Eesti tööhõive ületas kolmandas kvartalis 68%, mis on rekordiliselt kõrge tase ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes. Et edasine hõive kasv saab olla äärmiselt napp, hakkab majanduskasvu aina enam pidurdama vaba tööjõu puudus. Üks vähestest võimalustest tööhõive edasiseks kasvuks on töötajate mobiilsuse suurendamine.
Tööhõive ajalooliselt kõrge
Teisipäeval, 14. novembril 2017. a avaldas statistikaamet värsked tööjõu-uuringu tulemused selle aasta kolmanda kvartali kohta. Andmed kinnitavad, et olud tööturul püsivad vähemalt töövõtja vaatevinklist endiselt väga head. Kogu 15-74-aastasest elanikkonnast oli kolmandas kvartalis tööga hõivatud 68,3%, mis on vähemalt lähiajaloos kõrgeim tase, mis Eestis on saavutatud. Seejuures oli Eesti tööhõive kolmandas kvartalis üks kõrgeimatest kogu Euroopa Liidus. Praegustel andmetel ületas meie taset paari protsendikümnendiku võrra vaid Rootsi. See asjaolu tekitab suuri küsitavusi, kuivõrd saab Eestis edasisele hõive kasvule loota. Näiteks, euroalal keskmiselt jääb samas vanusevahemikus tööhõivemäär tublisti alla 60%.
Kui mitmel varasemal kvartalil on tööhõive kasvu panustanud ennekõike noorte, 15-24-aastaste inimeste, suurem osalus tööturul, siis tänavu kolmandas kvartalis tõusis tööhõive hüppeliselt parimas tööeas olevate 25-49-aastaste inimeste seas. Selles vanuserühmas ületas tööhõive koguni 84%. Võttes arvesse Eesti soodsat vanemahüvitise skeemi, mis võimaldab ligi 17 000 sellises vanuses inimesel poolteist aastat tööturult eemal viibida, on hõivenäitaja enneolematult kõrge.
Regioonide lõikes suurenes kolmandas kvartalis tööhõive 2016. aasta sama ajaga võrreldes enim Kesk-Eestis. 2017. aasta teise kvartaliga võrreldes tegi tugeva hüppe ülespoole ka Kirde-Eesti hõivemäär, kuid sellele vaatamata jäävad regionaalsed erinevused Eestis äärmiselt suureks. Kui Põhja-Eestis on tööga hõivatud kolmveerand tööealisest elanikkonnast, siis Kirde-Eestis kõigest 55%.
Töötus on vastupidiselt ootustele vähenemas
Töötus piirdus tööjõu-uuringu põhjal tänavu kolmandas kvartalis 5,2%ga. Viimati oli töötuse määr sama madalal tasemel ka kaks aastat tagasi, 2015. aasta teises kvartalis, kuid valdavalt on viimaste kvartalite töötuse tase ületanud 6%. Püüdmatuks rekordiks jääb ilmselt 2008. aasta teine kvartal kui töötuse määraks mõõdeti vaid 4%. Kuigi kiire majanduskasv peaks viima töötuse edasise vähenemiseni, ei vasta praegune trend Eesti analüütikute senisele konsensuslikule ootusele
töötuse tõusuks. Põhjus, miks analüütikud on vastupidiselt prognoosinud hoopis töötuse kasvu, seisneb käimasolevas töövõimereformis.
2017. aasta jooksul peaks töötukassas läbima töövõime hindamise 55 000 inimest ja neist osade jaoks, saab edasise toetuse saamise eeltingimuseks olema aktiivse soovi ilmutamine leida võimetele vastav töökoht. Püstitatud hüpoteesi kohaselt oleks viimane avaldanud mõju ka inimeste hinnangule oma tööturualase staatuse kohta statistikaameti tööjõu-uuringus. Nimelt, et inimene oleks töötu ka riikliku statistika mõistes, peab täidetud olema kolm tingimust: inimene ei tööta, otsib aktiivselt tööd ja on selle leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööle asuma.
Kuigi oktoobri lõpu seisuga oli töötuna arvele võetud juba üle 9000 vähenenud töövõimega inimese, ei ole see seni tööjõu-uuringu tulemusi näinud mõjutavat. Võimalik, et hoolimata administratiivsetest muudatustest, ei pea osaliselt töövõimeliseks kuulutatud inimesed tööle naasmist siiski realistlikuks tulevikustsenaariumiks.
Tööjõu nappus hakkab piirama edasist majanduskasvu
Kuigi inimlikust vaatevinklist on olukord tööturul suurepärane, on kõrge hõive ja madala töötuse varjuküljeks aina süvenev tööjõupuudus. 2017. aasta teises kvartalis oli täitmata üle 12 000 ametikoha ja tõenäoliselt oli näitaja kolmandas kvartalis veelgi kõrgem. Probleemi olulisusest räägib fakt, et SEB hiljutises uuringus suurettevõtete seas, pidasid ettevõtete finantsjuhid tööjõu nappust suuremaks probleemiks kui nõudlust nende toodete ja teenuste järele. Viimane räägib selgelt keelt asjaolust, et lähiajal hakkab majanduskasvu aina enam piirama pakkumise pool ehk ettevõtete võimekus tarbijate nõudlust rahuldada. Veelgi suuremaks probleemiks on ettevõtetele kiire palgakasv. Tänavuses SEB finantsjuhtide uuringus nimetas tööjõukulusid ettevõtte jaoks olulise probleemina juba üle poole vastanutest.
Et uute töötajate leidmine eeldab aina suuremaid kulutusi, siis on tööandjate seas kasvav ootus, et riik teeb leevendusi seadusandluses, mis lihtsustaks võõrtööjõu värbamist. Eriti just idapoolsetes riikides valitsev kõrge töötus ja madal palgatase muudab Eesti suhteliselt atraktiivseks töörände sihtkohaks. Kindlasti on võimalik töötajate värbamist välisriikidest muuta lihtsamaks ja kiiremaks, kuid olukorras, kus Eesti keskmine palk jääb jõukamale Euroopale alla kordades, peaks
see puudutama siiski vaid kõrgepalgalist ja kvalifitseeritud tööjõudu.
Töötajate põua üle kipuvad kurtma ennekõike ettevõtted, kus tänane palgatase Eesti keskmisele alla kipub jääma. Tänastes oludes tundub otstarbekam lasta sellistel ettevõtetel ja töökohtadel minna majandusarenguga kaasas käivasse loomulikku surma.
Kui tööjõud pääseks liikuma
Üks väheseid allikaid, mille arvel Eesti tööhõivet parandada saaks, näib täna olevat inimeste tööalase mobiilsuse suurendamine. Kõige tugevama tööturuga piirkonnas, Põhja-Eestis, küündib hõivemäär täna üle 75%. Kui tööhõive kerkiks sama kõrgele ka mujal Eestis, saaksime juurde pea 70 000 töötajat. Ilmselt ei ole hõive mujal Eestis madalam mitte soovimatuse tõttu töötada, vaid seda põhjustab sobivate töökohtade nappus. Kuidas aga tööandjad rakenduseta inimestega kokku viia?
Valitsus on pidanud tööjõu mobiilsuse parandamiseks mõistlikuks riiklike üürimajade rajamist väikeasulatesse ja tasuta ühistranspordi pakkumist ka maakondades. Nii karm, kui see ka pole, omaks reaalselt ilmselt suurimat mõju aga hoopis üheotsapileti pakkumine Tallinnasse. Poliitiliselt on tegemist muidugi ülimalt delikaatse teemaga. Lapsesuud, kes julgeks soovitada perifeeriast pealinna kolida, on leida raske; veel vähem sellist, kes ideed ka poliitiliselt rakendada püüaks. Kuigi sisseränne Tallinnasse on pidev, siis on paljudele piiranguks elamispinna küsimus. Mõned ettevõtted on võimalust juba märganud ja sõidutavad
töötajad Ida-Virumaalt ise kohale, kandes hoolt ka nende ajutise majutamise eest töökohas. Ilmselt leiduks huvilisi veelgi, kuid paljudes asulates ei ole endale kuuluvast kinnisvarast võimalik loobuda ka tasuta, samas kui madalapalgalistel ametikohtadel ei tundu Tallinna üüriturule sisenemine just riskivaba ettevõtmisena. Euroopas levinud sotsiaalmajade mudel kätkeb endas muidugi veelgi suuremaid probleeme, kuid ehk on mingil kujul ääremaalt lahkumist soodustav toetusmeede mõeldav?
