Kuna viimastel kvartalitel on sisetoodangu kasv olnud tunduvalt kiirem kui eelnenud aastatel, väidetakse meil üsna üksmeel­selt, et Eestil läheb praegu hästi. Vähemalt majanduses.

Kõik oleneb aga sellest, milliseid elu ja majanduse külgi me hästi või halvasti minemisest rääkimisel silmas peame. Kui vaadata ainult selliseid makronäitajaid nagu SKT või väliskaubanduse kasvutempo, siis läheb meil praegu tõepoolest tunduvalt paremini kui eelmistel aastatel, aga kui jälgida näiteks inimeste heaolu paranemist ja võtta aluseks reaalpalga kasvu suurus ja tööpuuduse tase, siis vastus enam nii ühemõtteline ei ole.

Töötute arv kasvab

Kuigi töötajate palgakasv on sel aastal jätkunud enam-vähem endises tempos, pole hindade kallinemise kiirus enam kaugeltki selline nagu eelmistel aastatel, vaid tunduvalt kiirem. Samuti peame selle aasta teise kvartali algusest tõdema, et kasvama on hakanud ka töötute arv, seda nii registreerimiste kui ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) metoodika alusel läbiviidud uuringute järgi. Koos tööpuuduse kasvuga on hakanud vähene­ma ka hõivatute arv. Nii oli meil selle aasta teises kvartalis töötuid 11 000 võrra enam kui aasta tagasi – kokku 49 000 ehk 7 protsenti olemasolevast tööjõulisest elanikkonnast. Samuti on viimastel kuudel suurenenud registreeritud töötute arv – selle aasta augustis oli neid juba 3000 enam kui aasta tagasi. Kumb neist kahest näitajapaarist tähistab õigemini "hästi minekut"? Milline neist teised üles kaalub või pole need üldse ühtedel ja samadel kaaludel kaalutavad?

Euroopa mõistes pole meie tööpuudus suur, vaid täiesti talutav, olles Euroopa Liidu keskmisest 1,5–2 protsendipunkti võrra madalam. Kuid samas oleks kasulik teada, et meie tööpuudus on ikkagi peaaegu kaks korda suurem kui tšehhide 4 protsendi suurune töötus.

Teisest küljest ei saa me unustada end teiste maadega võrreldes, et meie ettevõtjate jaoks on juba pikemat aega olnud suurim probleem just tööjõu puudus. Va­rasematel aastatel üksnes oskustööjõu puudus, nüüd aga juba mõnda aega ka igasuguse tööjõu puudus.

Kui võtta olukorra hindamisel aluseks tšehhid ja ka kriisieelne Eesti, siis võib arvata, et sellistes väikestes riikides nagu meie võiks tööpuuduse tase jääda täieliku hõivatuse juures (ILO järgi) 3–4 protsendi juurde, mitte aga ulatuda 7 protsendini, nagu see meil hetkel tegelikult välja kujunenud on.

Midagi on valesti

Kui see nii on, siis ilmselt oleme möödunud aastatel midagi tegemata jätnud või valesti teinud – ühel või teisel põhjusel ei saa me 25 000 töövõimelises eas töötut kuskil tööle rakendada. Põhjusi on siin kindlasti enam kui üks, kuid on täiesti selge, et töökäte puudusest rääkides ei saa me viidata üksnes demograafilisele olukorrale, vaid peame mõtlema ka sellele, mida teha, et nendele mitmekümnele tuhandele inimesele, keda me ka terava tööjõupuuduse olukorras rakendada ei saa, edaspidi meie niigi kahanevast tööjõulisest elanikkonnast liig palju täiendavaid töötuid ei lisanduks. Loomulikult ei saa välistada ka seda, et olemas­olevate andmete ja tegelikkuse vahel haigutab paraja suurusega lõhe. Kuid ka sel juhul oleme me midagi teinud valesti või jätnud midagi tegemata.

Seega oleks täpsem vastus küsimusele, kuidas Eestil praegu läheb, järgmine. Hetkel oleme me küll majanduslikult edukamad, kui me vahepeal olime. Sa­muti on meil lühiajalised väljavaated päris head. Kuid kui me oma madala sündimuse juures ei hakka rohkem mõtlema nende peale, kes praeguses olukorras ühel või teisel põhjusel majanduskasvu toetamisest kõrvale jäävad, ja ka selle peale, kuidas vananeva elanikkonnaga ühiskonnas üldse edukaks jääda, ega võta praeguse seisu muutmiseks midagi ette, hakkavad meie tulevikuväljavaated nende tegematajätmiste all järjest enam kannatama. Ja mitte sugugi ainult seepärast, et töökäsi järjest enam napib, vaid ka põhjusel, et kõrvalejääjatest hakkab mingil ajamomendil kujunema destruktiivne jõud.

See on buum

Oleks rumal, kui me praegust buumi natuke kaugemale ettepoole vaatamiseks ära ei kasutaks. Pole mõtet vaielda selle üle, kas need paar kvartalit kiiremat majanduskasvu tähistavad buumi või ainult taastumist, sest buumi olemasolu ja tegeliku iseloomu saame tavaliselt teada ikkagi tagantjärele, mitte seda ette nähes. Kuid kui majandus on kasvanud keskpikast trendist mõnda aega kiiremini nagu praegu, võib alati rääkida ka buumist.

Buumid, olgu need põhjustatud suur­test tehnoloogilistest läbimurretest, soodsast demograafilisest arengust, keskpankade tegevusest, investeerimistsüklist või kõikidest nendest ja veel mitmetest teis­test teguritest üheskoos, võivad saada majandusarengule katalüsaatoriks. Neid saab ära kasutada, aga ka kasutamata jätta. Lisaks sellele võib buumi ajal kaduda ka ratsionaalse mõtlemise ja käitumise võime.

Igal juhul tuleks püüda buumi ära kasutada vajalike muutuste läbiviimiseks, sest lisaks rohkematele ressurssidele saab siis toetuda ka üldisele positiivsemale meelestatusele, mis pole vähem tähtis kui materiaalsed ressursid.

Millele võime tulevikus loota?

Eelkõige enda arukusele ja (koos)töövõimele. Nii kodus kui ka mujal maailmas. Olgu muud tegurid nagu väliskeskkond või demograafia nii tähtsad kui tahes, ilma arukuse, töö- ja koostöövõimeta erilist edu saavutada ei saa. Mõelgem hetkeks kahe riikidepaari peale: Hiina ja India ning Singapur ja Panama. Nelikümmend aastat tagasi ei olnud vahe India ja Hiina jõukuses ja majanduslikus arengutasemes kuigi suur ning integreerituse poolest maailmamajandusse ja -teadusesse oli India Hiinast kaugel ees. Aga nüüd ei konkureeri Hiina enam mitmeid aastaid Indiaga, vaid võitleb esikoha pärast maailmas pea igal alal. Tõsi küll, seda mitte inimese kohta käiva arvestuse järgi.

Et Eesti ise selle paari kõrvale ei sobi, vaatleme veel kahte väikeriiki, kelle suurimaks loodusrikkuseks on nende strateegiline asend kahe ookeani vahel. Panama oli kindlalt enam arenenud ja rikkam kui Singapur, kui viimane aastal 1965 Malaisia Föderatsioonist välja heideti. Nüüd on nende vahe inimese kohta tulevas jõukuses suurusjärgus neli korda Singapuri kasuks. Siinjuures tasub tähelepanu pöörata ka sellele, et kui Hiinat ei peeta kuigi vabaks maaks, siis Singapur on Heritage Foundationi hinnangu järgi juba ammu kuulunud majanduslikult kõige vabamate riikide tippu maailmas. Sellest aga peaks järelduma, et ratsionaalsus, sihikindlus ja arukus kaaluvad pikas perspektiivis üles mistahes muud tegurid.

Meid Eestis peaks lühiajaliselt toetama nii välis- kui ka sisenõudluse kasv ja meie ettevõtete võime investeerida uue­matesse tehnoloogiatesse, mida võib osaliselt ka innovaatilisuseks nimetada. Osaliselt seepärast, et meie endi panus meie poolt kasutatavate uute tehnoloogiate loomisesse ehk väärtusahela kõige hinnalisemasse osasse on suhteliselt väike. Aga kui investor võtab kasutusele arenenuma tehnoloogia, siis selle tulemusel väheneb või kaob ettevõttes täielikult vajadus traditsioonilise oskustööjõu järele. Alles jäävad vaid suhteliselt vähesed järjest kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvad töökohad ja abitööjõud.

Kui tahame, et meil kauem hästi läheks, peame hoopis tõsisemalt mõtlema sellele, et tulevik vajab järjest enam loojaid ja teenindajaid, aga mitte traditsioonilise töö tegijaid ning et rikkus tuleb eeskätt just loomingust ja oskusest loomingut kasutada.

Viimane väide toob meid tööturu-, haridus- ja paljude veel keerulisemate probleemide kõrval ka meie subjektsuse küsimuse juurde: kui palju me ise oma tulevikku suudame või oskame kujundada ja kui palju me teistel seda teha lase­me või teiste peale loodame.

Nutikus viib edasi

Singapur on siin isegi parem näide kui Hiina, sest tema edulugu on paremini hoomatav. Hiiumaast väiksem riik, kellel endal ei ole isegi magedat vett ja kes alustas pool sajandit tagasi oma majanduse rajamist kõige lihtsamate õmblus­masinate abil (just niisama, nagu seda mitmed teisedki arenevad riigid varem teinud olid ja nüüdki teevad), on tänaseks suuteline maailma suurematest riikidest ehk enam kui ühe miljoni elanikuga maadest ühe elaniku arvestuses kõige enam SKT-d looma.

Seni, kuni me arvame, et Eesti majanduskasv sõltub Soome omast, ja toimime vastavalt sellele, ei saa me ilmselt kunagi ühe inimese kohta jõukamaks kui pool Soome taset. Soomele järele jõudmiseks peame olema oma tegemistes vähemalt sama toimekad ja nutikad, et tasandada maailmaturul soomlaste aastakümnetega kogutud edu. Neist möödaminekuks tuleb aga neist tuntavalt nutikam olla. Meeldetuletuseks, 1965. aastal oli Malaisia tunduvalt jõukam kui Singapur, kuid singapurlased ei teinud panust üldsegi sellele, et keegi teine peale nende endi peaks nende maa jõukaks muutma.

Mida peaksime meie tegema teisiti? Ilmselt rohkem ise tegema ja vähem lootma, et seda teevad teised, kuigi teiste abi on teretulnud ja ilma koostööta polegi edu tänases maailmas võimalik. Teiseks peaksime meelde tuletama vanasõna, et kes sente ei korja, see eurot ei saa. Ehk teiste sõnadega, pisiasju ja detaile ignoreerides ning oma elu mugavamaks tehes oleme me möödunud aastate jooksul lasknud sadades kohtades kaotsi minna neil paljudel tillukestel protsendikümnendikel, mis meid Soomele jõukuse poo­lest lähemale oleks viinud.

Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri nr 4/2017