maailma ihaldamiseks küllaga ka edaspidi. Euroopat tabanud migratsioonilaine, mis globaliseerumisvastasust soosis, oli tõenäoliselt alles esimene omasuguste seas. Senised migrandid on valdavalt pärit Aafrika ja Lähis-Ida mõistes pigem arenenud riikidest, kus olemas piisav infrastruktuur, kapital ja teadmised, et retk Euroopasse ette võtta. Arvestades Aafrika rahvaarvu, selle kasvutempot ning mõõtmatut lõhet elatustasemes, jagub potentsiaali palju enamaks.
Globaliseerumise tuleviku puhul mängib poliitikast ehk suuremat rolligi tehnoloogia. Siiani on kiirem transport ja IT-areng seda soosinud, kuid sama trend ei pruugi jätkuda tulevikus. Automatiseerimine ja aina nutikam tehisintellekt tähendab, et madalapalgalised tööd, mis siiani on liikunud rikastest riikidest arengumaadesse, võivad sootuks kaduda. Odav tööjõud kaugel maal võib asenduda robotitega koduriigis. Selline tulevikustsenaarium lammutaks maailmakaubanduse senised toimimispõhimõtted.
